An-2 lahinguvälja kohal.Äh-äh-äh...saatku oma moosiriiulid kah...(tavakommentaatori reaktsioon Eesti Õhuväe teemadel)
Võimalust kasutada AN-2 sõjalennukina kaaluti juba masina loomisel. 1947 aasta aprillis asus OKB-153 (nüüdne O.K. Antonovi nimeline konstrueerimisbüroo) oma esiklapse baasil välja töötama kolmekohalist lennukit, mis oli ette nähtud öiseks luureks ja suurtükiväe tule korrekteerimiseks. Hea manööverdusvõime , piisavalt suur lennuaeg, väike evolutsioonikiirus ning AN-2 minimaalne stardi- ja maandumisraja pikkus muutsid masina ütlemata sobivaks spetsiifiliste ülesannete täitmiseks.
Masin, mis sai tähistuseks „F“ ( «Ф» -«Федя»), sarnanes paljuski baasmudelile. Tõsiseid muutusi elas üle vaid lennuki sabaosa alates kümnendast špangoudist. Seal asus vaatleja kabiin, mis kujutas endast täielikult klaasitud ruumilist konstruktsiooni. Pikitugevdused lõppesid peene sabaosaga, mille külge kinnitus stabilisaator koos kahe lahkuviidud sabakiilu ning tugirattaga.
Tõrjumaks hävitajate rünnakuid tagumisest poolsfäärist paigaldati ülemise tiiva taha 20 mm suurtüki БД-20Э varustet turellseade ВЭУ-1.
Meeskonna töökohad ja mootor kaitsti soomusega, mille üldine kaal ulatus 250 kiloni. Eeldati, et masinat saab kasutada ka öise pommitajana, sestap varustati ta veel ühe 20 mm suurtükiga paremas alumises kandepinnas , nelja tiivaaluse pommihoidjaga 100 kg pommide tarvis,
aga ka kahe vertikaalse pommihoidjaga keres kuue 50 kg pommi tarvis.
An-2NAK
Esimene katseeksemplar selle nimetuse all (öine suurtükiväe korrekteerija- ночной арткорректировщик) tõusis õhku 1949 aasta aprillis. Kuni 1950 aasta veebruarini viisid lendurid A. Paškevitš ja V. Didenko läbi igakülgse katsetuste programmi, mis tõestas, et lennuk vastab kõikidele sellise otstarbega lennukitele esitatavatele nõudmistele. Siiski otsustati sedai masinat seeriaviisiliselt mitte toota, kuna 50-ndate alguseks oli selge, et selliste ülesannete täitmiseks on palju mõttekam kasutada helikoptereid.
Järgmiseks An-2 militaarversiooniks oli aastatel 1958-1959 välja töötatud An-2 kõrgversioon An-2A, mis oli mõeldud võitluseks automaatsete luureaerostaatidega.
Masin loodi meteosondi AN-6 baasil ning erines sellest meeskonna kabiini paigutatud automaatse otsingusihiku, aga ka kere keskosas(kohe tiiva taga) paikneva suurtüki AM-23 ja öiste otsingute tarbeks ette nähtud prožektoriga distantsseadmega varustatuse poolest. Metereoloogi kabiin lennuki tagaosas puudus.
Peaaegu samal ajal esitleti samaks otstarbeks ette nähtud veelgi radikaalsema versiooni projekti. Lennuk, mis sai tähistuseks An-3, kujutas endast suure tiivaulatusega täismetallist monoplaani.
Selle spetsvarustus ning relvastus ei erinenud millegi poolest An-2A omast. Siiski jäid need mõlemad projektid vaid paberile ning võitlust luuresondidega teostasid endiselt PVO reaktiivhävitajad.
Tundus, et idee An-2 kasutamisest sõjalennukina on lõplikult maha maetud. Kuid siiski tuli Antonovi biplaanil sõdida ning seda tuli teha selleks üldsegi mitte kohandatud tsiviilotstarbelistel „Annuškatel“. Esimene taoline usaldusväärselt kinnitatud juhus toimus Ungari ülestõusu päevil 1956 aastal. Ülestõusu mahasurumise käigus kasutati lennukeid transpordi otstarbel, visuaalluureks ning Imre Nagi salkade pea kohal lendlehtede levitamiseks, mille käigus satuti tihti maapinnalt avatud tule alla.
Väljakuulutamata sõja ajal Hiina ning Kuomintang i Taiwani vahel lendas AN-2 ekipaaž 23 jaanuaril 1962 aastal mandrilt saarele. Hiljem kasutasid seda lennukit generalissimus Chiang Kai-Sheki lendurid täitmaks HRV territooriumil eriülesandeid.
