Mobilisatsioon on justkui nagu andnud mingi panuse rinde peatamiseks, aga väga paljude vene meeste hinnaga. Seda varu neil veel on ja tundub, et lõpuks on venelased läkiläkidega peksmise asemel asja vähe tõsisemalt võtma hakanud. Ka muus osas on aastaga mõned olulised järeldused tehtud ja ehkki sõjatehnika järjest vanemad põlvkonnad hakkavad rindele jõudma, on ka seda varu veel küllaga. Siinkohal tõesti nagu midagi helget ei paista.mart2 kirjutas: ↑13 Jaan, 2023 8:30 Minu ainuke järeldus - raketilained ja "vatijopedega ukrainlaste matmine" oli planeeritud kui hädapärane ohverdus vastase (loe Ukraina) initsiatiivi murdmiseks. Sealt ka need suht vanemate (ja haigete) aastakäikude laibad/vangid. Vastu saadi ajavõit uue, nüüd juba noorematest mobiliseeritutest, väekoondise loomiseks. Kaudtule vähenemise põhjuseks võib olla ka vajadus suuremate ründevarude loomiseks.
Tuletan meelde, et vene pool on korduvalt andnud mõista, et nad on valmis pikaajaliseks sõjaks...
PS. Selle ülaltoodu tõttu toetan ka akf Martin Heremi hoiatust idanaabri suhtes.
Teisest küljest ei tohiks ära unustada UAF võimekuse kasvu. Tegelikult on rinne seisma pandud suhteliselt väheste vahenditega, mis on Lääne poolt abiks saadud. Lainetena lisandub uut tehnikat ja väljaõpetatud mehi, samuti on Lääs väga ühtsena seisnud U. taga ning oma sõjatööstuse ka tasapisi tööle pannud. Arvestades, et kaasaegsel tasemel tipprelvastust on saabunud näpuotsaga, samas usaldus UAF ja tema võimekuse osas kasvab ajas, samuti kasvab üleantava relvastuse kvaliteet ja kvantiteet, siis ma ei oleks väga masendunud. Katsuge ise oma sõjavägi aasta jooksul samaväärselt üles ehitada, see pole ka just käkitegu.
Eks elu käib sinusoidi mööda: öö vaheldub päevaga, külm soojaga, võidud kaotusega. Niipalju on vist tänaseks selge, et U. võidab selle sõja. Küll need laisad ja paksud Lääne-Eurooplased oma jalad kõhu alt välja otsivad, kui olukord kipub viluks kiskuma. Seniks saab sente lugeda ja vaadata, kuidas kõige väiksema vaevaga U. edusse panustada saab. Eks mõttes on kõik valmis eskalatsiooniks, samas vene sõjalise võimsuse kägistamine ukrainlaste kätega on ju iseenesest teretulnud võimalus- kui seda lohemadu juba teisiti peatada ei anna.
Saksamaa pärast ma ka väga ei muretseks, neil on eelmise sõja õppetunnid hästi selgeks tehtud ja keegi ei oota järgmist sõjalist initsiatiivi nende poolt. Potentsiaali neil ju selleks on ja tegelikult vajame seda kõige rohkem ise, kui päris jamaks läheb. Sisuliselt 6 aastaga (1933-1939) suutis Hitler toona oma sõjamasina käima panna ja nii, et pea kogu Euroopa oli tal käpa all ning selle sõjamasina lammutamiseks kulus järgmised 6 aastat poole maailma kollektiivset pingutust. Need esmapilgul hambutud poliitikud sealkandis võivad oma otsustavusega üllatada, nagu juudid pidid karmil moel omal nahal tunda saama.
Venemaa kindlasti üritab veel tõusta, see pigem normaalne kui ebanormaalne käitumine tema puhul. Üritab uuesti pealeetungi korrata U. rindel ja kui see lõpuks ebaõnnestub, siis üritab oma impeeriumi riismeid taas kord kokku koguda ja suureks saada. Üks võimalus on seda teha meie eluruumi arvelt. Valmistume siis selleks nagu soomlased, mis siin ikka karta. Saime natuke lisaaega, Euroopa otsustajate võimalikud utopistlikud ootused peaks olema reaalsusega kurssi viidud praeguseks.
Tahtsin rõhutada, et kui arutataks sellist tegevust Eestis, siis seda peetaks iga kriteeriumi järgi vaenlase rünnaku takerdumiseks ja väga edukaks vastupanuks. See siis käib ainsa rindelõigu kohta, milles venelastel on Ukrainas initsiatiiv.
