Mis asi oli see Jüriöö ülestõus?

Muistsed linnused, keskaegsed kindlused, kõik sõjad ja lahingud. Mis iganes leidis aset enne XX sajandit...
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Mis asi oli see Jüriöö ülestõus?

Postitus Postitas Arensburger »

Jüriöö mässust

Pärast 19 aastat kestnud kristianiseerimise sõda, mille viimane faas oli Saaremaa alistamine a. 1227, polnud eestlaste vabadus- ja võitlustahe ning soov võõrast okupatsioonist vabaneda veel kaugeltki murtud. Kui kurnavale ja inimjõu poolest kaotusterikkale võitlusperioodile järgnes uus põlvkond, siis eestlastest kõige hakkajamad - saarlased - olid esimesed, kes aastal 1241 puhastasid maa vallutajatest (UB.1, 169), ajal mil Taani vägi, Põhja-Eesti maleva ja ordu olid seotud Vadjamaa sõjas. 1248 paavst Innozenz IV annab Saaremaa piiskopi kaebusel Liivimaale korralduse pidurdada salajast relvade, hobuste ja toidu vedu paganatele (UB.1, 201). 1255, kui ordu väed olid Leedus, saarlased korraldasid teise ülestõusu (UB.1, 285).1262 paavst Urban kohustab Rootsi Linköpingi piiskoppi kasutama seaduse jõudu nende suhtes, kes salaja veavad relvi ja rauda Liivimaale ordu vastu võitlevatele paganatele (UB.1, 371). 1264 ja pärast seda, kui ordu sai hävitavalt lüüa leedulaste poolt Durbenis, tegid saarlased kolmanda ülestõusu (Rüssow, 1, 8), (LRC. 6110-6322). 1299 paavst Bonifatius VIII käseb Riia, Tartu ja Saare piiskoppidel kõike võimalikku abi anda Eestimaa vasallidele paganate vastu, kes korduvalt teevad mässu ja üritavad kuningas Erikut (Menved) ja tema vasalle sootuks maalt välja ajada (UB.1, 581). Seega oli Põhja-Eestis mäss ja rahvas ristiusust ära langenud.
Taani kuningas Erik Menved, kes oli olnud sõjas Rootsiga ja oma maa aadliga, sattus samal ajal vastuollu paavstiga ja Taanimaa oli 1299 - 1303 kirikuvande all, millest vabanemiseks kuningas maksis 10000 hõbemarka Vatikanile (NF.4, 670). Taanis valitseva kaose tulemusena tõmmati Eestis viibivad Taani sõjaväe üksused kodumaale tagasi, mis andis eestlastele võimaluse rakendada oma vabadusetaotlusi sporaadiliste ülestõusude näol. Nende teravik oli sihitud "kuninga meeste", s.o. vasallkonna kui ainsa järelejäänud sõjalise jõu vastu. Eestlaste läänistamine sõjaliste teenete eest on otseselt märgitud a. 1267 isegi ordurüütli Ditleb Alnpeke „Liivimaa kroonikas", mis koostatud Tallinnas 1290. Taani (Tenenmarken) kuningas, kes peab kogu maad (Eistland) omaks, on maarahva (lantvolc) ehk eestlaste (Eisten) hulgast neid, kes teda teenivad ja maad kaitsevad, maaomanditega läänistanud, samuti on ka „vagad sulased" (ilmselt mõeldud sakslasi, ristisõitjaid) omale lääniõigused välja teeninud. Neid kutsutakse „kuninga mehed" ja nad on julged ning uhked oma mõõkadele." (LRC. 9730-55). Eestlasi, endiseid vanesid ja ülikuid, oli tollal vasallkonnas umbes 45 - 48 protsenti.
Olukord pidi olema väga komplitseeritud, kuigi edaspidine dokumentatsioon näitab, et eesti soost vasallid püsisid kuningatruudena. Neil pidi siiski olema erinev hoiak ja rahvahulkades reputatsioon. Jüriöö mässu puhul 1343, Oliva kloostri kroonika märgib, et „eestlased tapsid kõik, kes polnud nende soost ega rääkinud nende keelt". See paljuütlev erapooletu teade, rõhutades eriti rahvuslikku momenti, viitab ka sellele, et eesti soost vasallid jäid rahva vihast puutumata. Vabanedes 1303 kirikuvande alt, kuningas Erik saatis oma vastulise venna Christophi kui asevalitseja Eestimaa hertsogiks ja nõudis selle vastutasuks, et talle saadetakse Eestist 50 relvastatud meest! Ent Christophi ülesanne oli kaitsta Eestimaad vaenulike rünnakute vastu (UB.2, Reg.695). Asevalitseja asus oma võimu rakendama aga üsna kõvakäeliselt, vasallidelt läänide tagasivõtmisega, pakkudes seega ordule suurepärase võimaluse intriigiks. 25. veebruaril 1304 sõlmiski ordu kaitselepingu Tartu ja Saare piiskoppide ning Eestimaa vasallidega. Lepingu sissejuhatus juba ütleb, et arvestades ohtlikku olukorda maal ja vaenulikkusega rahvaste vahel tuleb kanda hoolt, et usukülv mitte kaduma ei läheks. (ibid. 2, 608). Nagu järgnevad dokumendid näitavad, olid vasallid segaduste perioodil oma valdusse võtnud, kas üsna nõrgalt kaitstud või hoopis garnisonideta olevad, Taani kuninga lossid ja maaalad. Aasta hiljem, olukorra konsolideerumisel, andsid „kuninga mehed" oma valdused lääniisandale tagasi ja Erik kinnitab seda a. 1305 vastava aktiga, märkides, et vasallid on end tema juures vabandanud ja on omavoliliselt toiminud ainult maa julgeoleku huvides ning vabastab nad reetmise süüdistusest! (ibid. 2, 615; 608).

