www.militaar.net

http://www.epl.ee/artikkel_284235.html

Ühtlasi mäletatakse, et osa lubadusi jäi täitmata, kontsessioonid ja osa Esimese maailmasõja tõttu siit evakueeritud varasid tagasi saamata. Vähem tahetakse meenutada, et Eesti võttis endale kohustuse taotleda alalist neutraliteeti ja mitte lubada oma territooriumile võõraid väeüksusi. Kui aga need artiklid enam ei kehti, miks peaks siis kehtima kogu leping?

Nii, siin on online venekeelne rahulepingu tekst (eestikeelset ei õnnestunud netist leida):
http://www.pseudology.org/Documets/Eesti_peace.htm

Konkreetselt taolisi artikleid ei paista nagu olevat...
On artikkel, mis sätestab, et juhul kui Eesti saavutab rahvusvaheliselt tunnustatud neutraliteediseisundi... Kohustust neutraliteedile siin pole.
Teine artikkel räägib, et Eestis ei tohi olla vägesid, millede sihiks on Vene ründamine või mis on sõjaseisukorras Venega. Kas NATO eesmärk on tõesti Venet rünnata?

Samas peame me Jaan Poska ja teiste missiooni Pariisis 1919. aastal edukaks. Seda peamiselt tema enda hiljem avaldatud päevikute toel.

Poska päevikutes kajasid minu teada pettumusenoodid, kuna Pariisis ei soovinud keegi Eesti de jure tunnustamisest midagi kuulda...

Vabadussõda oli sõda, kui me lepime kokku, et iga relvastatud konflikti, milles on üle 1000 hukkunu, võiks sõjaks nimetada. Aga see ei kaota veel küsimusi. Isegi võidupüha ei tähista me seoses sõjas enamliku Venemaa vastu saavutatud võitudega. Keda me sel võidupühal ikka võitsime? Kas see oli samuti sõda ja miks siis rahulepingut ei sõlmitud? Kui tegemist oli sõjaga, kas siis ei peaks samuti rahu tegema! Vaevalt olid selle sõja kaotajad ühtlasi punase Venemaa liitlased.

Landewehri sõjas oli hukkunute arv alla tuhande. Ilmselt polnud see siis sõda ja rahulepingut pole vaja Juriidiliselt sõdis Eesti mitte Saksa, vaid Niedra Läti valitsuse vägedega. Karta on, et Ulmanise valitsus end Niedra õigusjärglaseks ei pidanud. Seega pole enam rahu kellegiga sõlmida... (?) Niedra Läti oli sakslaste egiidi all loodud marionettriik, mis lõpetas eksisteerimise kui tema väed olid lüüa saanud. (?)

Siiski – teatud tingimustel oleks neist ehk võinud saada Venemaa liitlased. Paraku pole me enam kindlad, millise Venemaa liitlased. Kui püsima oleks jäänud too 1917. aastal loodud ehk demokraatlik ja Ameerika Ühendriikide poolt toetatud Venemaa ning selline Venemaa oleks omakorda toetanud 1919. aasta alguses Weimaris rajatud demokraatlikku Saksamaad, kas siis ikka oleks sündinud Versailles´ lepingu taolist rahulepingut, nagu nüüd 28. juunil 1919 juhtus? USA seda lepingut ei tunnustanud.

Karta on, et kui Venemaa oleks 1917. a. püsima jäänud, siis oleks Saksamaaga ilmasõjas palju varem lõpp olnud. Kui Venemaa oleks püsima jäänud, siis poleks Euroopas 1918-1919 niivõrd levinud ka vasakradikalism. Kas siis oleks ikka tingimata Weimari vabariik tulnud?
Aga, mis kõige tähtsam: kui Vene oleks püsima jäänud, siis poleks olnud ei Rauddiviisi ega Landeswehri. Kuidas oleksid nad siis "teatud tingimustel" demokraatliku Vene liitlased olnud?

Kas siit ei võiks teha koguni järeldust, et Eesti poolt jaanipäeva paiku ehk siis võidupühal peetud lahingud kindlustasid ühelt poolt punaste võimu Venemaal ja teiselt poolt aitasid kaasa rahulepingute fikseerimisele
Euroopas? Või rajasid need koguni nn Versailles` süsteemi?

