www.militaar.net

Hello,

Im looking for detailed bios on Hstuf Voldemar Pärlin (Kdr III./WGR 46) and Ostuf Karl Pärnoja. For example, whats the date for Pärlins death?

Thanks in advance and best regards / PK

Hei foorumlased -

no kas tõesti keegi ei viitsi väljamaa kamraadile nii lihtsat infi anda!? Et teeks ise aga pole mul käepärast matarjali nende kahe tubli soomepoisi eluloost!
Kui muidu ei saa, pange siia PÄRLINI-PÄRNOJA lühielulood eest keeles, tõlgin ise inglishisse!

Väljamaa kamraadid ei pöördu iga päev meie poole infopalvega meie tublide tegijate kohta! Ma vist ei pea targutama, et siin on Foorumi püha kohus vastata!

PS - "mitterahuldav" moderaatoritele operatiivsuse puudumise eest

PPS - kes muidu on liigagi operatiivsed (vt pronkspeletis)

Thnx Borja for your remark. I responde in English, so also PKJ will understand what is the topic of discussion.

I am afraid that problem is - there isn't any ready-made bio of Pärlin and Pärnoja. You have to search for facts and things in different books and other sources, collect, compare and make this bio by yourself. Translating of it is the last and smallest part in it.

I know Petter quite well (aka PKJ here in militaar.net or PK on forum.axishistory.com ), and have helped him, and all others interested in bio's of Estonian officers. Unfortunately I have been busy for quite a time, and will also be until St John's day. And after it will go and disappare for week or more to have some rest, so - I will not do it.

Anyone else who is able to acces few books on history of our Finnish boys, can use Internet search, and have bit translation skills - please do it.

Ehk siis viimane osa ka eesti keeles - valmis biograafiat ilmselt ei ole kuskil, tuleb ise koostada. Kellel on käepärast olemas eesti keeles ilmunud soomepoiste raamatuid, ligipääs internetti ning tahtmine otsingumootorit kasutada - tehke töö ära. Kui ise inglise keelde ei suuda panna - Borja tõlgib

Kiire abi käepärast olevast Vabaduse eest: Soomepoiste lühielulood (Tallinn. Soome Sõjavateranid eesti Ühendus, 1997), lk 32:

Leitnant KARL PÄRNOJA

"Ta sündis 11. novembril 1916 Vändras, õppis kohalikus gümnaasiumis ja oli agar spordimees. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli ajateenistuses Ratsarügemendis ja asus seejärel õppima E V Sõjakooli.

1938. a. määrati nooremleitnant Pärnoja Ratsarügementi rühmaülemaks, kus ta teenis kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal. Sealt viidi ta üle diviisi luurepataljoni ratsarühma ülemaks. Selle allüksuse juhina tuli leitnant Pärnojal alustada Punaarmee koosseisus taandumist Venemaale. Peagi langes ta aga sakslaste kätte vangi ja viidi Saksamaale sõjavangilaagrisse.

Koju tagasi jõudis Karl Pärnoja 1942. a. alguses. Ta kinnitas omastele, et ei võta enam püssi kätte, vaid läheb ülikooli ja õpib mõnd rahulikumat elukutset. Kuid 1943. aastal oli ta juba Soomes ja sõdis koos teiste eesti vabatahtlikega Punaarmee vastu.

Luutnantti Pärnoja astus Soome armeesse 28. mail 1943 ja saadeti teenima 47. jalaväerügemendi III pataljoni, mille koosseisus ta oli üle poole aasta Rajajoel kaevikusõjas. Pärast JR200 moodustamist saadeti ta õpetajaks eesti ohvitseride kursusele, aprillis 1944 aga määrati II pataljoni 7. kompanii ülema abiks. Viiburi lahe tõrjelahingute ajal saadeti ta I pataljoni 2. kompanii ülema abiks. Tema sõjalisi teeneid hinnati 4. klassi Vabadusristiga.

19. augustil 1944 tagasi Eestisse saabunud rügemendi I pataljoni saatsid sakslased Tartu rindele. Juba enne esimest lahingut sai leitnant Pärnoja mürsukillust haavata, kuid jäi rivvi. Kui pataljoni ülem kapten Pärlin 2. septembril raskesti haavata sai, võttis Karl Pärnoja pataljoni juhtimise endale ja tegi seda energiliselt, hoolimata haavatud jalast.

