an2 kirjutas: ↑18 Jaan, 2023 18:42
Lemet kirjutas: ↑18 Jaan, 2023 16:07
Viimased õhurünnakud on olnud edukad, kuna kasutatakse (katselist?) S300 ja 400 modifikatsioone, mis lendavad ballistilist trajektoori pidi ning muudavad lennu pealt ka oma lennusuunda. Välja lastakse Brjanskist.
Mulle jääb sedasorti mula pisut arusaamatuks...teatavasti lendavad kõik raketid pesle mootori töö lõppu ballistilisel trajektooril. Gradist alates ja HIMARSitega lõpetades, kõik muu sinna vahele.
Ise pole õhutõrjaga kokku puutunud aga sõber, kes teenis S-125 peal ,väitis, et kui sihtmärk on radaril näha, siis võib tulistada ka maamärkide pihta. Kuidas see S-400 puhul toimib pole selge, sest nende laskeulatus on 300+ km ja kas radar Maa kumeruse taha näeb.
Akf Peeter teab meist paremini.
Üldjoontes raketi elektrivarustuse tagamiseks on kasutusel suruõhuballoon. Saab õhk otsa, on ka elekter läinud. Sõltub millisel hetkel särts "otsa saab", kui rakett lendas sirgjooneliselt, sii läheb inertsist otse edasi, aga kui toimus suuna muutus, või läks ka tüürimine lolliks, siis loomulikult see raketti otse edasi enam ei vii. Läheb sinna kuhu tüürpinnad suunavad. Ja turbiinist läbi käinud (r)õhk suunatakse mootorisse. Pean selgitama ja korrutan siin veel kord: Õhutõrjeraketti veetakse kiirega. Kuna mitte keegi ei tea kust ilmub märk ja kuhu ta lendab, siis ükski ÕT-rakett ei ole eelprogrammeeritav. ÕT- rakett lendab keskuse poolt kiirega veetavasse kohta. Ringradar otsib, sihtmärgi jälgimise radar jälgib tuvastatud ja sihile võetud märki ja seejärel raketijuhtimise radar veab startinud raketi samasse ruumipunkti kuhu on fikseeritud sihtmärgi jälgimise radar. Pean siia vahele ära õiendama ühe foorumi "Tehnika"- "(vene)ÕT"-alljaotuses olnud rumala targutuse. Mis on ilmne näide kui asjast asuvad targa ilmega rääkima inimesed, kes tegelikult asja üldsegi ei jaga.... Nimelt kirjutas seal
ühel masinal baseeruva iseseisva ÕT-kompleksi andmeid uurides üks meie akf, et tegemist on päris sita ja saamatu kompleksiga, et raketti saab lasta ainult +/- 40 kraadi. Ja nüüd tegelik olukord. Antennid paiknevad ühel baasil, kõik ühes suunas. Rakett lastakse samas suunas või otse üles. Sihtmärgi jälgimise antenn tavaliselt on neil vertikaalsuutlikusega -5-+85(89) kraadi, täpselt sama iseseisva vertikaalvõimekusega on ka raketijuhtimise(sihitamise) antenn, aga lisaks sellel antennil on ka see +/- 40 horisontaalsuunaline liikuvus. Ehk siis kompleksil on võimekus raketti märgi peale sihitada asimuudi kuni +/- 40 kraadise erinevuseni. Tõusunurk võib erineda nagu eelpool kirjeldatud kuni 90 kraadi. See ei ole üldsegi mitte sitt näitaja.