Mäss aastail 1299/1305 Eesti- ja Saaremaal

Et aastail 1299 kuni 1305 oli mäss nii Eestimaal kui ka Saaremaal, seda kinnitab ka ordu prokuratuuri vastus Riia peapiiskopi kaebusele, kus ta märgib a. 1306, et ilma ordu abita langeb rahvas Liivimaal usust ära, nagu see on toimunud ruteenide, eestlaste, semgallide ning saarlastega (UB.2, Reg. 714, p.19). Seega siin on tõend neljanda saarlaste mässu kohta. Tollal (1297-1308) pärast Taani nõrkust oli ka ordu kestvas sõjas Riia, Tartu ja Lääne-Saare piiskoppidega. Seega eestlaste - saarlaste vabadust taotleva ülestõusu ajastus olid taas seatud okupantide nõrkuse perioodile.
Kuningale valduste tagasiandmise aktile on vasallkonna (communitas nostra) maanõukogu nimel alla kirjutanud 33 meest, neist peamehena Joh. de Revalia (tõenäoliselt sakslane), järgnevalt tähtsuse järjekorras eesti soost vasallid: Theod. de Tois, Henr. ning Herm. de Lode, Theod. ja Otto de Kivele, Petrus de Haudes, Joh. de Wayguthe (= Wepete), Wold. ja Fr. de Wrangell, Lud. ja Jac, de Parenbeke, Alb. de Alven (= Aluen). Seega 12 eestlast ja lisaks üks taanlane; ülejäänud saksa päritoluga, a. 1306 (UB 2, 621).
Rahutu olukord Eestimaal jätkus. Aastal 1310 saatis Taani kuningas oma erivolinikuna suurniku Joh. Canne Tallinna, kes kohustas linna oma kindlustusi kõvendama, kuna need olevat liialt avatud türannide varitsemistele ja paganate sagedastele kallaletungidele (UB.2, 632).
Naasnud a. 1313 oma enda aadli mässust ja olles karjuvas rahapuuduses kuluka hoovkonna ja sõjakäikude tõttu, kuningas Erik Menved teostas a. 1318 Eestimaa vasallkonna uuesti läänistamise nii finantsilistes kui ka tõrksaks ja omavoliliseks muutunud „kuninga meeste" koosseisu revideerimise huvides. Nagu vastavais ürikutes loetletud nimed näitavad (UB.2, eRg. 768; 2, 718), olid 94-ast nimeliselt registreeritud, Koldingis uus-läänistatud vasallist 45 eesti etnilise päritoluga; 43 olid sakslased ja vaid 6 taanlased. Viimased olid oma valdused ära müünud, maalt lahkunud ja ei näidanud vähematki huvi alaliste rahutuste tõttu pidevaks asumiseks. Seega vasallkonna isikuline koosseis, kus alles 1241 taanlased ja eestlased olid rõhuvas ülekaalus, näitas pidevat nihkumist ordule sõbralikumalt häälestatud sakslase kasuks. Rahakad Hansa kaupmehed moodustasid ilmselt peaosa uus-läänistatud sakslaste kontingendis ja Tallinna kodanike maal asuvaist haagimaadest on ürikuis korduvalt teateid (UB.2,846). Uus-läänistamine oli rahapuuduses olevaile Taani kuningaile pidevaks sissetuleku allikaks. Nii teostas, hoolimata 1318. a. toimunud läänistamisest, a. 1321 pärast oma venna surma troonile asunud kuningas Ghristoph teise uus-läänistamise (UB.2, 680). Christoph, kes oli olnud Eestis asevalitsejaks ja tundis maad hästi, märkis oma kirjas, et vasallid peavad tulema samal suvel. Kui on aga maal oht venelaste või paganate poolt, siis kuninga kapten Tallinnas määrab, kui palju või kes tulevad. Delegatsioonis, kes käis uuelt kuningalt palumas privileegide kinnitamist ja tõotust, et Taani ei loobuks Eestimaast, kuulusid vasallkonna peamehena Fr. de Wrangele (eesti) ja Joh. de Sorsevere (eesti) ja kaks sakslast. Üldiselt püüdsid Taani kuningad jätkata juba 1249 kuningas Erik Plogpenningi poolt kindlaks määratud poliitikat, et „saksa rüütlid ei kinnitaks seal (s.o. Eestimaal) kanda" (Arild Hvitfeld, Danmarks Riges krönike, I 219-22, Kopenhagen, 1559).
Kuigi ametlikuks keeleks Eestimaal jäi endiselt ladina keel, pääses juhtiva klassi läbikäimiseks Hansa mõju tõttu saksa keel taani keele asemel. Märgitud etnilised nihkumised kajastusid ka kuninga meeste sõjalise jõu koosseisus. Iga vasall oli sõjateenistuse kohustuslik rüütlina ja tema kõrval relvakandja-kannupoiss (armigeri). Neile lisaks kolm-neli või enam sõjasulast, kelledeks olid tavaliselt eestlased. Eestimaa „kuninga meeste" vägi koosnes seega umbes tuhandest mehest, neist valdav osa ratsa. Küllalt suur kontingent tolleaegsetes oludes. Vaenlase sissetungi korral maale, pidid kõik relvakandmise võimelised võitlema malevas (malvam, malvia) Lagedilt kuni Narvani (UB.2, 846, 887). Ordu võimu rakendamisel a. 1350 pidid põhja-eestlased osa võtma ka ordu välis-sõjakäikudest. Iga 100 haagimaa pealt (umbes 200 talu) tuli anda ordule aastaks 1 sakslane ja 2 eestlast, hästi-relvastatult ja ratsa (UB.2, 900). Seega umbes 150 meest tollal ligi 100 000-le ulatuvast Põhja-Eesti rahvastikust. Tühine kohustus. Küll on see aga asitõendiks, et keskaegses orduväes umbes pooled olid eestlased - liivlased - lätlased, sest samad normid maksid ka Liivimaa osas. Hoolimata kroonikates ühel või teisel põhjusel esitatud liialdustele, tuleb ajaloolise tõe huvides arvesse võtta, et tollased väeüksused olid suhteliselt väga väikesed. Näiteks Jüriöö mässu mahasurumiseks ning Harju- ja Saaremaa rahvastiku karistamiseks saatis Saksa ordu kõrgmeister Eestisse a. 1344 Preisimaalt oma paremini relvastatud väest kõigest 700 ratsanikku (Marburgi Wigandi kroonika).
Ghristoph II oli pidevas sõjas Holsteini krahv Gerhardiga. Ta sai viimaselt 1331 raskesti lüüa ja suri järgmisel aastal Nyköpingis vangina. Ta pantis suurema osa oma maast ja tegi võlgu 100 000 hõbemarka, s. o. viiekordne Eestimaa hilisem müügiväärtus. Tema valitsemise ajast on ürik, mis näitab, et 40 Harju-Viru vasalli maksid seoses Koldingi läänistamisega (1318) lisaks varemmakstud summale 2000 hõbemarka (UB.2, 718), mis oli umbes 20 küla ostuväärtus, seega ostsid nad omaenda maad.
Ghristoph II surmale (2.aug, 1332) järgnenud interregnumi perioodil Taani trooni pretendent Otto teatas 6. okt. 1333, et ta on oma venna Waldemari nõusolekul andnud Eestimaa oma tulevasele õemehele, Saksa keisri pojale, Brandenburgi markkrahvile Ludwigule kaasavaraks (UB.2,755). Aasta varem oli ta määranud kuninga kapteniks Tallinna sakslase Marquard Breide (ibid. 750).
Maa üleandmise üritus Saksa keisrile oli Eestimaa vasallkonnale ning eriti selle eestlastest sektorile tõendiks, et s u u r e d muudatused maa õiguslikus seisundis on vääramatud.
Seoses eespool esitatud sündmustega üritas asevalitseja Breide anda Eestimaa losse ordule üle (UB.2, 760, 763; Suhm 12, 254), milliseid aga osa vasallkonnast oli juba omal käel oma valdusse võtnud, analoogiliselt 1305.a. sündmustele. Asevalitseja Breide sõlmis siis orduga lepingu, et vasalle korrale kutsuda ja kahjutasu nõuda (ibrd.). Ilmselt kuningaustav piiskop Olaf toimis koos vasallide eestlastest sektoriga ja pidi asevalitseja Breidele, kelle ja kelle pooldajate käes oli pantvangis ta vend, kahjutasu maksma (UB.2, 757, 758, 762).
Ordu, käsitletud „paleerevolutsioonis", näitas aga tagasihoidlikkust teadmata põhjustel ja troonipretendent Otto vangilangemisega 7. okt. 1334 (NF.12, 481) kogu küsimus lõppes ning ka asevalitseja Breide kadus päevakorralt. Sisuliselt Eestimaa tegelikeks isandateks järgnevail aastail jäid piiskop Olaf ja tema asetäitja eestlane H e y n o H a v e r e (Bolognas õppinud teoloogia magister) (Arbd LGD.856) ja Eestimaa vasallkonna taaniustav, peamiselt eestlastest koosnev sektor.