Punaste võimu Venemaal von der Goltzi purukslöömine vaevalt oluliselt kindlustas, sest Entente ei kavatsenud kunagi Saksa vägesid punaste võimu kukutamiseks kasutada. Kui sakslased oleksid Lätist välja tunginud, siis oleksid liitlased neile kindlasti tõsiselt saba peale astunud. Liitlased eelistasid pigem punast Venemaad kui Saksamaa poolt loodud ja seega Saksa-sõbralikku Venemaad. Muide, Saksa vägedel keelati liitlaste poolt Riiast kaugemale tungida, seetõttu astusidki teatud väeosad Läti (Niedra) teenistusse.

Tartus 2. veebruaril 1920 juhtunut võib teatud tingimustel käsitada koguni reetmisena, kui vaadata sellele Poola, Soome või isegi Läti suunalt.

"Teatud tingimustel" võiks ilmselt igasuguseid asju igasugustena käsitada. Pealegi, reedetud Soome faktiliselt NVenega ei sõdinudki. Kui nüüd natuke sõnu loopida: kui punaväed 1919. a. lõpus Narvat ründasid, siis oleks soomlaste pealetung Petrogradile Eestit kõvasti aidanud. Aga reeturid ei liigutanud Eesti heaks sõrmegi...

Rahuleping lõikas läbi üsna aktuaalsed piiririikide sõjalise liidu plaanid ja hiljem, rahutingimustes oli sõjalist liitu juba hoopis keerulisem sõlmida. Seda ei suudetudki kuni 1939.– 1940. aastani, mis maksis juba hoopis valusalt kätte.

Tagantjärele tarkus, mida ei saa võtta aluseks tolleaegsete inimeste tegevuse hindamisel.

Hea vastus Medijaisele:

http://www.ajaleht.ut.ee/80516

Mh muudegi teemade puhul meelespidamiseks mõnedele:

"Selgusetuks jääb vaid see, miks tuleks hinnangute andmisel lähtuda iseseisvasse Eesti riiki eitavalt suhtunud võõrrahva ja/või Moskva teenistuses seisnud mõnetuhande eesti enamlase vaatepunktist. Tohiks olla üksnes loomulik, et Eesti ajalookäsitlus eelistab hinnangute andmisel lähtuda Eesti riigi ja rahva rõhuva enamuse seisukohast, ning ainuüksi selles ajaloo mütologiseerimise katset näha oleks pehmelt öeldes kummaline. Vastasel juhul tuleks kogu Eesti ajalugu ümber kirjutada vastavalt Moskva (Berliini, Londoni jne.) soovidele, põhjendades seda vajadusega avada üha uusi varjatud nurki."

Ma mõtlesin juba, et keegi ei ütlegi midagi, Medikas ikka ju oma mees nagu... Muide, Kuku raadios oli mõni aeg tagasi üks saade, kus kaks ajalooharidusega, aga poliitikataevasse lennanud tegelast hakkasid küll Medijaist välja keerutama ja "mõistma".

poeg-Vahtre ka

http://www.sloleht.ee/index.aspx?s=vahtre&id=170497

Vahest tehakse aastapäevalise teksti autorile pisut liiga. Kui tekste veidi uurida, siis selgub, et Päevalehes ilmunud teksti aluseks võis olla ühe Tartus peetud Euroopa piiride teemalise teaduskonverentsi ettekanne (mille vist ka Ülikooli leht ära tõi). Konverentsi jaoks koostatud teesid või tekst peaks juba loomu poolest olema mõneti polemiseeriv või küsimusi tekitav. Ajaleht tunneb muidugi huvi kõige sensatsioonilise vastu, aga laiem kontekst pole müügi seisukohalt oluline ja seda ei suudeta ega taheta selgitada. St. et kõik tekstis toodu ei ole alati autori väited. Kõik autori poleemika tundub siiski suunatud mõttest - Tartu rahu puhul mõtleb ja käsitleb enamik rahvast ja ka erakondade "poliitik-valveajaloolasi" enamasti vaid piire, aga teema ise on laiem ja sisaldab mitmeid ajalooliselt huvipakkuvaid teemasid.

Medijainen vastab 4. märtsi "UT"-s looga "Tartust, rahust ja tema vaimust", täna veel võrguversiooni ei olnud ( http://www.ut.ee/ajaleht/ ).

Püstitaks siia juurde sama küsimuse aga hoopis varasemast ajast. Teatavasti ka 1918 aastal küsisid Venelased piiri kusagilt Rakvere kandist ja siis ei olnud Virumaal väga arvestatavat vene elanikkonda. Ja ka Rootsi kuningriik rajas Rakverre piirikindluse ja see oli ammu enne seda aega kui keegi põlevkivi sonkima hakkas. Kas oskab keegi välja tuua neid põhjusi Venelaste huvi vastu just Virumaa osas?