Peagi Tartu rinne lagunes, algas üldine taandumine. Võitlustes tugevasti kokku kuivanud pataljoni riismed liikusid iseseisvalt, sakslastest eemale hoides, läände. Pataljoniülem andis meestele vabaduse otsustada ise oma edasine saatus, viimaste kaaslastega läks ta kuni oma kodukohani Vändras. Karl Pärnojal õnnestus pääseda Rootsi ja edasi Kanadasse. Seal oli ta metsatööline ja hiljem ettevõtja. Ta oli oma lahinguteel pidanud hoolsalt rindepäevikut, milles talletatu on olnud suureks abiks JR200 ajaloo koostamisel. Oma mälestusi on ta avaldanud ajakirjanduses.

Karl Pärnoja suri 16. jaanuaril 1985 ja on maetud Torontos."

Samas lk 30

Kapten VOLDEMAR PÄRLIN

"JR200 loomise ja rügemendi kogu tegevusaja üks teenekamaid ja väljapaistvamaid ohvitsere oli ratsaväekapten (Soomes ratsumestari) Voldemar Pärlin. Ta sündis 28. märtsil 1904 Venemaal. Nooruse tõttu Vabadussõtta ei jõudnud, kuid sai sellest innustust tulevase elukutse valikul. Pärast ajateenistust kaitseväes astus ta Sõjakooli ja määrati selle lõpetamise järel ratsarügementi.

Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal suutis ta varjuda ja vältida paljude eesti ohvitseride saatust, kes hukkusid Siberis. 1942. a. astus V. Pärlin Saksa sõjaväkke. Kui teda aasta pärast taheti üle viia Eesti diviisi, ei olnud ta sellega nõus ja siirdus hoopis Soome.

V. Pärlin astus Soome armeesse 28. oktoobril 1943 ja saadeti Porokylässe, eesti vabatahtlike õppelaagrisse, sealt aga Taavettisse, kõigi eesti üksuste väljaõpet juhtivasse staapi. Pärast JR200 formeerimist määrati ta Jalkalasse, äsja Rajajoelt naasnud I pataljoni staapi, kus temast sai pataljoni ülema asetäitja. Kapten Pärlin tegi kaasa rasked tõrjelahingud Viiburi lahel ja Vuoksel, 17. juulist 1944 juba I pataljoni ülemana. Teda autasustati 3. klassi Vabadusristiga.

Kui soomepoiste rügement 19. augustil 1944 tagasi kodumaale pöördus, langes selle juhtimine Voldemar Pärlinile kui auastmelt kõige vanemale ohvitserile. Sakslased saatsid rügemendi I pataljoni kapten Pärlini juhtimisel Tartu rindele, kus see võitles mehiselt, lüües veriselt tagasi üle Emajõe tunginud vaenlase. Punaarmee ründekiilu eduka likvideerimise eest autasustati Voldemar Pärlinit 2. septembril 1. klassi Raudristiga. Sama päeva õhtul sai ta aga vaenlase lennukipommi kildudest raskesti haavata. Enne tagalasse viimist lausus kapten oma meestele: ,,Kahju, et kõik peab pooleli jääma..."

Vigastused olid raskemad, kui esialgu karta osati, Tallinnas tuli haavatud jalg amputeerida. 12. septembri öösel kapten Pärlin suri haiglas, ta maeti Maarjamäe Kangelaskalmistule. Järgmise päeva Eesti Sõnas avaldatud nekroloogis kirjutati:

,,Eile kerkis kangelaskalmistu haudade ritta värske sangarikalm, kuhu sõjaväeliste austusavaldustega sängitati mulda kapten Voldemar Pärlin, kes Soomest tagasi pöördunud eesti pataljoni ülemana leidis kangelassurma võitluses kodumaa vabaduse eest... Koos temaga tuletame meelde ka teisi tema lahingukaaslasi, kes oma elu andsid kodumaa eest Tartu all. See Eesti väeosa on endale kirjutanud kustumatu nime.""

*

Need kiired tuvastused FineReaderi abil... Tõlkimiseks ja muu lisamiseks aega pole aga . "Põhjala tähistel" on kindlasti lisa, ja

Uustalu, Evald, 1912-1982.
For freedom only : the story of Estonian volunteers in the Finnish Wars of 1940-1944
Toronto : Northern Publications, 1977
112, [1] lk., 15 l. ill., kaart, portr. ; 22 cm.

ka abiks.