Eestlane Like – poliitik ja konspiraator

Ent sellel perioodil toimus ka oluline murrang Taani kuninga eesti soost vasallide poliitikas: ümberorienteerumine Rootsi suunas, uue kõrgema lääniisanda saamise võimalusega.
Ka vangis oleva Otto venna, Waldemar IV Atterdagi (= Homme on teine päev) kuningaks saades (1340), jätkusid Eestimaa müümise üritused (UB,Reg. 935, 941). Eestimaa üleandmine pidi toimuma markkrahv Ludwigule 1341. a., kuid Waldemar IV kasutas oma ostu-eesõigust ja ostis Eestimaa tagasi, et seda siis omakorda müüa Saksa ordu suurmeistrile 13000 hõbemarga eest (UB.2, Reg. 944, 951), ent viimanegi müük jäi paberile, ilmselt mässu ning Rootsi interventsiooni kartuse pärast. Rootsi kuningas Magnuse kohta on teada, et ta üritas - kuigi tulemusteta - muretseda endale valdusi Eestimaal ja Liivis (NF.10, 611). Magnuse huvi Eesti osas ei avaldunud mitte ainult Jüriöö mässu ajal hiljaksjäänud appitulekus eesti malevale, vaid selle juured ulatuvad varasemasse perioodi.
Eestimaa ja Rootsi vaheliste suhete arendamine algas juba a. 1336. Eestipoolseks vahekordade loojaks näis olevat rüütel Henricus de Like, eesti soost Taani vasall ja Tallinna kodanik, kes põlvenes Vääna poolsaarelt Liikva (Liqua,77 H.,1219/41 (LCD,44 v)) külast, „antiqua curia in villa L i k e", 1379 (GEG, 1930, p. 21), mis oli - vastavalt P. Johansenile - selle iidse eesti patriitsi sugukonna hälliks (LCD.485). Nende esiisa Clemens e s t o (eestlane Glemens) sai 1241. a. lääniks tegelikult kogu Vääna poolsaare külad: Kienkyla 12 H., Serueuerae 10 H, (Sõrve), Liqua 7 H., Wasal 5 H. - kokku 34 haagimaad. Nende eesti päritolus pole vähematki kahtlust (LCD.864/5). Nad kandsid vapil hundipead kahe kuueharalise tähega. Liqua-Like on Muinas-Eesti kultusmõiste, Liikon - Liikiö - looduse ja huntide kaitsejumal (Arg, 212/14).
Henricus Like, kes oli ilmselt suurte poliitiliste võimetega isiksus, tegevuse kohta on esimene dokument Rootsi kuninga Magnuse turbekiri, antud 10. märtsil 1336 Stockholmis eesti saadikuile, mis kindlustas Eestimaa ja Tallinna kodanike võimukandjaile (potiores) ning nende saatjaskonnale julgeolekusaate kuninga juurde tulekul ja läbirääkimistel (UB.2, 769). Järgnevalt kuningas Magnus palub 11. apr. 1336 Tallinna bürgermeistrit ja raadi täie usaldusega suhtuda oma nõunike Nicolaus Abiornäsoni ja Peter Jonsoni väljendustesse, nii nagu nad räägiksid tema endaga (ibid. 2, 772). Juuli 25-ndal, 1336, Peter Jonesson, rüütel ja Wyborgi foogt, teatab, et ta on visanud tulle ja hävitanud usaldatava ja lugupeetava Tallinna rae kirja, mis saadetud temale seoses Henricus Like ja teiste Tallinna kodanike tunnistustega ja väljaütlemistega kaupade osas ja seega on selle kirja jõud ja maksvus ära langenud (ibid. 2, 776). Teiste sõnadega hävitas ta ära kompromiteerida võiva asitõendi. Ja lisaks sellele sama foogt teatab 30. sept. 1336, et ta on andnud Tallinna kodanikele õigused kaubelda Wyborgis, Weckelaxis ja Wyrlaxis ning neid koheldakse seal nagu tema oma kodanikke (ibid. 2, 777). Seega oli side loodud Tallinna ja Stockholmi vahel Viiburi kaudu kaubandusliku läbikäimise ettekäändel kaugemateks diplomaatilisteks sammudeks. Ei tule unustada, et Rootsi ja Taani olid samal ajal sõjajalal, mis lõppes alles 1343.
Tallinna bürgermeistriks oli tollal Herm. Kersebom ja raes istusid peale muude Wyse, Unna ja Volde - viimased tõenäoliselt eesti päritoluga (UB. 2, 923-1).
Arusaadavamaks muutuvad eespool tsiteeritud salapärased läbirääkimised Rootsi kuninga, Eestimaa vasallkonna ja Tallinna linna vahel, kui arvesse võtta, et Jüriöö mässu suurlahinguks Tallinna ees saabus 3-päevase hilinemisega kohale kuningas Magnuse laevastik koos Viiburi foogti suure väega 18. mail 1343 ja Turu foogti Niclissoni laevastik 19. mail (Renner, 89 r).
Tuleb väheusaldavaks lugeda Hoeneke - Renneri informatsiooni, et eestlased saatsid oma saadikud Turu foogti juurde abi saama alles aprilli lõpus. (Renner, 84 v., 85r.). Jäälagunemise ajal ja tolleaegse aeglase kommunikatsiooni juures oli täiesti võimatu, et kahenädalase perioodi vältel oleks suudetud Turu-Viiburi ja Stockholmi vahel võtta vajalikke ühendusi ja koostada kaks võitlusvõimelist laevastikku. Teisest küljest Rootsi kuningriik poleks reageerinud juhuslikele, talle tundmatuile mässavate talupoegade saadikute palvele. Järelikult oli Rootsi interventsioon juba kaua ette valmistatud ning seda said teha vaid isikud, kes olid Stockholmis tuntud ja väärisid usaldust.
Juba dr. J. Luiga väitis, et Renner on toime tulnud võltsinguga ja Jüriöö sündmuste kirjelduse ümber teinud ordu huvides. See väide on paikapidav väikese korrektuuriga, sest ordu haardest väljas olev ja reformatsioonist humanistlikuks muutunud Renneril polnud vaja teostada seda võltsimist. Võltsinguid Jüriöö sündmuste ordule soodsas valguses näitamise osas tegi juba ordu kaplan Hoeneke.
Jüriöö ülestõus teostati sama süsteemi kohaselt nagu varemad mässud, nimelt ajal, mil orduvägi oli maalt väljas. Saksa ordu heerold, Marburgi Wigand, oma kroonikas ütleb, et mäss puhkes ajal, mil ordumeister Burchard suure väega piiras Irboskat. „Kui meister Burchard sellest teada sai, tuli ta oma suure hulgaga Tallinna juurde." On tõenäolik, et ordu ratsaüksused jõudsid Irboskast 4. maiks Paide alla, nagu seda Renner kirjeldab (Renner,86 v.). Ilmselt aja võitmiseks saatsid ülestõusu organiseerijad Paidesse oma delegatsiooni, millele asja tähtsamaks tegemiseks lisati juurde Tallinna Taani piiskop Olaf (ibid. 86 r.). Delegatsiooni saatmine ja läbirääkimised kestsid kuus päeva, seega võideti aega! Nähtavasti olles oma luure kaudu informeeritud olukorrast, lavastas ordumeister eesti delegaatide osas „sõjakohtu" ja laskis nad hukata (Luiga,76). Maikuu 11-ndal ordumeister liikus edasi Tallinna suunas, põrkas Kämbla ja Kanavere juures kokku eesti maleva luure- või eelüksustega (ibid. 87 r., 87 v.) ja kihutas 14. mail Tallinna peale. Lahing Tallinna ette kogunenud eesti malevaga toimus 15. mail 1343 ja eestlaste, nähtavasti mitte küllalt ettevalmistatud malev purustati ja selle juhid (principal) surmati (ibid. 88 v.).
Ordumeister Burchard van Drogelouenil polnud tollal mingit appituleku kutset ei Taani võimudelt ega Eestimaa vasallkonnalt ega ka Tallinna linnalt. Küll oli tal aga Saksa ordu suurmeistri kaudu teada Saksa keisri Ludwig IV kiri-korraldus 9. märtsist 1339, kus suurmeistrile tehti ülesandeks Tallinnat, ja Eestimaad rünnata, vallutada ja säilitada Taanile, et see maa noore kuninga käest ära ei läheks. Ja teine kiri samast päevast Liivimaa ordumeistrile, milles märgitakse, et kui maa (Eesti) on vallutatud, siis tuleb see üle anda Waldemarile või mark-krahv Brandenburgile. Kui aga ordu tahab seda maad ise omastada, siis keiser on selleks talle abiks (UB.738, 737).
Viimast kinnitab ka Renner: „Meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, k u i d a s ta võiks ordule kätte saada Tallinna. Et ta seda aga täide ei saatnud, läkitas tema järglane Goswin van Hercke (Herike) saadikud Taani kuningas Waldemari juurde, kes selle asja pärast pidid läbi rääkima." (A.D.1346, (Renner, 94 v.).
Et eesti maleva võitlusvõime nõrkus ja ordumeistri välkkiire rünnak olid ülestõusu ja konspiratsiooni plaanid segamini löönud ja et malev hävitati kolm päeva e n n e Rootsi laevastike kohalejõudmist, ilmselt pani ordumeister ka Tallinna linnale ultimaatumi, kas alistuda või saada rünnatud, siis alles 16. mail, s.o. üks päev pärast suurlahingut otsustati Tallinnas, et kuninglik nõukogu ja vasallkond annavad Eestimaa kuni tagasiandmiseni Liivi ordumeistri kaitse alla (UB.2, 814). On absoluutselt olulise tähtsusega et alistumine toimus üks päev p ä r a s t kaotatud lahingut. Hoeneke ja Renner on siin toime tulnud võltsinguga, üritades näidata, et „abipalve" oli varem esitatud, seega püüdes ordut seada mingi p ä ä s t j a valgusse (Renner, 89 r.).
Alistumise otsuse ürik näitab, et otsus tehti järgnevate poolt; vasallkonna peamees Joh. de Sorsevere (eesti algupära), Herm. de Tois (eesti), Otto de Rosen, Hinric. ja Joh. de Parenbeke (eesti algupära), Hinr, de Virkes (nüüd Fircks), Hinr. de Lode (eesti), Tider. Tolk (eesti) - rüütlid; Joh. de Mekes (eesti), Johan Wacke, Rob. de Alwen (eesti), Christ. de Scherenbenke, Asserus de Nova Curia (taani), Tilikinus de Sorsevere (eesti), Hin. de Bickeshovede (nüüd Buxhoeveden) — relvakandjad (armigeri); Taani valitsuse nõunikud Eestis: Hinr. de Lechtes, Joh. de Parenbeke (eestlane), Bernh. de Thoreida (saksa või liivi päritolu), Heinmannus Risbite (= Riisviit) (eesti), Lippoldus de Aydes. Seega 20-est otsuse teinud mehest olid 10 eestlased, 9 saksalsed ja 1 taanlane. Taani asevalitseja asemik Bertramus de Parenbeke, Hinr. de Like ja samuti piiskop Olaf pole otsuse tegijatena registreeritud. Küll aga 27. okt. 1343 antud ürikus (UB.820), olles nähtavasti raske kriitika osaliseks saanud vahepeal kohale jõudnud kuninga asevalitseja Stigot Anderseni (UB.2,823) poolt, võtavad kaasvastutuse endile ka piiskop Olaf, dekaan Gotfridus, Gotlandi Ruma kloostri abt Gobelinus (kuulus Rootsi alla!), Padise abt Nicolaus (pidi olema sama Nicolaus (= Riisbit, eesti soost), keda ka Arkusov märgib 1346/76 ja kes hiljem Padise kloostri üles ehitas) ning Tallinna konvendist Wifbrandus. Koos eespool mainitutega ja Tallinna raega nad märgivad seletuses, mis avaldatud laimu vältimiseks, et nad on vaid äärmises h ä d a s ordumeistri appi kutsunud, kuna olnud karta, et mäss laieneb! Alistumise otsuse motiivides vasallid märkisid, et „tõsise kaalumise ja nõupidamise järele... kuna polnud l o o t u s t, et keegi t e i n e päästnuks (salvari) ja rahustanuks (pacificari) m a a — nad kutsusid ordumeistri endi ja oma maa hooldajaks (tutor), pealikuks (capitanus) ja kaitsjaks (defensor)...(UB.2,814). Tekst laseb oletada, et sõnadega „keegi teine päästnuks", on mõeldud kohale mitte saabunud Rootsi abi.
Nähtavasti eesti soost vasallide poolt alistumise otsusele jaatavalt hääletamise taga seisis külm kaalutlus, et vastuhääletamisel nad satuvad ordu juures koheselt põlu alla ja kõrvaldatakse lõplikult oma maa asjade ajamisest. Oli ju nende reaalne jõud — eesti malev — hävitatud ja Rootsi abi polnud veel saabunud.
Et eesti vasallide hästivarjatud konspiratsioon neile hukatuslikuks ei saanud ja et nad vastu ei hääletanud, seda tõendab asjaolu, et nad jäid ordu võimu all suuremas osas oma positsioonidele, kuid kaotasid järgneval sajandil järk-järguliselt oma valdused või siirdusid maapakku, näit. Loded Soome. Järele jäid vaid üksikud suguvõsad, neist kaheksa eksisteerib veel p r a e g u : nimelt Lode, Wrangell, Tuve-Taube, Maydell, Kirevere, Berge, Ylsen-Oelsen, Poll, Tödven.
Tõsiasjaks aga jäi, et vahepeal oli Viljandi ordukomtuur Goswin van Herike asunud oma meestega Tallinna linnuse väiksesse lossi, „exitus in minori castro Revalia".

