Variante on vähe:
1. Videohõivamise seaded: hea TV-tüüner või "Digital Video Converter" (nt. Plextor PX-M402U seade; teine tootja on veel Pinnacle) -- võib öelda, et see on "käsitöö": video laed alla arvutisse videofailina. Kui
capture-seade võimaldab (kõik kaasaegsed võimaldavad), siis juba DVD-formaadis kodeerituna. Siis videotöötluse tarkvara abil lõigad, kleepid ja lisad efekte ning teed DVD-menüüsid ja jagad peatükideks (
chapters). Genereerid DVD-image'it ja salvestad toorikule.
Plussid: võimalus tarkvarafiltride abil parendada videokvaliteedi.
Miinused: Videohõivamise õiged sätted on võimalik leida ainult katsetamise teel. Aeglane ja väsitav redigeerimise/autoringu/konverteerimise protsess
2. Videokaamera analoogsisendiga (nt. Canoni kaamerad i-mudelitähise lõpul s.o. MV850i, MVX350i) -- ühendad VHS-makkiga ja salvestad digiformaadis DV-kassetile või otse miniDVD-toorikule. DV-kassetist USB või Firewire kaabli abil kooperid videofaili arvutisse, teed DVD-autoringu ja salvestad toorikule.
Plussid: ei ole vaja häälestada
capture-sätteid
Miinused: Aeglane ja väsitav protsess.
3. Ilma arvutita: DVD-recorder (salvestatav DVD-seade, nt. Philips DVDR3300H) -- ühendad VHS-makkiga ja salvestad.
Plussid: kõik on imekerge.
Miinused: redigeerimine on ainult teoreetiliselt võimalik.