Artikkel "Moskva" uputamise asjaoludest, väidetavalt ka pilt saatuslikust lasust:
https://www.pravda.com.ua/rus/articles/ ... 3/7380452/
Kokkuvõte:
13. aprillil tundus olevat absoluutselt ebasobiv ilm Moskva uputamiseks.
Sellele lootis ka laeva meeskond, mistõttu läheneti kaldale 120 km kaugusele.
Nagu hiljem selgus, oli see nendepoolne väike möödalask.
Tänu ootamatutele ilmastikuoludele sai see sihtmärk nähtavaks tavaradari operaatorile, kelle seade pidanuks rahuldavalt töötama max. 18km raadiuses.
Pääle põgusaid kõhklusi saadeti teele 2 Neptunit.
Tegelikult oli see juba teistkordne Neptunite kasutamine.
Esimesel korral püüti hävitada venelaste dessantaluseid päris sõja alguses, millalgi enne 26.02.
Toona ettevõtmine ebaõnnestus, kuna raketid suudeti nähtavasti vastase poolt hävitada.
Sama soojaga lasid vatid merre pilbasteks ka ühe omaenese lennuki, mis kah neidsamu Neptuneid jahtis.
Saavutuseks tuleb pidada seda, et Vene alused, milliseid taoliste rakettide olemasolu üllatas, naasesid sadamasse ülesannet täitmata.
Ametlikult neid rakette UA-l olla ei tohtinuks.
Need jõudsid Kiievi tehasest Odessasse vaid paar päeva enne suure sõja algamist.
Veidi aega hiljem tabasid tehast venelaste raketid.
Pääle tuleristseid veebruari lõpupäevadel jäi sõjaväelastel Neptunitest kahetine mulje - kuigi operaatorid läbisid tootjapoolse väljaõppe, siis miski sääl nigu ei klappinud.
Imelikuna tundus see, et raketid lasti küll välja, kuid pääle seda ei juhtunud justkui midagi.
Kohale kutsuti tootja esindajad Kiievist.
Raketid kontrolliti sõlm-sõlmelt üle ja avastati mingi seaduspära - kõigil oli rivist välja viidud üks detail, mille tõttu ei toiminud korralikku laengu detoneerimist.
Tootjatehase esindaja sõnul ei pruukinud tegemist olla plaanipärase diversiooniga.
Selliseid asju võib juhtuda, ütles.
Teiste, sõjaväega seotud allikate sõnul võib siiski kahtlustada teadlikku vastutegevust.
Samas saadi asjale jaole ja praeguseks...
Praeguseks "Moskvat" enam ei ole. Mis on peamine.
13. aprillil, umbes kella nelja paiku ilmus ootamatult radari ekraanidele suuremõõtmeline objekt.
Seal piirkonnas sai see tähendada vaid "Moskvat".
Tänu tihedale ja madalale pilvisusele peegeldus tavaradari signaal pilvede ja mere vahel, ületades mitmekordselt oma tavapärast töökaugust.
Toona ei olnud UA-l kasutada silmapiiri taha ulatuvaid radareid, mispääle "Moskva" tundis end üsna turvaliselt.
Lääne ajakirjanduses levivad ka muud versioonid.
The New Yorker väidab, et 13.04 palus Ukraina kinnitada NATO Euroopa väekoondisel mingid koordinaadid, mis olidki õigeks osutunud.
Ka võis kaasatud olla USA vaatluslennuk P8 Poseidon, millelt võidi saada täpsed koordinaadid. Seda väidavad NYT ja Navy Recognition.
UA pool peab jutte liitlastepoolsest abist liialduseks: "mis selle "Moskva" leidmine siis ikka niiväga ära ei ole? 120-meetrine rauahunnik pisikesel Mustal merel - see jääb ju kõigile silma!"
Probleem ei olnud mitte niivõrd selle laeva leidmises, vaid selle tabamises.
Ja 13.04 sisenes see alus vabatahtlikult Neptunite laskeulatusse, mispääle toimusidki kaks starti.
Kõige pingelisemaks muutus olukord peale rakettide teelesaatmist.
Tabamisele ei olnud võimalik saada mingit kinnitust.
Bayraktaride operaatorid keeldusid lendamisest, kuna pilvisuse tõttu ei oleks nad midagi näinud, kuid pilvealune lend tähendanuks 100%-st hävingut.
Teadmatus kestis sinnamaani, kuni "Moskva" hakkas liikuma täiskiirusel, varjumaks Musta mere naftaplatvormide taha.
Sellest järeldati, et midagi pidi sääl ikkagi toimuma.
Ka asusid neli lähedalviibinud alust kiiresti liikuma "Moskva" suunas.
Kuid täpselt sel ajal algas merel ootamatult torm, raskendades tunduvalt päästetöid.
Kui veidi hiljem selgus, et Krimmist hakkas "Moskva" poole liikuma puksiiralus, sai tegelastele selgeks, et kogu askeldamine ei olnud neil toimunud asjata.
Järgmisel päeval torm vaibus, kuid kuna päästetöödeks sobilik aeg oli juba mööda lastud, siis jäi üle vaid jälgida "Moskva" liikumist teadagi-mis-kursil...