Eesti rahudelegatsioon Stockholmi

2. augustil 1343 teatab Taani kuningas Waldemar, ei ta on Rootsi kuningas Magnusega sõlminud rahu (UB.2, 816). Septembri 5-ndal 1343 kuningas Magnus teatab, et ta on kõigi nendega, kes elavad Eestimaal ja Tallinnas, sõlminud rahu. Stockholmi saadetud rahudelegatsiooni kuulusid Johann von Wyden (ordu Viljandi komtuur), Eestimaa vasallkonna relvakandjad Hinrick Loden (Lode) ning Henrick Likes (Like) ning Tallinna raehärra Wennemer (UB.2).
Delegatsiooni koosseis on ülimalt huvipakkuv. See koosnes ordu ja Tallinna linna esindajaist, Taanile kestvalt ustavatest, eestlastest - vasallidest Lodest ja Likest, kes siis nähtavasti pidid representeerima kogu eestlaskonda ja kes ilmselt olid Rootsiga juba varasemast ajast alates kontaktis ning tõenäoliselt ka võtmepositsioonis isikutena, kes organiseeris Eestimaa üleminekut Rootsi võimkonda, ähvardava Saksa keisri või ordu ülevõtmise ohu tõttu. Kuna Like nimi ei esine muudes Taani ürikutes juhtivana, siis tema määramise rahudelegatsiooni pidid tingima erilised asjaolud. Kuna rahu oli Taani kuningaga juba tehtud, siis seda akti tuleb vaadata kui separaatrahu Eestimaaga.
Eestimaa vasallkond oli Taani nõrga keskvõimu tõttu harjunud kogu sajandi iseseisvalt elama. Vasallkond koosnes Taani aja lõpul ligi 50 prots. eestlastest ja 45 prots. sakslastest, kes olid valdavas enamuses ühel või teisel põhjusel orduga vastuolus. Seega Eestimaa minek Saksa keisri või ordu alla polnud kummalegi leerile vastuvõetav. Esitatud dokumendid näitavad, et kui Eestimaa "müümine" muutus tõsiasjaks, siis hoolimata sõjast Taani ja Rootsi vahel maa tegelik valitseja -. vasallkond ja Tallinna linn - võtsid otseühenduse Rootsi kuningas Magnusega, kel oli huvi oma võimupiiri Eestimaale laiendamisel. Kahjuks pole nendest labirääkimistest detailprotokolle säilinud, kuid kaubavahetuse taastamine Eestimaa ja Rootsi provintsi - Soome - vahel ajal, mil Taani ja Rootsi kuningas olid sõjas, pole midagi muud kui poliitiline konspiratsioon. Selle sildi all saadi takistamata pidada läbirääkimsi ja teha ettevalmistusi Eesti üleminekuks Rootsi alla. Need läbirääkimised toimusid kas kogu vasallkonna vi selle ühe sektori poolt. Põlise eesti patriitsi perekonna võsu, de Like, esinemine nendes läbirääkimistes näitab, et vasallide eesti sektor oli selles konspiratsioonis oluliselt tegev. Kuulusid ju need vasallid traditsioonilistesse eesti ülikute, vanede suguseltsidesse ja nende mõju rahvale polnud sajandi jooksul veel kaugeltki lahtunud.
Nagu näidatud eespool dokumentide ja ajatabeli najal, ülestõus - seekord eesti soost vasallide endi poolt inspireerituna, oli kauaaegselt ja täpselt kavandatud. Ilmselt oli kalkuleeritud, et orduvägede eemalolekul 10000-lise või vähema eesti maleva kogunemine Tallinna alla ja samal ajal Rootsi laevastiku maabumine kujundavad säärase ühendatud jõu, et nii ordu kui ka vähesed ustavad Taani jõud Tallinnas on seatud fakti ette ja vasallkonna opositsioonis olev vähemus oleks liitunud Rootsi kuningaga. Taani asevalitseja asemiku, eesti soost vasalli Bertramus de Parenbecke Taani garnisoni käsutajaks olek võis olla üks oluline tegur konspiratsioonis. Parenbeke kõrvaldati koheselt pärast mässu äpardumist asevalitseja kohalt, temast pole teateid edaspidistes allikates; vöib olla et ta koguni hukati. Perekond Parenbecked olid eesti vasallide, näit. Koggele-Kallega lähedases sõpruses (vt. UB.2, 635).
Jüriöö ülestõusu äpardumise põhjustas, peale eesti maleva nõrga võitlusvõime ja orduvägede kiire kohaletuleku, võib olla ehk ka asjaolu, et ülestõusuks kaasa kutsutud massid nähtavasti läksid teatud osas kontrolli alt, välja ja toimus tapmisi ning põletamisi, mis polnud programmis ette nähtud. Ülestõusu peaeesmärk näis olevat maleva koondamine Tallinna alla. Eestimaa vasallkond, kes varasemad ülestõusud oli sumbutanud, seekord nähtavasti erilist vastupanu ei osutanud. Aastal 1343 hukkunud vasalle on üsna hoolikalt koostatud balti genealoogilises materjalis (LSD) märgitud vaid üheksa.
Võttes arvesse, nagu K. Höhlbaum ja S. Vahtre (LNR,33-35) on kindlaks teinud, et kõikide kroonikate andmed pärinevad Hoeneke nooremast riimikroonikast a. 1349 ja ka Marburgi Wigand toetus saksa ordu keskarhiivile, väljaarvatud Novgorodi letopiss, ja kõik hilisemad autorid toetusid nendele, siis on vaieldamatu, et olemasolev kroonikate informatsioon on ordu versioon sündmustest ja selline, nagu ordu pidas vajalikuks avaldada, seega üsna vähese usaldusväärsusega. „Urkundenbuch'i" teistest dokumentidest, eriti ordu ja Liivimaa piiskoppide vahelisest sõjast, on rida ürikuid, mis saadetud paavstile ja need on valdavas enamuses diametraalselt erinevad ja tõelisi sündmusi peapeale pööravad, eriti ordu oli agressiivne pool ja seda oli see peagu alati (UB.1, 584-86; 2, 606, 614, 618, 630 ete.),
Resümeerides näib, et ordul oli oma informatsiooni andmisel kaks eesmärki:
1. Moraalselt õigustada oma invasiooni Eestimaale ja selleks tuli näidata, et Taani kuninga vasallid käitusid oma rahvaga halastamatult ja toorelt, et rahvas palus ordut päästma ja lõpuks, et isegi Taani vasallid palusid ordut, et pääseda rahva viha käest.
2. Õigustada oma karistusekspeditsiooni Harju- ja Saaremaale, mis seisis massilises rahva tapmises ja selleks näidata, et see oli vaid kättemaks selle eest, et eestlased tapsid kõik sakslased maha, keda kätte said.
