Konkreetsemalt:
Ma ei ole nõus kõikidega, kes ütlevad, et sellel on struktuursed põhjused Vene-NATO suhetes ja nii edasi.
Strukturaalsed põhjused on küll, aga mitte Vene-NATO suhetes, vaid selles, mida kujutab endast Venemaa jaoks Ukraina. Läände lõimuv Ukraina oleks muuhulgas moodustanud ka vabastatud Venemaa. Miljonite inimestega venekeelne ühiskond vaba ajakirjanduse, TV ja kõigega - autokraatia ei saanud enda rahvale sellise eeskuju tekkimist lubada. Teiseks, Ukraina on ikkagi vene riikluse häll ja kõike muud sellist. Autokraatia ei saanud ka sellise territooriumi kaotust endale lubada, sest autokraatia jaoks on prestiiž ülioluline. Kolmandaks, nemad seal mõtlevad siiamaani selles paradigmas, et territooriumi valdamine loob julgeolekut (kui kaua tank Harkivist Moskvani sõidab?).
Ja Biden sisuliselt pakkus seda venelastele – et, kuule, kui sa Ukrainat ei ründa, siis me võime rääkida julgeolekuküsimustest. Eestis oli see kohutavalt ebapopulaarne, sest Eestile oleks olnud väga ebamugav, kui sellistel teemadel hakatakse rääkima. Aga globaalpoliitilisest seisukohast ei olnud see minu meelest iseenesest vale. Ma arvan, et Putin tegi väga suure rumaluse, et ta seda vastu ei võtnud, vaid prioriseeris Ukraina
Ülalnimetatud põhjustel oli Ukraina juba ammu prioriteetide tipus. Võimalik, et juba enne Putinit.
München Müncheniks, loomulikult polnud Gruusia ja Krimm kuidagiviisi legitiimsed teod, aga nendel puhkudel ta jättis endale alati taganemistee, ta ei pannud kõike ühele kaardile. Ta jättis endale võimaluse sellest kuidagi väljuda, katkestamata läänega kõiki suhteid.
Sanktsioonid sai samas pikaks ajaks kaela. Ja ei õppinud sellest - sekkumise eest USA presidendivalimistesse sai uued sanktsioonid kaela.
Räägitakse, et Anton Vaino ei teadnud, et sõda tuleb. Lavrov ei teadnud, aga Vaino on kõrgemas ametis kui Lavrov. Ta on kõigest välisminister, Vaino on Kremli administratsiooni ülem. Ma arvan, et see Kremli ametnikkond ei pruugi kuigi palju teada. Kes kindlasti teavad rohkem ja kellega Putin võib-olla konsulteerib rohkem, on igasugused eriteenistused, sõjaväelased, aga samuti alternatiivsõjaväelased, sest ta ei usu enam infot, mida sõjaväelased edastavad.
See on õige. Kogu see aktsioon on olnud väga fessbeelik.
Aga ma arvan, et hoiak, mis on määrav – et tõesti ei lähe sõda nii hästi, kui me plaanisime, see kõik võtab palju rohkem aega, aga me püsime kursil, me jätkame – see hoiak tuleb Putinilt ja ta ei lase mitte kellelgi seda väärata. Vähesed võib-olla üldse julgevad seda proovida. Ja Putin ei ole valmis kaotama. See on minu meelest päris kaugele näha.
Režiim oma praegusel kujul ei elaks seda kaotust üle. Natuke võiks siin töötada ka see loogika, et küll nad teavad, mis nad teevad... Fessbees ei ole rumalad inimesed koos ja nad on ammu ära hinnanud, mida tähendaks vaba Ukraina või sõja kaotus putinistliku režiimi jaoks. Putin ise võib-olla venitaks loomuliku surmani välja ja ei läheks Gaddafi rada, aga süsteem ei oleks enam jätkusuutlik. Pärast Ukraina sõja kaotust Aserbaidžaan likvideerib Armeenia (võimalik, et koos armeenlastega), Valgevene avastab järsku taas, et maailma kaardil tähistatakse seda eraldi riigina, Dnestri-äärne peldik lükatakse uppi, 10-15 aasta pärast on Venemaa armee mitte maailma teine, vaid Ida-Euroopa kolmas, millalgi tuleb uus Tšetšeenia sõda jne.
Üks võrdlus, mille mu kolleeg Ivan Krastev tõi välja – Putini kohta arvatakse Ida-Euroopas, et ta on puhas kurjus, ta on peast segi ja ta ei alusta tuumasõda. Aga need kolm asja ei saa olla tõesed ühel ajal. Et ta võib olla puhas kurjus ja peast segi, aga siis ei saa täie kindlusega väita, et ta ei alusta tuumasõda.
Nõus. Putin ei ole peast segi ja võib seejuures kasutada tuumarelva.
Nad isegi ei varja, et see Hiina-Ameerika kokkupõrge või konkurents ei ole sõja ajal mitte kusagile kadunud ja see annab Hiinale motivatsiooni toetada Venemaad nii palju, et Venemaa hoiaks Ameerika tähelepanu endal.
Ja süvendada Venemaa sõltuvust Hiinast. Hiina eesmärk on, et Venemaast saaks Hiina uuskoloonia nagu mitmest Aafrika riigist.