No ei saanud ikka muidu, kui töö juures olevast Põhjala Tähistel numbrist 23/1996, lk 14-17 skännisin ka selle. Loodetavasti Hannes Oja ei pahanda...

*

Väejuhi viimased kirjad

Edith Heideman, kel oli Soomes asumise paaril viimasel kuul kirjavahetus ratsumestari (kapten) Voldemar Pärliniga, saatis oma säilinud
kirjad "Põhjala Tähistel" toimetusele, arvestusega, et neis võib olla midagi V. Pärlinit ja ta mõtteid iseloomustavat rügemendi saatusele otsustavail nädalail.

Ratsumestari V. Pärlin võttis kodumaale sõitval laeval vastutuse rügemendi eest auastmelt vanima ohvitserina. Ta oli juba Hanko sadamas laevale astudes öelnud, et "mina ohverdan end isamaa eest". Sakslaste poliitika tõttu lahutati pataljonid ja esimene pataljon viidi Tartu rindele, kus V. Pärlin juhatas edukalt esimeste päevade lahinguid, kuni sai 2. septembril raskelt haavata ja suri 12. septembril 1944.

Alljärgnevad kirjad avaldatakse muutmatult, näitamaks kodumaale naasva sõjamehe ja sellega koos kogu rügemendi vaimset tugevust ja otsustavust.

*

11. 7. 44

Tervist proua!

Teie kiri saabus 10. skp. ja samal päeval andsin Teie soovid edasi. Koeli kpk. on 2/7552. Jaagus kirjutab Teile kindlasti, kuna ootab teda huvitavaid teateid.

Meie oleme nüüd kõik koos 1). Need meie poisid, kes meist kaugemal olid on nüüd meie naabrid. Seega on asjad ühelpool ja pere koos. Kuna meie tegevus oli vaheldusrikas ja sageli vahetasime asukohta, siis posti ning ajalehtede saamisega oli raskusi. Teadsime vaid seda, mis sündis ees, paremal ja vasakul. Ei olnudki aega mõtlemiseks kuna tahe ja mõistus oli koondatud vaid ühte punkti — võita!

Ent nüüd on meile naeratanud õnn ja seda vaikust on olnud üle kahe nädala. Paik on osutunud rahulikuks ja looduslikult imekauniks. Kõmiseb paremal, vasakul ja meilgi, kuid see "kuulub asja juurde". Enamik poistest said esmakordselt kuulda onu "Josepi" orelit ja muidki sügavamaid toone! Nad on nüüd kogenud nii mõndagi ja teavad, et higi säästab verd.

Valitsev vaikus tundub imelikuna — võõrana. Aga kulub meile väga ära, saame pükse-kuube paigata ja isegi õnge vette visata.

On loomulik, et sellises olukorras ei esine kaotusi. Esitan ühe episoodi meie poiste tegevusest, mis neid ja nende meelt küllaldaselt iseloomustab. See oli algpäevil kus 12-15 vastase tanki kohtas meie poisse. Igale masinale oli roninud 10-13 venelast, nagu kärbsed paberil. Ei olnud vastavat relva käepärast, et tanki hävitada. Siis kargasid poisid maast üles ja andsid konepüstolitest tuld. Hetke hiljem olid tankid vanjadest puhtad. Poisid olid ja on mehised. Küllap Koel kord Teile jutustab enam, tema oli asjale kindlasti lähemal.

Tänan väga kutse eest, kuid ei ole ettenäha, et lähemal ajal üldse ära pääseb. Meeleldi aga kirjutan Teile meie elust-olust kui aega jätkub.

Praegu selgus, et on üks asi H-is lahendada ja võib olla ma saan minema. Tõtt ütelda, olen siin meeste juures parema meelega kui mujal. Tukume kuuseokstel, see on nii tore ja nii mõnelegi kuluks see tervendav õhk.


Hääd rahulikku suve Teile ja pr. emale

Jällenägemiseni

V. Pärlin

P.S. "Uusi Suomi" 8. skp. kirjeldab "Taistelu Teikarin saaresta", lõpus on juttu virolaisist. Lugege, pr., saate kujutuse lahingust.