Kuigi Hansa kitsendused kaubanduses võtsid küladelt kõrvaltulu allikad ja mõisade ehitamine kujunes piiratud määral lisakoormuseks, pole mingit alust kõnealusel perioodil rääkida orjusest! Maksud ja sõjakohustused ning linnuste ehitamine olid ka Muinas-Eestis igal haagimaal lasuv koormus. Andmestiku võrdlus ordu ja piiskoppide kontrollitud Liivimaaga näitab, et maksud olid üsna mõõdukad. Orjuse rakendamise oletus eestlaste osas on poliitilise eesmärgiga väljamõeldis ordu kroonikute poolt (UB. 1, 157); küll olid aga eestlastel nagu tollal muudelgi rahvastel, päritavad orjad-träälid (haerditas servorum, servus proprius), kes koosnesid rootsi, läti, taani ja vene tõugu sõjavangidest ja nende järeltulijatest (HCL.30, 5 15; UB1, 158, 285; 2 693). Pärivuslike orjade kiht lõpetati Eestis alles XV sajandil ordumeistri korraldusega.
Ordu on oma kroonikates diskrimineerivalt püüdnud näidata, et eestlaste mäss 1343 oli majandusliku iseloomuga ja leivakannika huvides. On määratu vahe, kas üks rahvas võitleb suurema leivatüki pärast või oma v a b a d u s e eest.
Esitatud materjal peaks vaieldamatult tõendama, et saarlased ja eestlased võitlesid 136 a. jooksul (1203 - 1344) vabaduse ja okupantide maalt väljaajamise pärast.
Determineerivateks tuleb lugeda ka ordu kroonikate pilkavaid märkusi tapetud eesti saadikute arvel, tituleerides neid mõnitades „kuningateks" ja külge pookides neile veidraid rüüsid, nagu seda juba dr. J. Luiga möönas.
Jüriöö mässu näol oli tegemist poliitilise konspiratsiooniga, kus vasallkond ise insinueeris rahva ülestõusu ja maleva kogumise, et rootslaste laevastiku abiga Eestimaad viia Rootsi kuninga alla ja selle sammuga pääseda Saksa keiseri või ordu võimusse sattumisest. Venemaalt abi palumine on samuti ordu kroonikute determineeriv väljamõeldis. Venelased tulid alati i s e ja nimelt siis, kui ordu vägi kusagil mujal tegevuses - ja a i n u l t riisuma.
Vasallide organiseeritud ülestõus ei piirdunud vaid maleva kogunemisega poliitiliseks malemänguks. Taani väe ja vasallide vastupanu ärajäämise tõttu rahva ürgne vabadusiha muutis organiseeritud ülestõusu m ä s s u k s. Tõenäoliselt rahva massid polnud mitte huvitatud, et Taani okupatsiooni asemele tuleks Rootsi oma, niipalju kuipalju nad üldse olid tolles saladiplomaatias teadlikud. Rahvamassid hakkasid rüüstama ja tapma võõraid ja kuna need olid tollal peamiselt sakslased - mõisade ametmehed, käsitöölised, kaupmehed, siis ordu kasutas seda kõike nii propagandaks, kui ka omapoolse masstapmise põhjendamiseks.

Eestlased pidid kaks sajandit vaikima

Eestimaa tolleaegne vasallkond, kes oli juba omaks võtnud feodaalajastu struktuuri, nägi ülestõusu eesmärgina vaid võimetu, kõrgema feodaalisanda vahetamist teise võimalikult paremaga, antud juhul Rootsi kuningaga, mis aga ei ühtunud rahva laiade masside arusaamaga vabadusest. Vabadus tähendas neile esmajoones võõraste maalt väljakihutamist ja endise olukorra restaureerimist. Kaasus ju tollal iga mässuga rahva usust äralangemine - seega muistse kultuse preesterkonna mõju pidi olema väga tugev. Võrreldes saja eesti soost vasalli suguvõsadega ja nn. järelvasallidega, kes kuulusid küll oma maa ülikute seisusse, oli eestlaste hulgas rahulolematute ja pettunute mass kaugelt suurem. Esmajoones tulevad sellesse gruppi liigitada Muinas-Eesti ühiskondlikud kihid, keda feodaalsüsteem oli hüljanud, kui tarbetuid. Nendeks olid võimas muinas-preestrite klass, siis Hansa poolt väljatõrjutud eesti kaupmehed ja meresõidus tegevad viikingid, kes olid kaupmehed ja mereröövlid või — riisujad korraga, olenedes, kuidas olukord võimaldas.
Nendes tingimustes ülestõus ilmselt produtseeris isehakanud juhte, mis oli üheks kaose ja lüüasaamise põhjuseks. Hoolimata Tallinna all vastu võetud kaotusest, lootusetu mäss kestis veel kaks aastat edasi Saaremaal ja Virumaal, kus ilmselt Narva linnus oll eestlaste kätte langemas ja see võeti ordu poolt üle 24. jaanuaril 1345 (Suhm, 13, 124; 16 Huitfeld, 474; 17 UB. 2, 828).
„1344 Eestimaal kestsid rahutused edasi. Talupojad kutsusid venelasi appi, kes tungisid aga Tartu ümbrusse. Neist löödi suur arv maha ordurüütlite ja mõnede vasallide poolt, mispeale nad põgenesid. Seejärele ordumeister tegi jaanuaris 1345 sõjakäigu Saaremaale", (Gram, Forbedringer, p. 19), k u u e n d a Saaremaa vastuhaku likvideerimiseks.
Isegi a.1346 polnud olukord veel normaliseerunud, nagu nähtab 27. aprillil antud ürikust Stigot Andersoni ja vasallkonna poolt, mille uueks peameheks oli Henr. Lode (eesti), rüütlite hulgas veel eestlased Tolk ning Mekes ja kuninga nõunikeks olevate vasallide seas Risbit, Kirkota (Kirketoy), Minnekorp (= Männikõrb), Wrangel. (UB.2, 845). Seitsmeteistkümnest allakirjutajast vasallist oli 8 eesti päritoluga. Ürikus märgitakse, et Harjumaa on väga laastatud (desolata est) ja mõisades asuvad eestlased peavad ise sõjateenistuse kohustusi kandma, kuid muus osas on nad kohustusteta (ibid.).
Aastal 1348 ordu võimu all peetud esimesel Põhja-Eesti vasallide maapäeval Kiius, Kuusalus, koostatud delegatsioon märgib rüütlitena (milites): Died. Tolk (eesti, ilmselt peamees), Gottf. Parenbeke (tõenäoliselt eesti) ja relvakandjatena (armigeri) Herkele (eesti), Kele, Parenbeke, Hafesforden ja Thoreida (UB.2, 884). Seega 4 eesti soost vasalli kolme sakslase kõrval. Vastavalt Gramile (I, 47). sama vasallkond oli veel a. 1348 väga nördinud, et nad enam ei kuulu Taani valitsuse alla. Nad saatsid saadikud kuningas Magnuse kui vahemehe juurde ja esitasid talle Taani kuninga Christophi tõotuse teksti a. 1329 (vt. UB.2, 737), mille kohaselt Taani ei anna k u n a g i Eestimaad ära. Vasallid soovisid, et kuningas maksaks ordule 19 000 hõbemarka- ja nõuaks Eestimaa tagasi! Nähtavasti see intriig ei andnud tulemusi ja paavst vabastas Taani kuninga antud vandest ja nõudis temalt, et ta teeks pattude kahetsuse reisi Pühale Maale (Suhm, 13, 192).
Paavst Clemens VI kinnitas 8. veebruaril 1348 Avignonis Eestimaa müügi ordule 19000 hõbemarga eest (UB.2, 885) ja kuningas Waldemar sai omad rahad lõplikult kätte alles a. 1352 (ibid, 2, 945).
Sellest ajast peale kahanes tunduvalt järgnevaks kaheks sajandiks eestlaste osa oma maa saatusele kaasarääkimises.

