Veel üks nägemus. Mai 2015. Krt, see asi läheb aina hullemaks
Maad mööda pole rohkem julgenud minna...
"Kamraadil tuli neil päevil mõte minna Ukrainasse ärireisile - et läheks hindaks üldist olukorda ja pakuks väärt kraami. Kaup ise oli üsna spetsiifiline - antibakteriaalsed padjad, madratsid ja muu värk mida tavaliselt haiglates või kriisikolletes kasutatakse.
Taustaks veel niipalju, et mina olen Ukrainasse üsna tihti sattunud, aga lennukiga, Tema jälle käib tihti Venemaal, aga Ukrainas oleks esimest korda.
Nüüd siis asjast: ladusime auto haiglavarustust laeni täis ja sihtisime Kiievi poole, täiesti omaalgatuslikult. Trassi valisime läbi Venemaa, sest hakkasime kartma Läti bensiinivedajaid ning mingit kahenädalast ooteaega Daugavpilsis, Valgevenesse sisenemisel.
Eesti piiri nagu ei mäletakski. Ilmselt kontrolliti passe ja saadeti sõna lausumata Venemaale.
Vene piiril tuli migratsioonikaart täita ja ausate inimestena kirjutasime reisi sihtkohaks loomulikult Kiev, Ukraina. Kratsiti natuke kukalt, et miks siitkaudu. Lätlaste sõimamine aitas suures osas hädast välja. Mainisime veel, et viime oma kola Kiievisse ja kui tervis lubab, oleme 9.mail kindlasti Moskvas Võiduparaadil. Siis hakati juba umbusklikult uurima, et kas tõesti on nii suur tahtmine paraadi vaadata. Noh, tuli särk rinnal lõhki rebida ja meenutada, et “meie , blja… omal ajal vene kroonus”. See läks maksma oma 8 euri (särgi hind), aga pani muidu iroonilise tolliametniku huvituma teenistuskohast ja muutis ta hetkega kõigi eestlaste sõbraks.
Venemaa ja Valgevene vahel piiri ei olegi. Mingi blokkpost nagu oleks, aga seal kössitav härrasmees viipas lahkelt automaadikabaga, et laske edasi!
Ääremärkusena, et Valgevenes leitakse igaühele tööd. Põhjapoolses osas , mis on klassikuid tsiteerides “täitsa soo ja kole” on põlismetsa kollaseid kuldnokapuure pandud, põllukivid on ilusti vikerkaarevärvidega kaunistatud ja kõik elektripostid traktoristidele hoiatuseks mehekõrguselt valgeks vööbatud.
Lõuna poole minnes hakkavad tee äärde kariloomad ilmuma. Iga küla on oma uhkuse välja pannud. Ühes kohas nägime kaelaketiga hobust, aga muidu olid tavaliselt lehmad ja mõnel jõukamal asulal härg. Enne Gomelit on PGT ehk linna tüüpi asula nimega Bolshevik, otse rahvusvahelisel trassil. Seal oli kits. Ma juurdlesin omaette kuni Ukraina piirini välja, et kas tõestii on kuskil Batja Luka süsteemis kallutatud jõud või pani selle sinna mõni pahaaimamatu eideke ja vastavad organid juba töötlevad teda.
Valgevene piir ei jätnud vähemalt mulle esmapilgul kuigi head muljet. Lühikesed ja järsud käsklused nagu hitlerlastel. Halt! Ausweis! Huvitav, kust neil selline iseloom? Kas tõesti sõja järelkajad, paljukannatanud maa nagu ta on?
Vähemalt pikalt kinni ei peetud ja ainuke piir kus ei tulnud autostki välja ronida.
Ukraina piir oli täiesti omaette maailm. Piirivalve oli selgelt segaduses. Ühelt poolt arusaadav, sest Venemaa poolelt tulevad kaks meest madratsikoormaga ja tahavad Ukrainat abistada. Igaüks hakkaks lõksu kahtlustama. Teisalt tabasin madratseid kompava tolliametniku silmis mingi iseäraliku läike, ilmselgelt ei otsinud ta sealt peidetud automaate. Teine tollimees, kes südapäeval suvalistesse kohtadesse taskulambiga valgust näitas, kontrollis samuti kuidagi imelikke kohti. Niisugustesse kohtadesse ei peideta midagi vaid seal hoitakse väärtuslikumaid asju - rahakotti, fotoaparaati, võib-olla ka konservikarpi. Väga raske ohkega tuli neilt seekordne head teed soovimine.
Müsteerium lahenes tagasiteel kui tegime saatusliku vea ja ilmusime piirile öösel. Minu dialoog ametnikega jäi lühikeseks:
Eesti kodanik? - Jah.
Kas vene keelt oskate? - Enamvähem.
Kas need on teie madratsid - Ei
Kas sularaha on kaasas? - Siin vastasin juba ebatsensuurselt, et da netu nihhujaa, kõik jõin Kiievis maha.
