www.militaar.net

kuidas ohvrid surid, vastas ta: "Me teame, et mõned said surma [tulistati maha], mõned surid suurtükitule, nn miiniplahvatuse traumade tõttu. Mõned surid õhurünnakute tõttu. Samuti on meil teavet, et paljusid surnukehi ei ole veel tuvastatud. Nii et surmapõhjused selgitatakse välja uurimise käigus."

Izjumi koledusi võis karta juba aprillis
Kehvade olude üle kurtvad kirjad pole kahjuks kõik, mida okupandid endast maha jätsid. Paar päeva tagasi avastasid ukrainlased Izjumi metsast vähemalt 440 surnukehaga matmispaiga. Männimetsas pidavat levima hingemattev laibalehk.

Enamik surnuid on metsas maetud eraldi haudadesse, hauakoha tähisteks on paigutatud numbriga puust ristid. Peale tsiviilisikute tulid matmispaigast välja Ukraina sõdurite surnukehad. Enne tapmist sõdureid arvatavasti piinati, nende käed on kinni seotud.

Väljaande Ukrinform teatel avastati haudadest ka üks kuueliikmeline pere, kes elas Vene vägede pommitamise tagajärjel kokku varisenud paneelmajas: ema Olena, isa Dmõtro, nende lapsed Olesja ja Saša ning vanavanemad Tetjana ja Oleksandr.

Esialgsed tõendid viitavad, et enamik inimesi hukkus pommitamise tagajärjel ja venelased matsid nad seejärel maha. Ilmselt surid paljud ka seetõttu, et neid polnud kuskil ega millegagi ravida.

Matmiskoha lähedal elav pensionär Raissa Derevjanko rääkis New York Timesile, et venelased tõid uusi surnukehi metsa igal õhtul.

Juba aprillis kahtlustati, et Izjumis on olukord sama hull kui Butšas.

Linna 40 000 elanikust jäi paigale umbes 10 000. Viimane organiseeritud evakueerimine toimus 10. märtsil. Izjumi linnapea Valeri Martšenko väitis kevadel, et tapetud on vähemalt tuhat tsiviilelanikku.

Toona väitsid tunnistajad, et venelased koostasid Izjumis linna kodanikest – ärimeestest, aktivistidest, sõjaväelastest – „jahinimekirja“. Kuigi arvatavasti suurim, pole üle 440 surnuga matmispaik Izjumis ainuke omataoline.