www.militaar.net

Tere,
kas oskab keegi öelda, kes võisid 1920 - 1930. aastatel (peale ametiisikute nagu politsei) relva omada ja kasutada?
Kui pärimusest on teada, et inimene käis tooteid müümas aga tal oli relv kaasas, kas võib olla (kui arhiivist relvaluba ei leia), et see relv oli registreeritud kellegi teise (asutuse, tuttava?) nimele ja müügimehele kasutada antud tööülesannete täitmiseks?
Kas selle üle oli mingit suuremat kontrolli?

Tänades,
Mariann

Kõik, ma arvan. Minu vanavanaisal oli legaalne püstol ja ta ei olnud ametiisik. Registreerimine käis kuidagi politsei kaudu, ütles et oma perekonna kaitseks.

Mu vanaisa oli metsnik - lisaks ametirelvale (nagaan) oli ka isiklik sileraudne ning mõlemad olid kirjas ühe ja sama relvaloa peal.

Olulist infot leidub selles ajalehes, artikkel relvalubade kohta leheküljel 2:

https://dea.digar.ee/?a=d&d=postimeesew ... ----------

mariann1982 kirjutas:Tere,
kas oskab keegi öelda, kes võisid 1920 - 1930. aastatel (peale ametiisikute nagu politsei) relva omada ja kasutada?
Kui pärimusest on teada, et inimene käis tooteid müümas aga tal oli relv kaasas, kas võib olla (kui arhiivist relvaluba ei leia), et see relv oli registreeritud kellegi teise (asutuse, tuttava?) nimele ja müügimehele kasutada antud tööülesannete täitmiseks?
Kas selle üle oli mingit suuremat kontrolli?

Tänades,
Mariann

Kontrolli teostas politsei, kes ka relvaloa väljastas.
Kui teenistusülesannete täitmiseks oli ette nätud relv, siis tuli täita vastavad nõuded.
Relva võisid eraisikutest omada need, kes täitsid relva omamiseks ettenähtud nõuded. Aja jooksul need nõuded muutusid.
Võimalus, et keegi oleks ilma relvaluba omamata võinud relvaga ringi jalutada on üksnes teoreetiline... Kui politseile teatati siis said karistada nii relva omanik kui selle ebaseaduslik kasutaja.
Arhiivist loa leidmine... teoreetiliselt võimalik.

terv
o

oleeg kirjutas:Relva võisid eraisikutest omada need, kes täitsid relva omamiseks ettenähtud nõuded. Aja jooksul need nõuded muutusid.

Et siis põhimõtteliselt nagu praegu.

akf Walter 2, sekundeerin Sinu postitusele, sest minu vanaisa oli ka metsnik ja tal olid kodus täpselt samad relvad sarnaselt sama loa peal!

Ebaseaduslikke relvi liikus ka ikka piisavalt ja karistused tegelikult ei olnud kuigi karmid. Vähemalt 1930. aastatel määras sarnaste rikkumiste eest karistuse kohalik politseiprefekt administratiivkorras ning näiteks aegunud laskeriistaloaga relva eest tehti 3 krooni trahvi, ilma loata laskeriista või laskemoona omamise eest tavaliselt 20 krooni trahvi (või 10 päeva aresti). Ebaseaduslikud relvad ja laskemoon muidugi ka konfiskeeriti.

Võrdluseks- hea kuupalk oli samal ajal 100 krooni.

Mis puudutab asutuse või ettevõtte relvaluba, siis vastus on olemas minu eelmises postituses viidatud artiklis- sellised eriload tekkisid aastal 1938, ennem seda pidi igal relva omaval või kandval eraisikul olema nimeline luba.

Mõned aastad tagasi sattusin lugema Tudu metsaülema kirja Viru politseiprefektile, milles anti teada, et metsaülem andis Oonurme metsavahile metskonnast nagaan tüüpi revolvri seoses salaküttide rohkusega. Kirjas sooviti, et prefekt väljastaks metsavahile relvaloa.

Tervist,

Uurin, kas oskab keegi siin kirjutada ehk isegi näidetega, millised tulirelvad võisid olla kahe maailmasõja vahelisel ajal ühel Eesti kodanikul kodus olemas? Pisikesest suureni. Kas on teada, kas "kaasas kandmine" oli tavapärane, kas on teada regulatsioonid ja nende jõustamine? Või oskab keegi ehk hoopis viidata vastavale kirjandusele, sest kusagil võib tõesti olla samal teemal kasvõi raamat kirjutatud, mida ma üles otsida ei oska.

1925 aasta Kodaniku Käsiraamat

Romulus Tiitus kirjutas:Minu mälusalvestuse algpäevil askeldas töökoja treipinkide mürinas ja rauatolmus peale isa veel kaks selli, kehvematel aegade olnud vaid üks ja vahel mitte ühtegi. 1905. aasta revolutsioonile järgnev aeg oli tulirelvade tootjale rahutute ööde ja ärevate päevade aeg. Politseil oli silm lahti luuramaks isegi poisikesi - sutspüssi paugutajaid, mis siis veel rääkida käitisest, kus toodeti jahipüsse ja võidi kaubelda ka püstolite ning külmrelvadega. Iga padrun ja püssirohusotnik oli politseis arvel. Arvel seisis ka isa rahvuslik meelsus ja tema suhtlemine pahempoolsete tudengitega Peterubi päevil. Veel rohkem aga isa tegevus organisatsioonis "Rakvere Eesti Käsitööliste Abistamise Selts".

Romulus Tiitus kirjutas:Noh, kui sellise seadust rikkuva seltsi peamehe valduses on paarkümmend tulirelva ja võimalus isetegevuse korras kas või pomme teha, pidi sandarmeeria olema varmalt valvas. Sageli tuli minu vanematel taluda ärevaid hetki ootamatute läbiotsimiste tõttu. Iga vastvalminud laskeriist tuli jalamaid politseis registreerida. Ent kas püss, mille laad veel tegemisel, oli juba valmis laskeriist või ei ole? Otsus olenes kontrolliva isanda suvast.

Tiitus 1981, 9-10.

Tuleb muidugi arvestada, et Romulus Tiitus oli 1905. aastal alles plaanis, nii et kirjeldus peab tuginema täiel määral koduste jutule, mis võis olla mõnevõrra kallutatud.

"Tugevakaliibrilised relvad, millede kandmine on kodanikele keelatud" (1940. aasta alguse seisuga)

Lugesin eile ühe 1930. aastate juhtumi kirjeldust, kus kohtualune haaras revolvri ning sihtis talle äsja süüdimõistva otsuse langetanud kohtuniku poole. Revolver aga tõrkus ning lasku ei toimunud. Ajalehes märgiti, et "luba revolvri kandmiseks oli tal olemas, kui varandusega isikul."