Kruuda kirjutas:Kas oskab keegi välja tuua neid põhjusi Venelaste huvi vastu just Virumaa osas?

See on küll ainult minu oletus, ent ehk on siia kuidagi seotud Peipsi järv. Kui Vene piir oleks Rakvere kandis, siis oleks neil ju kontroll Peipsi järve põhjapoolse osa üle, mis annaks neile ehk õiguse muuta Peipsi oma siseveekoguks. See aga oleks väga kasulik Peipsiäärsetele venelastele, kes siis saaks endale suurema piirkonna, kust toidupoolist ja elatist õngitsedsa.
Ei tea, kui palju sellel tõepõhja all on, kuna see on puhtalt minu oletus

Juhan kirjutas:

Kruuda kirjutas:Kas oskab keegi välja tuua neid põhjusi Venelaste huvi vastu just Virumaa osas?

See on küll ainult minu oletus, ent ehk on siia kuidagi seotud Peipsi järv. Kui Vene piir oleks Rakvere kandis, siis oleks neil ju kontroll Peipsi järve põhjapoolse osa üle, mis annaks neile ehk õiguse muuta Peipsi oma siseveekoguks. See aga oleks väga kasulik Peipsiäärsetele venelastele, kes siis saaks endale suurema piirkonna, kust toidupoolist ja elatist õngitsedsa.
Ei tea, kui palju sellel tõepõhja all on, kuna see on puhtalt minu oletus

Peipsi peal on piir peaaegu sama. Väga hea kaart on EE kaardikogu lk174. Lõige Võrumaal oleks veel rahvusliku koosseisuga põhjendatav aga idavirumaal jääb küll arusaamatuks.

Arvan, Venemaa neelud Virumaa kandi jarele dikteeritud ikka soovist laiendada oma yliahtakest valjapaasu Balti merele...

Ja et sealjuures kaoks ka Peipsi veetoke eesti-vene vahelt (mis on meil aastasadu siin maanurgas sailida aidanud), oleks lihtsalt taiendav pluss vene geopoliitikale

Meri, yhesonaga merd ja valjapaasu merele on venel vaja... mida rohkem, seda parem

Merehuvi ei usu. Jääpiir jookseb ikkagi Tallinna-Paldiski kandist. Nt Kunda omamine on täiesti mõttetu.

Peipsi järv võib ju argument olla aga sõjaliselt on mõtet siis juba Eesti keskjoont omada nii, et Peipsi oleks Vene siseveekogu.

Peamine põhjus on vast ikka põlevkivi, energeetika. Lahendaks palju Leningradi oblasti probleeme ning kohitseks Eesti korralikult ära.

Eesti kaitsevägi on ju kunagi muljet loonud ka väheste vahenditega ja pettusega – kuni venelastega rahuläbirääkimisi peeti, marssis üks ja sama üksus tundide kaupa rivisammu raiudes kõnelustemaja eest mööda.

http://www.epl.ee/arvamus/415420

Huvitav, pole sellest varem kuulnudki. Kes oskab kommenteerida?

See on kommunistide propaganda. Ise olen lugenud sellest Edgar Matiiseni Tartu rahu raamatust. Muidugi käis asja juurde, kuidas targad nõuk diplomaadid selle saamatu pettuse läbi nägid. Sõdureid läks tarvis Narva rindel, nõustun täielikult eelkõnelejaga.

Ei usu, et Kindralstaabi Valitsuse Teadete Kogumise osakonna Tartu punkti ülem ja hilisem kõrge kaitsepolitsei ametnik Andres Puri siiski kommunistliku propaganda eesmärgil taolist asja oma hilisemates mälestustes väitis. Just neid mälestusi on allikana kasutanud Mattisen, ehkki lohakalt/ebakorrektselt.
Tõsi, Puri mälestustes leidub rida väiteid, mis tunduvad pigem mingite piibujuttudena kui reaalselt aset leidnud sündmustena, ent arvestades, et asi toimus Puri väitel 2. diviisi ülema Puskari käsul, aga Puskar mõtles detsembris igasugu kavalusi välja enamlaste delegatsiooni mõjutamiseks, siis polegi see lugu nii väheusutav.

Seda asja peaks saama tegelikult kontrollida kui uurida 2. diviisi tagavarapataljoni dokumente 1919. a detsembrist. Puri väitel olid marssijad just nimelt Tartus asuvast nimetatud pataljonist (seega Narva rindelt polnud tingimata vaja kedagi kohale tuua).

Tartus oli sel hetkel ligi 4000 sõdurit. Väike marss ei tee kunagi paha.