Lühidalt eesti vasallidest:
SORSEVERE (Soseuer) — Läänemaalt, Märjamaalt, Soosvere külast. Kandsid vapil kahte karukäppa, mis võrreldavad Lodede vapil oleva kolme karukäpaga. Taanlastega koostöösse asunud arvatavasti juba 1222-25 a., mil Läänemaa oli Taani esivalla alune. Odwardus Sorseferae oli osaline kuulsas Kunda rannaröövis a. 1297 (UB 1, 513). Olid ustavad „kuninga mehed" ja korduvalt kõrgetel ametikohtadel (LCD. 909/10). Nende sidumine Taani kuninga erivoliniku Bernoveriga on dokumentatsioonita oletus. Kaotasid ordu all oma mõjuvõimu. 14. sajandil Tallinna kodanikud je kaupmehed. Üks haru siirdus Soome. Suguselts kustus 15. sajandi keskpaiku (ibid.). Taani päritolu väga küsitav, kuna taanlased ei tundnud perekonnanimesid, vaid mittepäritavaid hüüdnimesid, ega võtnud omaks ka eesti kohanimesid. Tõenäoliselt ühe Läänemaa eesti vane järeltuleja. Taanlaste poliitika oli vältida sakslaste asumist Eestimaale. Kuningas Erik Plogpennig tegi palverännaku Eestimaale 1249. a., et kuulata kaebusi ja vaadata järele, et „saksa rüütlid ei kinnitaks kanda seal" (Huitf. 1, 219-22).
PARENBEKE — Jõelähtme Parenbychi (Parasmaa) külast, mille sai lääniks 1241. a. koos Taani suurniku Tuvi Palnisega. Nende esiisa Conrad Juvenis (noorem) läänistati kogusummas 52 haagimaaga, kaasa arvatud Koila, Soodla, Aavere, Kostivere ja osa Anija külast (LCD. 45 r.) kusjuures kõik ordu ajutise okupatsiooni ajal ta maid anastanud saksa vasallid, aeti minema. Pidi olema teenetega ja innukas Taani pooldaja (LCD.907). Koila külas oli tal Jägala kosel veski (ibi est molendium), seega enne Taani okupatsiooniaegne maade valdaja. Ilmselt kohalik eesti vane, kuna ta valdused olid kobaras koos, seega muistne kihelkond, mil oli oma linnus, veski ja Kostiveres oraakel. Kandis eestilikult jutustavat vappi, kahte merd sümboliseerivat risttala, sisult sarnane Wrangele, Kivele, Polla, Maidele ja Pasike vappidega. Nende sugulus v. Massowitega Pommernist on ilmselt hilisemast perioodist. Kaotasid, analoogselt Lodele, Sorseverele, Likele, Tolkile ordu ajal oma positsioonid. Asusid hiljem Tallinnas, kaubasellina Novgorodis, Stockholmis, Soomes. Nende suguselts kustus 15. sajandi keskel (LCD, 890-92).
LIKED, keda veel 1367 - 1417 oli kuus venda (LCD. 875 - 76), lakkasid 15. sajandi algul järsult olemast. Ka nende põline maaomand läks võõrastesse kätesse. Veel 1361 Hinke de Like võttis ühest ametlikust aktsioonist osa„.. ex parte Estonum" - eestlaste poolt (RStA, A. d. 4, S Ia, 12 a). Ilmselt sattusid nad ordu juures ebasoosingusse. Arvatavasti oli nende suguseltsi kuuluv 1482 Amsterdamis kodanikuna registreeritud Jacob de Liyecke van Reuel (Reval) (LCD. 876).
LODE - väljapaistvamaid taaniaegseid vasalliperekondi Eestimaal. Esmakordselt märgitud 1225, mil Odward af Lodan omas Läänemaal veski (Suhm,9, 525). Ilmselt enne-kristianiseerimisaegne eesti vanede suguselts. Aastal 1229 on Johannes Lude-Lode Läänemaal syndicus (UB.3, 101 a). Aastal 1241 Odwardus, tema vend ja poeg või kannupoiss Thideric omasid Eestis 372 haagimaad, seega arvatava Virumaa suurvanem, eestlase Kivele kõrval suurim vasall. Nende põliskolle oli Loodna küla ja loss Kullamaal (Läänemaal). Neist Eduwardus oli asevalitsejaks Eestimaal ja Odwardus 1283/87 kuninga foogtiks (UB I, 513, 519, 598). Nad püsisid kogu Taani võimuperioodi juhtivaina ja nende hoiak oli rahvale sõbralik, näit. Kunda rannaröövi puhul. Ja nad omasid rohkesti eesti soost järelvasalle jne. Nendega sama vappi kandev sugulasperekond oli väikevasall Nappele Harjumaal (LCD 884). Ordu perioodil nad sattusid ebasoosingusse ja Thidericuse järglaste maad võeti kõik üle juba 1345. a. Rosenite suguseltsi poolt. Üks neist tapeti Märjamaal koos eestlasest kaasvasalliga Riia vasalli Yekskulle (Üxkull) poolt. 14. sajandi lõpul nad siirdusid Tallinna. Üks nende haruliine oli Rootsi aadlis ja suri välja 1884., ent Soomes asuv Lodede suguselts eksisteerib veel praegu (LCD. 877 - 79).
TOLK (tark, teadja) - eestlase Peter Tolki järeltulija, kes sai 1241. a. Varbola maalinna lähistel Pajaka, Ubasalu ja Vardi külad lääniks, kokku 10 haagimaad (LCD.41 v); vaieldamatult eesti soost vasall (ibid 696, 834). Nad kandsid, vapil pistoda hoidvat kätt. Tõenäoliselt on nende järeltulijaks praegu elav perekond Kirivere - de Monte - v. d. Berge ja nende sugulased, veel eksisteeriv suguvõsa Ulsen-Ylsen-Oelsen Mahurannast (vt. nr. 4), Nähtavasti Varbola oraakli traditisioone jätkates (A.188-90), olid neist mitmed vaimulikud, kaks nimelt toomhärrad. Nende suguselts suri Eestis välja 15. sajandi lõpul (LCD.834, 913/14).