Kõrvale ei jäänud An-2 ka sõjast Indo-Hiinas. Esimesteks lahinguülesanneteks Vietnami õhujõudude An tüüpi masinatele olid lennud Laosesse 1960-1961, kus sel ajal käis kodusõda. Vietnamlased tarnisid relvastust ning varustust oma liitlastele- vasakpoolsetele neutraalidele ning Pathet Lao salkadele. Pea samal ajal töötasid An-2 Vietkongi sõdureid varustades ka Ho Shi Minhi raja kohal.
1964 aastal alustasid ameeriklased suuremahulisi õhurünnakuid , rannikualad langesid aga USA 7. laevastiku ning Lõuna-Vietnami mereväe tule alla. Ühe vastuabinõuna rakendasid Vietnami õhujõud lennukeid An-2. On teada juhus, mil An-2 lüli pimeduse katte all uputas Lõuna -Vietnami korveti ning vigastas dessantlaeva. Ülesande täitmise ajal oli kumbki An-2 varustatud kaheksa mittejuhitava reaktiivmürsuga S-8.
An-2 kasutati võitluseks džonkide ning kaatritega, milliseid kasutati diversantide ja luuregruppide Põhja-Vietnami aladele toimetamiseks. Selleks monteeriti lennukitele väikesekaliibriliste pommide hoidikud ning üks-kaks kuulipildujat, mis olid ette nähtud ühelt pardalt tulistamiseks. Serl kombel muudeti lennuk omamoodi Põhja-Vietnami „Gunshipiks“. Kirjanduses on tähelepanekuid, et An-2 esinesid selles rollis edukalt.
Vietnami rahvaarmee õhujõud kasutasid An-2 ka maamärkide ründamiseks, Nii on näiteks ajakirjas «Авиация и космонавтика» (4'80) kirjeldatud, kuidas neli An-2 andsid löögi radarijaama pihta, mis paiknes „vaenlase tagalas“. Ameerika allikates meenutatakse grupi An-2de rünnakut Laoses paiknenud USA sõjaväebaasile, mille käigus kolm lennukit alla tulistati, kusjuures üks neist helikopterite poolt. 1966 aasta 20 detsembril tulistati laevastiku eskadrilli VF-114 koosseisu kuuluva F-4 paari poolt alla veel kaks An-2te.
1970 aastal kasutati mõningaid An-2sid transpordilennukitena Kambodža valitsusvägede poolt lahingutes partisanidega. Osa neist tulistati alla, osa aga hävines rünnakutes lennuväljale. Kümme aastat hiljem tuli An-2 taas selles riigis sõdida. 1979 aastal hõivasid Vietnami väed, mis purustasid Pol-Pothi väed, kogu Kambodža territooriumi, kuid sidusid end sealjuures pikaajaliselt lahingutega „punaste khmeeride“ sissiüksustega. Selle lahingutegevuse käigus täitsid An-2 peale transpordiülesannete ka eesliini tulejuhtide ülesandeid. Meeskonnad, avastanud tähelepanu väärinud sihtmärgi, töötlesid neid mittejuhitavate reaktiivmürskude, pommide või siis ka lihtsalt valge fosforiga täidetud käsigranaatidega, milliste põlemisel tekkis tihe valge suits, mis oli ründelennukitele orientiiriks.
Ei saadud ilma An-2 läbi ka Afganistanis. Ka siin kasutati lennukit peale transpordimasina veel luuraja-korrekteerija rollis. Hea manööverdusvõime võimaldas lennukil edukalt töötada mäestikulõhedes, lihtne ja vastupidav konstruktsioon lubas seedida rohkearvuliselt vigastusi, väike soojuskiirgus aga vältida kaasaskantavate õhutõrjerakettide tabamusi. Lääne pressis 80-ndatel ilmunud nõukogude ja Afganistani õhujõudude kaotuste loetelus pole ühtegi An -2 üles täheldatud.
Püssirohtu tuli An-2 nuusutada ka Nikaraaguas. Pealtnägijate tunnistuste kohaselt demonteerisid sandinistid mitmetelt masinatelt põllumajandusliku varustuse ning paigaldasid selle asemele 100 kg pommide hoidjad. Selliselt varustatud lennukid sooritasid mitmeid väljalende võitluseks „kontrate“ salkadega.
Laialdase tegevusvälja sai An-2 endises Jugoslaavias, eeskätt Horvaatias. Peale riigi lagunemist jäi kogu sõjalennuvägi serblastele. Soovides kasvõi mingilgi kombel seisu muuta, kohandasid horvaadid sõjalistel eesmärkidel pea kõike, mis oli vähegi suuteline õhus püsima. Nii näiteks loodi Osieki linna põllumajandussalga baasil allüksus, mille relvastuses oli kümmekond An-2te. Salk näitas end väga heast küljest lahingutes Vukovari linna pärast, kus neid kasutati transportlennukite ja öiste pommitajatena. Valdavalt endavalmistatud pommid laaditi lennukisse ning visati sihtmärgi kohal avatud uksest välja. Sellised rünnakud tekitasid vaenlasele pigem küll moraalset kahju, kuid samas on täheldatud ka juhuseid, mil taolise pommiga õnnestus hävitada muldonnis paiknenud serbia staap.