*

19. 7. 44

Tervist proua!

Oleme jälle liikunud nagu see sõjaväes kombeks 2) . Elu on sama rahulik kui endiseski kohas. Poisid püsivad tervise juures. Tööd on olnud rohkesti ja eks seda jätkub alati. Muid asju ei ole olnud. Kui midagi saan, kirjutan Teile pikemalt. Minu ja ka Koeli kpk. on nüüd 1, mitte 2. Tervitan Teid ja pr. ema. H-i sõidust ei tule nii pea midagi.

Tervitades V. Pärlin, kpk. 1/7548

*

29. 7. 44

Tervist proua!

Oleme juba kümnendat päeva uues paigas. Suhteliselt on siin vaiksem ja rahulikum. Tavaliste ülesannete kõrval teeme heinagi ja valmistume viljakoristamiseks. Patt on vilja põllule jätta. Nii on sõjameheelu väga mitmekülgne
ja pakub mõnele mehele "kondijärgi" tööd

26. skp. said vahvamad mehed aumärkidega dekoreeritud. 27. skp. oli meil külas Varma 3). Poisid on ikka toredad ja vahvad. Süda täis leeki ja muret kodumaa pärast.

Loeme ajalehti suure põnevusega. Jah, kodumaa! See on meil kõigil meeles, kuid meie ei saa sinna minna mõne juhusliku kutse või tunnete sunnil. Peab saabuma õige hetk ja tingimus, et meie minekust kindlasti abi on. Senini peame südame kõvaks tegema ja siin sama vastase vastu väärikalt esinema.
Seda oleme ka teinud. Küll Teiegi jälgite sündmusi samasuguse põnevusega. Eks punane pressib igast kaarest peale. Täna sain kodumaalt kirja (läh. 10. 7) — sisu hää. Näib, et meeleolu oli sel ajal veel rahulik. Eks neil läheb närve ja rahu veel tarvis.

Nüüd peaks kirjutama midagi poistest, sest olete sellest huvitatud. Praegu meil erilist tegevust pääle kaevamise ja ehitamise ei ole. Kuid seegi nõuab tahet ja kogemusi meil on. Tehtakse väikseid retkeid,—sulgloomadele ja mõnelegi sarvloomale. Tuleb lisa hankida, maa on aga tühi. Viimasel ajal on peamine tähelepanu pöördud aedadele ja põldudele. Punased- ja mustsõstrad, maasikad, herned jne. Poisid korjavad vitamiine varuks. Juhtub, et mõni teeb endale sellega liigagi. Ärge jääge arvamisele, et pühendume vaid ülaltoodule, meil (on) tõsisematki "tehtavat" käsil.

Kuidas kulgeb Teie suvi? Meil on see läinud väga kiirelt. Päevad on segamini läinud — elatakse, ollakse! Ajamõiste oleks nagu kaduma läinud.

Nõnda ta siin läheb. Poisid on valmis vägitegudele ja tasuks sooviksid vaid—puhkust!

Kesköö on käes, kaugelt kajab kergemate relvade tärinat. Vanjadel on omapärane takt, kohe tunneb ära. Poisid on valvel — väljas on udu ja vastane salakaval. Valvatakse, et ei poetaks mõnda läbi. Vanjad provotseerivad igasuguste "nõksudega" meie relvi tulistamisele — kuid see ei lähe neil korda. Poistel on närve, ollakse vait hetkeni mil kindlasti tabatakse. Nüüd on vähe silmadest, peavad ka kõrvad hääd olema.
Hääd ööd Teile ja pr. emale

V. Pärlin

*

11. 8. 44

Tervist proua!

Teie ei püsi sugugi paigal, aina matkustate. Ka minul seisab ees sama tegevus kui Teilgi viimastel päevadel oli. Eks sõjamehe elu on rändlinnu taoline.
Ka meie jälgisime suure innuga ajalehti ja sündmuste arengut Narva all. Nüüd on sääl olukord stabiliseerunud, ka poiste meeled. Tehtakse tööd innuga.

Meil seisavad ees kindlasti uued ülesanded, usun, et tuleme nendega toime sama hästi kui eelmistega. Kärsitule noorsoole soovitan alati hoida raske
kivi seljakotti panna. Eks see aitab kaasa ja annab jaksu! On sõjameestelgi oma naljad ja huumor.

