www.militaar.net

Estoloog kirjutas:Tallinna surnuaedadesse maetute otsinguvõimalus:

http://www.kalmistud.ee/est/otsingud/ma ... /matotsing

Kas ka soovitud kalmistu seal arvestatud on, ei tea. Aastaarvu 1900 panin ise.

Tulles tagasi kodukamarale, mille majanduslikku ega kultuurilist olukorda ei saa kuidagi võrrelda Euroopa ega maailma pika ajaloo ega kultuuritraditsioonidega, jääb üle vaid imestada, et üha rohkem püütakse rahalisi vahendeid suunata betooni ja planeeritakse järjest monumentaalsemaid rajatisi. Ja seda olukorras, kus on teadmata, mille arvelt kaetakse jätkuvalt kasvavad rajatavate hoonete ekspluatatsiooniga seotud kulud, eriti veel tänasel päeval, kus riigieelarve puudujääk ulatub juba miljarditesse. Samas ei jätku vahendeid Eesti kultuuripärandi ja pärandkultuuri korrastamiseks.

Vahendite puudusel on asutud isegi vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud monumente lammutama. Meenutame või möödunudaastast vabadussõjas langenud järvamaalastele tänutäheks rajatud rahvamaja sanktsioneeritud lammutamist Paide linnavõimude poolt. Rahapuudusel lagunevatest kirikutest pole mõtet rääkidagi.

Ühel Pühakodade programmi viimastel aastatel eraldas kultuuriministeerium nende korrastamiseks ja hoolduseks tsipa üle 600 000 euro, samas olid pühakodade omanikud taotlusi esitatud 3 600 000 eest ehk vajaduste ja võimaluste vahe oli 60-kordne.

Kuigi retoorikas ollakse meie riigi rajajate ja selle edasises püsimises rolli mänginud isikute mälestamise vajadusega nõus, on tegelik olukord sageli vastupidine. Selle kujukaks näiteks on olukord Eesti tähtsamal nekropolil Tallinna kaitseväe kalmistul, kus nõukogude võim hävitas praktiliselt enamiku siia maetud 1365 Eesti kaitseväelase hauatähistest (purustusest pääses veidi üle kolmekümne). Viimase kolmekümne aastaga on neist suudetud taastada vaid veidi üle 250. Samas suutis Vene Föderatsiooni saatkond vaid paari viimase aastaga korrastada enamiku sealsetest nõukogudeaegsetest punamonumentidest ja uute hauatähiste vastu vahetada üle 2300 kunagise hauaplaadi.

Eesti sõjamuuseumi juht Hellar Lill ütles ERR-ile, et sõjamuuseumi jaoks ei ole siin midagi uut. "Me oleme ka ju varem Vene saatkonnaga sel teemal suhelnud. Me oleme ka varasematel aastatel nendega sel teemal kirjavahetuses olnud ja selgitanud, mida me seal teeme. Aga loomulikult nad on ka varem igasuguste asjade peale, mida me seal kaitseväe kalmistul selle taastamise nimel teeme, oma arvamust avaldanud. Nende nägemus on ju sellest teine," kommenteeris Lill.

Lill rääkis, et sõjamuuseum taastab järgemööda Eesti kaitseväelaste hauatähiseid samas sektoris, mis hävitati 1949. ja 1950. aastal.

"Ja sinna on hiljem peale maetud Nõukogude sõjaväelased. Kuigi on olemas ka kahtlus, et võib-olla ei ole maetud, et võib-olla on lihtsalt kenotaafid pandud. Igatahes need kenotaafid seal on. Ja kui me neid Eesti omasid taastame, siis me ei võta neid Nõukogude omasid ära, küll aga me paneme need horisontaalselt maapinnale. See on ka arhitekti soovitus, et ei tekiks sellist arhitektoonilist kaost. Selles ei ole midagi erakordset, paljudes surnuaedades ka Euroopas on selline tava, et tahvel ongi maapinnaga tasa," lausus Lill.

Seda nimetab aga Vene saatkond Nõukogude sõjaväelaste matmispaikade ja mälestuspaikade rüvetamiseks. "Noh, jah. Selles on iseenesest juba iroonia. Kui nad ütlevad, et tuleb taastada algsel kujul, siis tegelikult on ju see Eesti kaitseväe kalmistu. Ja see, mis seal Nõukogude ajal on tehtud, on päris jube. Kõik need Eesti kaitseväelaste hauad on ju seal suures osas rüvetatud, mida me praegu jõudumööda taastame oma mälestusmärkidega," kommenteeris Lill.