Hetkega liigitusin ukraina piirivalve silmis mõttetuks joodikuks ja seda põhjalikumalt keskenduti “ärimehest madratsivabrikandile”, kellelt tuleb välja pressida vähemalt eurot viiskümmend.
Kõrvaltvaatajale on see suhteliselt ebameeldiv vaatepilt, mis algab paljutähendava, venitatud häälel inisetava lausejupiga “….aaaaga maaadratsid on teil head… “ nagu mingis Ostrovski romaanis kui kari punakaartlasi on tabanud kulak-külakurnaja. Täiesti varjamatult kaubeldakse omale madratsit või patja kingituseks, keeldumise korral hakatakse autot üksipulgi tühjaks tõstma. Eesmärk on leida midagi keelatut või väidetavalt keelatut. Täiesti vabalt võidakse väita, et mingi ese on Ukraina seaduste järgi keelatud ja kuulub konfiskeerimisele kuigi tegelikkuses see nii ei ole.
Operatsioonis osaleb terve vahetuse koosseis. Pole vaja lasta end ära petta mõnest justkui juhuslikult ilmuvast tollitöötajast, kes püüab esindada headuse alget. See liigutus on eesmärgiga nõuda endale see padi, vastutasuks lastaks rahus minna. Samuti pole ime kui samamoodi, näiliselt juhuslikult, tuleb huvitatult lähemale vihmavarjuga naine. Tema ülesanne on varjata sobival hetkel kaamera, mis iseenesest tollipunktis üleval on.
Ega suurt ei aita ka meenutamine, et meil Eestis kogub rahvas annetusi, et teid siin aidata, Noorematele ja rohelisematele võib see piinlikusepuna näkku tuua, kogenumad tõlgendavad asja niimoodi, et järelikult peategi need madratsid meile andma, selleks nad siia ju toodigi.
Minu, mõttetu joodiku roll oli mitte segada menetluse käiku. Lonkisin mööda piiripunkti ringi, uudistasin rahvast. Igasuguseid läks üle: üks bussike ilmselt peoseltskonnaga, hulk vilavate silmadega vennikesi seljakottidega, mingi vanapaar… niimoodi südaöösel… võimalik, et sõitsid Bresti kindlusesse pidustustele. Kõigile oli näkku kirjutatud, et meilt pole midagi võtta.
Vahepeal käisin jälle auto juures ja ei tahtnud see “šmon” seal kuidagi lõppeda, sest lihtsalt polnud millestki kinni hakata. Ometi rippus hoopis minul päris tõsine tantoteraga pussnuga vööl ja ukraina “seaduse” järgi oleks selle leidmisel sõjaroimar hetkega käes olnud. See puss rippus seal tegelikult juba Eestist saadik, aga vene kombe kohaselt särki pükste peal kandes ei paistnud silma. Ja ei tule ju ometi minusugune piiriametnikele nuga selga lööma kui nad seal omavahel padjahunnikus lõrinal kaklevad. Kus midagi sellist enne nähtud, vähemalt nende loogika järgi.
Pääsemine tuli hoopis ühe ukraina numbrimärgiga auto näol, mis niiöelda “Kadaka turu nänni” laeni täis oli laotud. Seal ikka oli neid kingakarpe ja teksapaare, mida kohe möttes jalga hakati sobitama. Meil kästi varjualune vabaks teha,. Einoh, mõnisada eurot oli kindalaekasse jäänud rahakotist muidugi selle vihmavarjuga žonglöörimise abil kaduma läinud, aga üldiselt läks isegi hästi. Ilmselt jõi toimkond selle raha hiljem meie auks maha ja vahetuse vanem tantsis külapeol uutes Adibas-tossudes. Niisugused inimesed tähistavad alati võidupüha.
“Madratsivabrikant” , kes senini teadis ajalehtede põhjal Eesti ja Ukraina vennalikust sõprusest, oli pehmelt öeldes nördinud. Leebeimad väljendid, mis ta suust tulid olid umbes et“ sellised rotid peaksid Donetski all tankis põlema, mitte piiril Ukraina riiki häbistama!”
Ma suhtusin asjasse natuke mõistvamalt, sest olin näinud Oranzi revolutsiooni ja ka seda millega asi lõppes ning ammu võtnud ukrainlaste suhtes seisukoha - tehke neid revolutsioone kui huvi ja raha on, aga mina teile appi ei tule.
Nüüd ei läinudki vaja revolutsiooni vaid lihtsalt ühte piiriületust, et veel üks minusugune juurde tekitada.
Sajatamiseks ja filosofeerimiseks aega oli, sest vihma sadas ja Valgevene eelpost andis meile läbivettinud piiriületusblanketid. Pärast kuivatamist kõlbasid kirjutamiseks küll.