Tänan kutse eest. Saan Teie lahkust kindlasti kasutama kui peaks H-i pääsema. Palju tervisi pr. emale. Tema tervis nõuab kindlasti jahedat ilma. Kuumus tekitab pinget.

Elage hästi peatse jällenägemiseni

V. Pärlin

*

15. 8. 44

Tervist proua!

Oleme viimastel päevadel seisnud väga raskete otsuste ees. Nüüd on siis langetatud ja lähimail päevil asume jälle teele — seekord tagasi isade maale. Ma ei saanud sellest enne rääkida ega kirjutada. Nüüd on asjad nii kaugel,
et seda võin. Kallis pr. me pidime sellele teele astuma, sest olukord nõuab kiiret tegevust. Vanja on Võrus ja veelgi kaugemal. Mul on Teile siiski üks palve. Meil avanes võimalus ja mina usun, et minugi abikaasa siia saabub, kui see Teile raskusi ei teeks, siis võiksite temale nõuga abiks olla, kuna tunnete siinseid olusid hästi. Ma usun, et see Teile suureks tüliks ei ole. Kui aeg lubab, tulen ehk H-ist läbi ja jutustan Teile olukorrast pikemalt.

Palun tervitada perekond Saart. Arvata võib, et ka Koel asub matkale. On imelik see inimlapse saatus ja käik, aga midagi pole parata — peab minema, sest isamaa kutsub.

Palun tervitage ema ja abikaasat ja jääme terveks jällenägemiseni kas siin või sääl.

V. Pärlin

***

1) Juuni lõpus olid mõlemad pataljonid Viiburi lahe ääres positsioonil.

2) Rügement viidi üle Vuoksi rindele, alustades kolimist kolme rongiga 19.
juulil.

3) Eesti Vabariigi saadik Soomes


Voldemar PÄRLIN, ratsumestari (kapten). Sündis 28. III 1904. Kaadriohv. Eesti kaitseväes. Teenis 1942-1943 Saksa sõjaväes. Soome armees al. 15. X 1943. Määrati I/JR 200 staabi käsutusse ja 17. VII 1944 I/JR 200 ülemaks. Pöördus koos rügemendiga tagasi Eestisse. Oli Tartu rindele saadetud esimese pataljoni ülem. Sai 2. sept. raskelt haavata, suri 12. sept. 1944. Maeti Tallinna Maarjamäe Kangelaskalmistule.

HANNES OJA

Captain Voldemar PÄRLIN:

Born in 28 MAR 04.
Professional EST officer; during the thirties served in cavalry regiment (TARTU). Captain.
At the time of Soviet incorporation 1940-41 in illegal position.

1942 joined the Wehrmacht. 1943 refused to join Waffen-SS, escaped to Finland and joined Finnish Army.
Served in 200th EST regiment as a XO of 1st Bn, aferwards Bn Commander.
In 1944 took part in battles at VUOKSI and VIIPURI. Awarded with Finnish Cross of Liberty 3rd class.

Together with main part of EST regiment arrived to Estonia (19 AUG 44) as an acting regimental Commander.
Immediately went to the battle with his own 1st Bn in sector of river EMAJÕGI. Awarded with Iron Cross 1st class for the licvidation of Soviet bridgehead on the north bank of EMAJÕGI.

2 SEP 44 heavily wounded under air bombardment. Ten days after, in 12 SEP 44 cpt Voldemar PÄRLIN died in hospital (in TALLINN). Buried in TALLINN at Maarjamäe military cemetery.

Lieutenant Karl PÄRNOJA:

Born in 11 NOV 16.
After conscription service in TARTU cavalry regiment joined to Military School. From 1938 platoon leader in cavalry regiment. 2nd lieutenant.

Incorporated into Soviet army with his unit in 1940. Retired with troops to Russia and soon felt to German prison. At the beginning of 1942 was released and arrived home.
In 1943 escaped to Finland and joined Finnish Army. Served as a 2nd-in-command in infantry companies; took part in battles at RAJAJOE and VIIPURI. Awarded with Finnish Cross of Liberty 4th class.