Aga nüüd sellest ÕT-raketi sihitamisest: kirjeldasin seda ka selles Poola sigalat tabanud raketi(de) saagas juba. Võib sealt ka üle lugeda. Täiesti labane (st see pole mitte mingi müstiline highteck) trikk on keerata kompleks välja kuskile kaugele ja kõrgele või madalale (nb ei pea olema lukustatud sihtmärgile!). Nüüd paned raketi teele. Kui rakett on jõudmas sinna kuhu suunatud, siis enne seda keerad asimuudi sujuvalt nt 45 kraadi kõrvale ja keerad samas kauguse kah edasi. Tagajärg: rakett teeb sõltuvalt nüüd sellest uue punkti koordinaatidest kenasti 90 kraadise pöörde ja annab juba teises suunas minna. Nüüd tõstad märgi kõrguse üles, lased raketil kõrgust võtta ja seejärel on kaks varianti: 1) järsul kõrgusevõtuetapil lülitad sihitamisradari välja ja lased raketil lihtsalt otse minna ja see siis lähebki kaarega kuskile, 2) kui rakett on üles läinud/jõudnud, keerad vahetult enne raketi ja märgi kokku saamist kõrguse alla ja suunad sellega raketi nn pikeerima, ja samamoodi lülitad raketi juhtimise kiire välja. Rakett tuleb ülevalt nii 10 kilda pealt otsejoones pikeerides alla ja lajatab kuhu trehvab. (NB! Rakett võib vajada täiendavat parameetrite muutmist, nt enesehävitustimeri üleseadistamist). Sellist asja olen ise operaatorina väljaõppes teinud lihtsalt seetõttu, et märk (lennuk) viskas peibutustega meid automaatjälgimisest välja, pani omasoodu minema ja siis me vedasime käsitsi juba välja lastud ja märgile lukustamata raketi edasi uuesti õigele asimuudile ja kõrgusele. See on võimalik. Ehk siis mitte ainult maamärgile, vaid istudes operaatori toolis, saan määrata/suunata/sihitada väljalastava raketi antenniseadme positsiooni suhtes asimuudile 180 kraadi (otse lõunasse), siis määran kauguseks nt 55 km ja kõrguseks nt 6km ja siis ta ise seab antenni tõusunurga. Ja sinna siis rakett läheb. Igaüks saab ise biitida milline trajektoor tekkib, kui nüüd ca 40-45 km pealt keeran asimuudi 180st nt 225-ks ja tõstan kauguseks 75, kena 90kraadine kurv tuleb.... Kui keerata asimuut 180-st 270ks ja kauguseks 30km, siis teeb rakett veelgi vingema kaare ja tuleb juba justkui väljalaskmiskohast 30 kilti läänepoole, aga tuleb juba kagusuunast. Jällegi päris kihvt trajektoor. Selle kursil mingi maja tabamisel saab juba hakata jaurama, et kesse ikka ja kustkohast küll see rakett nüüd lasti? Ja täpselt samamoodi saab teda siis vedada ka üles ja alla. Ja see raketi vedamine peab toimima ja ka toimub/toimib kogu ÕT kompleksi tegevusraadiuse ulatuses. Täpselt samamoodi, nagu veab antenne objktile lukustatud automaatsüsteem, peab andma seda ka käsitsi vedada. Vastavalt siis ka 300 km kui kompleks sinna märgi peale raketti saadab. NB! Vedamisel tuleb arvestada raketi kiirusega, st sekundid peavad tegutsemisel paigas olema!
Loomulikult eeldab selline trikitamine head väljaõpet ja harjutamist. Ja ma ei tea paljud minu kõrval sellist asja üldse katsetada väljaõppel said. Meil oli parasjagu väga hea tehnilise tasemega roodukas asendajana pundis operatorina kui ta pani meid lihtsalt käsitsi raketti vedama. See on lihtne näide. Ja kindlasti pole see ainuke variant sitta raiuda.
Samamoodi haakub eelneva teemaga ka juba madalalt lendavate objektide tõrjesuutlikuse modifikatsiooniga Osa-M tehniline dokumentatsiooni. Sellel pillil on väljast tuvastatav võrreldes vanema versiooniga ringradari peal eraldi üks lisasegment. Jutt/väide siis selline, et helikopteril piisab 10 meetri peale tõusta ja maha istuda, aga ega ta meil käest kao, sinna saab ka 0-kõrgusele raketi lajatada.