Valgevene piir oli jälle vanas heas Suur-Saksamaa stiilis. Et lõpuni ausaks jääda, rääkisime taaskord haiglatarvikutest, mille näidistega Ukrainas käisime. Sealne ohvitser manas näole hambavalulise ilme. Tundus, et sellise transiidi jaoks oleks pidanud vist juba sisse tulles mingi deklaratsiooni täitma, aga mäletatavasti Venemaa suunal piiri polnudki. Ilmselgelt ei tahtnud ta ka öösel ning paduvihmas suuremat masinavärki hakata käima tõmbama. Haritud inimene lahendas olukorra delikaatselt, haugatades lühikese käsu: “Kiievist ostsite oma tarbeks, selge!”
Loomulikult selge, oleks selline intelligent juba Valgevenest väljasõidul kontrollima juhtunud, oleks kogu porno Ukraina piiril olemata jäänud. Lihtsalt inimesed sõidavad sugulastele oma madratsitega külla ja magavad autos. Nii suur on vaesus. Ei mingeid bisnessmane ega kaupmehi.
Valgevene ja Venemaa vahel vaevuti tagasi tulles vähemalt passi vaatama - suur Võidupüha tulekul ja igatsugu inimrämpsu võib sisse imbuda. Kaup ei huvitanud kedagi.
Vene piir enne Eestit oli taaskord kuidagi lõbus. Tootenäidiseid vaadates muigas tolliametnik kaastundlikult, et sellised asjad maksavad meil palju vähem kui Eestis. Kas teil ongi harjumus puid metsa vedada? Võib-olla lähete ehk järgmine kord Donbassi kivisütt pakkuma?
Viimane piirivalvur kiikas aknast sisse, et kahekesi oletegi, jah? Siis, juba peale auto liikumahakkamist hõikas, et kelle jalad sealt madratsi alt välja tolknevad ning viipas naerdes teed Eesti poole.
Eesti piir sarnanes kõige rohkem Valgevene omale, seekord jälgisin tähelepanelikumalt. “Tere! Kõik dokumendid minu kätte! Need ei ole KÕIK dokumendid!” (autojuht andis ainult enda omad)
Surmvaikus. “Kõik autouksed lahti!” Surmvaikus. Lonkisime putka juurde kuhu passid viidi. “Nimi!”
Ütlesin. Surmvaikus. Põrnitsesime läbi klaasi teineteist. Pass anti tagasi. tulin auto juurde. Ainult üks uks oli veel lahti. Seisin auto kõrval ja vaatasin hetke tähistaevast. Küsisin, et kas tohib sisse istuda. Jälle vaikus. Istusin autosse. Pärast väljakantud pausi tõmbasin ukse kinni. Kamraad pani mootori käima ja hakkasime liikuma. Keegi järgi ei jooksnud. Ju siis pidigi nii olema.
Nüüd siis veel eraldi eemalseisja tagasihoidlikud nõuanded piiriületuseks:
Eesti ja Valgevene piirid on suhteliselt sarnased. Piisab kui täita ametnike korraldusi ja kõik peaks sujuma tõrgeteta. Isiklikku initsiatiivi mitte näidata ja asjatuid küsimusi mitte esitada.
Venemaa piir on nendega võrreldes hulga lõbusam. Täiesti võimalik, et FSB viimaste ringkirjade kohaselt tulebki piiril luua sundimatu “tantsujut vse! “ õhkkond. Need , kes siis massi ei suuda sulanduda, nurgas mossitavad ja närveldavad oleksid selle teooria järgi kahtlased ning tuleks võtta terevama luubi alla. Tagasihoidlikumad eestlased võiksid enne piiriületust võtta kohustuslikud 50 grammi. Kui midagi juba väga kahtlane hakkab tunduma, siis piiripunktis on suured tahvlid telefoninumbritega, kuhu saab abiküsimiseks ja korruptsioonikahtluse korral helistada. FSB vihjetelefon on näiteks +7(495)224-22-22 ja nad kuulavad huviga. Analoogne info on ka Valgevene piiripunktides.
Ukraina piiril tuleks kasutada kõiki ettevaatusmeetmeid, mis kehtivad vaenuliku riigi territooriumil viibides. Kõike seda üles kirjutada võtab vähemalt sada poognat leheruumi ja nagunii meelde ei jää. Piir ületada tööpäeval ja tööajal, telefonid abiküsimiseks, videoregistraator autos, võimalusel valida koht piiriametnikuga vaidlemiseks registraatori vaatevälja jne jne.
Selektsioon piiril toimub selle järgi, et inimesel kas on raha või tal seda pole. Viimastel pole midagi karta. Kellel vähegi võimalik, võiks eelnevalt külastada eliitprostituute - niisuguseid , kes töötavad kallites hotellides ja salongides ning paluda hinnata oma maksevõimet. Nemad oskavad samuti rahvahulgas ühe proffessionaalse pilguga leida ärimehe, kellel on raha ja kellega võib töötada. Külastus ja konsultatsioon lähevad muidugi mõnevõrra maksma kuid säästavad hiljem suurtest ebameeldivustest Ukraina piiril. Iseenesest Ukraina piiriametniku ja prostituudi mõttemaailmad kattuvad. Võin seda täie vastutustundega väita piiripunkt Novi Jarilovitši 740700, vahetus 051 näitel."