In 19 AUG 44 together with EST regiment arrived to Estonia. Just before the battles at EMAJÕGI was wounded to leg (by shell splinter) but stayd in battalion. After the cpt PÄRLIN was heavily vounded, took over the command. Awarded with Iron Cross 2nd class.
Lt PÄRNOJA lead his men during the general retreatment from Estonia. Hi gave them approval to decide, wether they wants to go to Germany or stay.
Karl PÄRNOJA itselt escaped to Sweden. Afterwards he emigrated to Canada. Died in 16 JAN 85 and was buried in Toronto.

P.S.

Tänud ESTOLOOG-ile.

Pärlinist veel, et sündinud Peterburis. Isa Kustas P., ema Anna P. Abielus 1933-st Felicia Mikk'uga. Õppis Tartu õhtugümnaasiumis (lõpetas 1926), sõjakoolis, ratsaväe ohvitseride täienduskursustel. Kapteniks sai 1940, ratsasportlane, Kaitseliidu Tartu Maleva eskadronis ka. Siis see eelnevas olev et 1940-41 ei pea paika, oli Punaarmees 1940-41 ja siis Saksa sõjavang, 1942 oli 33. politsei-pat-i ülem (tsitaat: "33. politseipataljon (33. Schutzmannschaft-Bataillon) formeeriti 1941./1942. a talvel Tartus ning selle ülemateks olid kapten Voldemar Pärlin ja alates 1942. a varasügisest major Johannes Koort. Pataljon rakendati kohe pärast formeerimist Leningradi rindele Oranienbaumi kotti sulgema, kus püsis kuni 1942. a. detsembrini. Pataljonis oli 600 meest, staap asus Strelnas. Seejärel toodi 33. pataljon Pärnusse puhkusele, kust viidi edasi Tartusse. Pataljon likvideeriti 1942. a detsembris või 1943. a alguses. Vabatahtlikud läksid Eesti Leegioni, ülejäänud meeskond jaotati sel ajal uuesti formeeritud 32., 35. ja 287. politseipataljonide vahel"; sügisel 1942 koos Peikeriga (29 pp) sõitsid Tallinna oma pataljonide tagasitõmbamist nõudma, arreteeriti, sõjakohtu ette rindelt lahkumise pärast, degradeeriti ja saadeti Volhovi rindele, mõne aja pärast mõlemad põgenesid Soome), 1944 Eestisse tagasi tulles 46. rüg. III pat ülem (Hauptsturmführer), I kl raudrist, haavata saanud kas Möllatsil või Vesneris, suri hoopis Vinni haiglas (Gailit ja Salo nii), mõnes kohas on surmaajaks antud 7.09. Nii et asju vaja kontrollida veel, ja mul pole arvuti juures ka näiteks soomepoiste raamatut praegu.

Ja Teatajas (Rootsi) on ilmunud näiteks

Kadak, K. A. 10 aastat kapten V. Pärlini surmast. Teataja, 17, 5.09.1954, lk 8.

Nagu seal ka Pärnojast:

Talpak, Karl. Karl Pärnoja 50-a. Teataja, 22, 3.12.1966, lk 8.

Niipalju siis veel kiiresti muu vahelt.

Borja kirjutas:P.S.

Tänud ESTOLOOG-ile.

Ja aitähh Borjale!

Sõnapidajaid mehi on viimasel ajal millegi pärast nii vähe

Ei hakanud uut teemat tegema. Kas kellelgi on Karl Pärnojast pilti? Või oskab soovitada, kust leida?

LoCo kirjutas:Ei hakanud uut teemat tegema. Kas kellelgi on Karl Pärnojast pilti? Või oskab soovitada, kust leida?

Minu meelest olid soomepoiste muuseumis Äksil seinal rippumas nii Pärnoja kui ka Pärlini suured fotod.

Soomepiste juhid: Pärlin, Peiker ja Talpak.
http://www.freewebs.com/lisaks/eestlasedsjamehed.htm

Raamatust "Soomepoisid" saad mõlema pilte näha.

Pärnoja oli fantastiline mees - ta oli esimene soomepoiss, kes Eestis haavata sai - mürsukilluga reide. Selle haavaga sõdis ta pikka aega, kuni kild lõpuks välja võeti. Siis suutis ta oma haavatud jalaga liikuda Eesti-Läti piirilt Põhja-Eestisse ja sealt oktoobris läbi Soome Rootsi põgeneda.