1991 aasta 3 novembrist kuni 2 detsembrini sooritasid horvaatide An-2 68 öist lahingulendu. Tänu eeskujulikule manööverdusvõimele õnnestus neil väljuda Jugoslaavia rahvaarmee hävitajate rünnaku alt, vähese infrapunajälje tõttu aga vältida kaasaskantavate õhutõrjerakettide tabamusi. On teada juhus, kui serblastel tuli horvaatide An-2 allatulistamiseks välja lasta 16 raketti. Üldse tunnistasid horvaadid Vukovari linna pärast peetud lahingute käigus õhus ja maa peal kaotatuteks vähemalt 5 An-2te. Laiemalt on neist teada kaks juhust- üks lasti alla NATO klassifikatsiooni järgi SAM-6, teine õhutõrje suurtükkide poolt. Teateid on ka teiste horvaatide poolt kaotatud An-2 kohta- 8 septembril hävitas Jugoslaavia rahvaarmee hävitus-pommitaja Soko J-22 Orao
Osieki linna lennuvälja rünnates ühe An-2 57 mm mittejuhitavate reaktiivmürskude abil. 15 septembril hävitas Serbia lennuvägi maapinnal veel mõned An-2d. Peale serblaste sõjaliste objektide ründamise kasutasid horvaadid An-2 ka serblaste põgenike kolonnide ründamiseks, mis iseenesest on sõjakuritegu. Ühte An-2 aga, mis oli kiireks tuvastamiseks üleni punaseks värvitud, kasutati ühelt Istria poolsaarel asuval lennuväljal kullerteenistuseks muu hulgas ka Itaaliasse.
1992 aasta algul lahingud Horvaatias lõppesid, kuid nende tulemusena tekkis territooriumil mitte kellegi poolt tunnustatud Република Српска Крајина. 1993 aasta jaanuaris-veebruaris. Püüdsid Horvaatia väed seda likvideerida. Lahingute käigus kasutati ka lennuväge, muu hulgas ka An-2sid, mis pommitasid vaenlase positsioone ja tähtsamaid objekte. Üks neist tulistati alla rünnaku ajal naftatehasele, meeskonnal õnnestus sooritada hädamaandumine, kuid seejärel sattusid nad miiniväljale ning hukkusid.
1992 aastal puhkesid lahingud endiste liiduvabariikide Bosnia ja Hertsogovina aladel, kus sõdivad pooled kasutasid aktiivselt lennuväge. Horvaadid jätkasid An-2de kasutamist ning kaotasid 2 juulil ühe masina õhutõrje tule tõttu. Bosnia serblased, kes kasutasid kohalike lennuklubide kogu saadaolevat tehnikat, rakendasid An-2 luurelennukina ning kergete ründelennukitena. Moslemite positsioonide pommitamise ajal Srebrenitsa lähedal 1993(??) aasta märtsis tulistati üks nende lennukitest alla. 1992 aasta lõpul lõpetasid konflikti osapooled peale NATO riikide ultimaatumit lahingulennukite kasutamise. Sellele vaatamata jätkasid horvaatide Anid lende Bosnia kohal, vedades erinevaid laadungeid, evakueerides haavatuid jne.
Horvaatide An-2
Kahjuks on An-2 „silma paistnud“ ka endise NSVL territooriumil toimunud konfliktides. Nii kasutasid nii armeenlased kui aserbaidžaanid mitmete aastate jooksul Mägi-Karabahhia konfliktis sõjalise varustuse veoks lahingutegevuse tsooni ja sealt haavatute ning alguseaegadel ka põgenike väljavedamiseks neid lennukeid. Pressi andmetel tulistati seal alla minimaalselt üks armeenlaste An-2. Samuti olid An-2 ka kindral Dudajevi käsutuses, kuid traagilistes Tšetšeenia sündmustes nad osa ei võtnud, kuna 1994 aasta detsembris hävitati need vene õhujõudude poolt lennuväljadel.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et see publikatsioon ei kogunud kokku kõiki fakte An-2 lahingus kasutamisest, kuid täpsete andmete puudumine ei võimalda teemat laiemalt arendada.
Вячеслав М. Заярин, Александр В. Котлобовский/ г. Киев
Фото из архивов АНТК им.О.К. Антонова и редакции