Kasutatud kirjandus:
1. UB. - F. G. v. Bunge Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch, I — VI,Reval, 1953, etc.
2. Rüssouw — Balthasar Rüssov, Liivimaa kroonika, tõlk. D. & H. Stock, Stockholm, 1967.
3. LRC. — Lievländische Reimchronik, ed H. Pfeiffer, Stuttgart, 1844.
4. E. V. Saks, Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal 1220 — 1345, Võitleja
8, 9, 10, 1970, Heidelberg.
5. Mon. Pol. bist. VI, 338. Chronica Olivensis, Krakow, 1893.
6. Die. Chronik Wigands von Marburg, ed. T. Hirsch, Scr. rer, Pruss. II, 429 - 662, Leipzig, 1870.
7. NF. — Nordisk Familjebok, Konversationslexikon och Realencyclopedi, I — XX, Stockholm, 1876 - 89.
8. LCD. — P. Johansen, Die Estlandliste des Liber Census Daniae. Reval-Kopenhagen,1933.
9. GEG. — Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, 1961 — etc.
10. Agr. — M. Agricola, Dauidin Psaltari, Stockholm, 1951.
11. Renner — Johann Renner's Livländische Historien, ed. R. Hausmann & K. Höhlbaum, Göttingen, 1876.
12. Luiga — J. Luiga, Eesti vabadusvõitlus 1343-45. Harju mäss. Tallinn, 1924.
13. LNR - Liivimaa Noorem Riimikroonika, ed. S. Vahtre, Tallinn, 1960.
14. K. Höhlbaum, Die jüngere livländische Reimchronik des Bartholomäus Hoeneke
1315 - 48, Leipzig, 1872.
15. HCL. — Henrici Chronicon Livoniae, Script. rer. Germ., ed. L. Arbusov, A. Bauer, Hannover, 1955.
16. Suhm — P. F. Suhm, Historiae af Danmark, Kopenhagen, 1808/09.
17. Huit. — Arild Hvitfeld, Danmarks Riges krönike, Kopenhagen, 1559.
18. Gram — Hans Gram (1685 - 1748), Meursius Danmarks historiae, kommentaaridega.
19. A. — E. V. Saks, Aaestii, an Analysis of an Ancient European Civilization, Montreal-Heidelberg, 1960.
20. RStA. — Revaler Stadtarchiv
Kasutaja avatar
alo
Liige
Postitusi: 390
Liitunud: 23 Dets, 2003 9:41
Asukoht: Virumaa
Kontakt:

Postitus Postitas alo »

Väga põhjalik ja huvitav kirjatükk, tänan.

Võtan veidi kahelda 'muinas-preestrite' mõjus. Usun, et maausk on põhiliselt isiklik olemine ja juudikristlikus mõistes preestreid-rabisid vanasti ei olnud. Šamaanid-teadjad olid, neid austati, kuid need hoidsid rohkem omaette ja ilmselt rahvast sõtta ei kihutanud. Ristiusu mahapesemine vabadushetkedel oli loomulik, kuna kõik kartsid oma hinge pärast.

Alo
Kasutaja avatar
ktamm
Liige
Postitusi: 1119
Liitunud: 03 Mär, 2005 23:01
Asukoht: Vaivara
Kontakt:

Postitus Postitas ktamm »

Tubli kirjutise alguses oli juttu,et omasoost/omakeelsed vasallid jäid ülestõusu puhul maha löömata.

Siin võib olla samuti tegemist hinge pärast kartmisega e. suguvenna tapmine oli väga ränk ja mustade tagajärgedega väärtegu.
Kahjuks ei ole see kena komme meie päevini elanud...
Kasutaja avatar
gnadenlose
Liige
Postitusi: 2160
Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
Kontakt:

Postitus Postitas gnadenlose »

lembetu kirjutas: Sellega seoses tuleb meelde, et Jüriöö ülestõusu 600 aastapäevaks taheti Lasnamäele rajada suur hiis. See oli riiklik projekt ja oleks kindlasti valmis tehtud aga sõda tuli vahele. Praegu laiutavad seal tiblariigi barakid ning varsti ka tiblakirik.[/size]
Mingeid eeltöid ikka tehti ka. Praegu on Susi hotelli vastas laiuv Jüriöö park selle kunagise projekti otsene kaasaegne kehastus. Nii et midagi siiski on ja see nn. "hiis" ka laieneb/täiustub tasapisi. Kahju vaid, et jälle on tänuväärt algatus tulnud eraisikult, kuigi riik/omavalitsus võiksid asja arengule hoopis tõhusama hoo anda.
Гив Ми Мани
Kasutaja avatar
alo
Liige
Postitusi: 390
Liitunud: 23 Dets, 2003 9:41
Asukoht: Virumaa
Kontakt:

Postitus Postitas alo »

gnadenlose kirjutas:Mingeid eeltöid ikka tehti ka. Praegu on Susi hotelli vastas laiuv Jüriöö park selle kunagise projekti otsene kaasaegne kehastus. Nii et midagi siiski on ja see nn. "hiis" ka laieneb/täiustub tasapisi. Kahju vaid, et jälle on tänuväärt algatus tulnud eraisikult, kuigi riik/omavalitsus võiksid asja arengule hoopis tõhusama hoo anda.
Säilinud on ka filmikaadrid nö 'hiie nurgakivi' üritusest. Päts pidas kõnet ja sõjavägi paraadi. Üks toona istutatud tammedest pidi siiani elus olema.

Ei tea, mis sellest Arnold Rüütli Lauluväljaku 'hiie' rajamise plaanist on saanud?

Alo
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Maa- puu- vee- või luteriusk pole vist tõesti selle portaali teema.Ilmaasjata tüli kiskumine. Ise kuulun selle viimase hulka, pean aga lugu kõigist tublidest inimestest.
Väga vanade asjade puhul(eks ole Jüriöö ju seda), liiati kui neid on tendentslikult valgustatud(ordukroonikuid ei saa ju kuidagi erapooletuteks pidada) on jama palju. Kes viitsib, võiks Uku Masingu selleteemalisi asju sirvida.
Tore on ju meie esivanemaid karmide ja karvaste viikingitena kujutada ja püstipõrgulistena veel XIV sajandil, vaevalt aga et Turu foogt oleks püstipaganatega mingit diili ajanud. Kardan, et ordukroonikud teevad mässavatest harjulastest hullemad paganad, rüüstajad ,põletajad,laipade väljakaevajad ja munkade vardasseajajad teatud praktilistel põhjustel. On ju versioon, et Padise põletati maha ja mungad tapeti hoopis ordu poolt. Küsimus suurele ringile - kellele see kasulik võis olla?
2H
Liige
Postitusi: 92
Liitunud: 11 Veebr, 2005 7:57
Kontakt:

Postitus Postitas 2H »

Vahest ajasid Turu foogtiga diili hoopis eesti soost taani-saksa vasallid.Juhul kui nad väga saksastunud veel ei olnud.Kust kurat see lihtne talupoeg pidi foogti jutule pääsema ja mis keeles rääkima.Võib-olla oli eestlastest vasalle enne Jüriööd palju rohkem ja ülestõusu käigus notiti enamus maha.
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

2H olen sinuga peaaegu nõus, eesti soost vasallide osa oli asjaajamises kindlasti oluline.Kahjuks on sellest teada paganama vähe. Samal ajal ma ei lepi kuidagi nende ajaloolastega, kes väidavad, et eestlased tervikuna üks nüri orjamass olid. Käidi ju veel meresõidus, paljud eestlased olid sõjasulastena teenistuses. Ei suuda uskuda, et ühtki eestlast ei olnud, kes oleks haridust saanud, kasvõi munkade juures õppides. Kindlasti oli neid, kes poliitilist matsu jagasid ja kes niiöelda ülestõusu tuumiku moodustasid. Me ei tea ju "neljast kuningast" mitte mõhkugi. Tundub, et pärast nende hukkumist jäävad ülestõusnud üsna kehva olukorda, ilma sõjaliste juhtideta. Narrus oleks muidugi uskuda krooniku juttu, et Sõjamäe lahing olnuks eestlaste laustapmine ilma ohvriteta orduvägede hulgast.
Üha enam on mind hakanud huvitama teema, kuidas eesti ühiskonnas kõrvuti eksisteerisid muinasusk ja ida- või läänekristluse algmed. Pole ju teada, et eestlased omakeski oleks usutülisid või veel vähem taplusi pidanud. Ka hilisemad usuvahetused on olnud rahumeelsed (õigeusku üleminek), reformatsioon ei toonud sisepingeid ega tülisid.
Ahsoo, siia natuke lõbusamat lugemist - 90date alul käisid meil Põhja-Iirimaalt külalised. Kui nad nägid varemetes õigeusu kirikut külakohas, hakkasid nad uurima - kas siis,kui vene värk otsa sai, tegite õigeusulistega 1:0 ära? Tükk aega tuli neid veenda, et siin pole mitte Belfast, eestlane ei pea ususõdu.
2H
Liige
Postitusi: 92
Liitunud: 11 Veebr, 2005 7:57
Kontakt:

Postitus Postitas 2H »

Samas tuleks vist püstitada küsimus,et mida ülestõusnud taolesid?Kindlasti ei osanud näha kindlate piiridega ja selge valitsemissüsteemiga riiki.
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Kui mälu ei peta, siis oli ülestõusnuil mingi diil, et Tallinn rootslastele valitseda anda. Kas ennast kavatseti Rootsi alamaiks tunnistada? Mõeldav ehk. Rootsi talupoeg pole kunagi pärisori olnud. Suuremat sõltumatust igatseti kindlasti. Mind aga häirib see vastuolu, et ühel ajal läbi rääkides Turu foogtiga võetakse ette ja tapetakse Padise mungad maha. Ei jäta mind see kahtlus, et Padise oli ordumeeste kätetöö. Nende salk võis ju (kindlustatud!)kloostrisse pääseda ilma seda ründamata. Või ei allunud ülestõus mingile kesksele juhtimisele? Ei tahaks nagu uskuda.
lembetu
Liige
Postitusi: 234
Liitunud: 18 Apr, 2005 16:58
Kontakt:

Postitus Postitas lembetu »

Charlemagne kirjutas:Maa- puu- vee- või luteriusk pole vist tõesti selle portaali teema.Ilmaasjata tüli kiskumine. Ise kuulun selle viimase hulka, pean aga lugu kõigist tublidest inimestest.
Väga vanade asjade puhul(eks ole Jüriöö ju seda), liiati kui neid on tendentslikult valgustatud(ordukroonikuid ei saa ju kuidagi erapooletuteks pidada) on jama palju. Kes viitsib, võiks Uku Masingu selleteemalisi asju sirvida.
Tore on ju meie esivanemaid karmide ja karvaste viikingitena kujutada ja püstipõrgulistena veel XIV sajandil, vaevalt aga et Turu foogt oleks püstipaganatega mingit diili ajanud. Kardan, et ordukroonikud teevad mässavatest harjulastest hullemad paganad, rüüstajad ,põletajad,laipade väljakaevajad ja munkade vardasseajajad teatud praktilistel põhjustel. On ju versioon, et Padise põletati maha ja mungad tapeti hoopis ordu poolt. Küsimus suurele ringile - kellele see kasulik võis olla?
Jah, kui ollakse kramplikult kinni vaid ordukroonikute kirjutises siis võib ju nii isegi arvata. Kui ei osata kasutada või ei teata teisi tolleaegseid kirjalikke allikaid, mis puudutavad antud sündmust, ei kasutata arheoloogiaalaseid avastusi ja lähtutakse oma mätta otsast.

Sinu ettekujutus nagu kristlased ei teinuks diili mittekristlastega on lõputult rumal. Ajaloos on palju näiteid sellest kuidas kristlased selleks, et teha ära teistele kristlastele, ühinesid mittekristlastega. Pealegi, arvestades tolleaegseid olusid, vaevalt et Turu foogt nii vaga kristlane oli nagu sina :D
lembetu
Liige
Postitusi: 234
Liitunud: 18 Apr, 2005 16:58
Kontakt:

Postitus Postitas lembetu »

2H kirjutas:Vahest ajasid Turu foogtiga diili hoopis eesti soost taani-saksa vasallid.Juhul kui nad väga saksastunud veel ei olnud.Kust kurat see lihtne talupoeg pidi foogti jutule pääsema ja mis keeles rääkima.Võib-olla oli eestlastest vasalle enne Jüriööd palju rohkem ja ülestõusu käigus notiti enamus maha.
Et lihtsad talupojad. Justnagu oleks 2H leiutanud ajamasina ning käinud vaatamas seda elu-olu. Mine tea, äkki käiski. Olidki pheened vasallid Turu foogti juures, mitte "lihtsad talupojad", maarahva vaned ja pealikud. Meil siin Maavallas on võõra mundri kandjaid isamaalasi nagu muda, kes on näitlikuks õppematerjaliks selles suhtes kuidas tuleb okupante vasallina teenida, saksa ja venelane saabast ennastunustavalt lakkuda a´la H. Mäe, A. Meri, võõrast mundrit kandes, ning õigel ajal siis rääkida kui sinimustvalge tegevus see ikkagi oli.

Nn. "lihtne talupoeg" ei läinudki Turusse. "Lihtsad talupojad" valisid oma esindajad (nagu kroonikud kirjutavad) ja saatsid need Turu foogti juurde.

Taani kunni maadel toimus suurem rõhumine tol ajal kui piiskopi ja ordu maadel, koormised olid palju madalamad, lugege adramaa raamatuid. Eriti ahned olid kloostrivennad.

Ükski terve mõistusega talumees ei hakka mässama taani kunni vastu mingi taani kunni vasalli üleskutse peale, kes teda rõhus taani kunni ja enda heaolu nimel ja mingi taani kunni vasall ei hakka saagima seda haljast oksa, mille peal ta istub. See on ju absurd.

Kui ajaloost tuua välja Jüriöö ülestõusule sarnast sündmust, seda eriti tolleaegsete Saaremaa sündmuste valguses (mida vagad ristiinimesed Jüriöö ülestõusu osana heameelega ära unustaksid) siis võiks see olla Ojamaa boldide lahing Taani kuninga palgasõjaväe vastu. Kus proffide moodsad relvad viikingiaegse relvastusega vabatalupoegade maleva paari tunni jooksul maa sisse tampisid. Selle eest, et nad oma õigusi tahtsid kaitsta, et nad omal maal peremehed olla tahtsid.
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Boldid? Kas vanas Skandinaavias talumehi mitte bondideks ei hüütud? Või olen mina midagi valesti meelde jätnud?Olen kuulnud ka nimetust "karl", "kerl", mis hiljem saksa keeles halvustava tähenduse sai, kerl=mats, maakas.
Milliseid kirjalikke allikaid ja arheoloogilisi leide tuleks silmas pidada? Ka Tartu aolinnas enne võõrvallutust leitud kirikute asupaigad on arheoloogilised leiud? Kes said olla "lihtsate talupoegade" esindajad ja keda ning kuidas nad valisid? Ei saadud ju valida lihtsalt ühte-kahte endi hulgast? Piiskopimaadel oli rõhumine väiksem, aga samas olid kloostrivennad eriti ahned? Kas siis nemad ei allunud piiskopivõimule?
Minu vagadus või mittevagadus, Lembetu, on minu isiklik probleem, ma ei soovi siinses portaalis selle arutamist. Samuti nende võrdlemist, kes mõtlevad teistmoodi, Arnold Meri või Hjalmar Mäega.
lembetu
Liige
Postitusi: 234
Liitunud: 18 Apr, 2005 16:58
Kontakt:

Postitus Postitas lembetu »

Charlemagne kirjutas:Pole ju teada, et eestlased omakeski oleks usutülisid või veel vähem taplusi pidanud. Ka hilisemad usuvahetused on olnud rahumeelsed (õigeusku üleminek), reformatsioon ei toonud sisepingeid ega tülisid.
Rahumeelsed? Kas pildirüüstamine oli sinu meelest rahumeelne üritus :shock: ?

Ja kuidas pole teada, et eestlaste vahel usutülisid ja taplusi pole olnud.
Kui isegi 20-ndatel aastatel korraldati kõige esimene rahvahääletus kohustusliku usuõpetuse teemal ja soliidsed lugupeetud inimesed avalike väitluste ajal omavahel käsipidi kokku läksid?

Kui Pätsi vend Aleksander vene tiblakirikut Toompeal Moskva rõõmuks Konstantinoopoli käest ära kiskuda püüdis ja Päts ise parlamendi tegevusele, see nõmedus maha lõhkuda, veto pani.

Kui saarlased muinasajal tulid koos ridalastega ja nuhtlesid kas argusest või ahnusest ristiusu vastuvõtnud harjulasi? Vastandumine kristlusele aitas eestlasi tollal üheks rahvaks sõlmida (ja aitab ka praegu) Loomulikult löödi kõik tabelinused maha kui kätte saadi.
Charlemagne
Liige
Postitusi: 1483
Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
Kontakt:

Postitus Postitas Charlemagne »

Pildirüüstet ja parlamendisõnelust ususõjaks pidada oleks kui liiast :roll: ? Minu eelmise kommentaari küsimärkidele ma aga miskipärast vastuseid ei näe...Saarlaste retked mandrile nüüd ilmselt ka mingit ususõja mõõtu välja ei anna, vast oli ikka rohkem maise vara jahtimisega tegu ja tahtmisega domineerida teiste maakondade üle. Mil viisil vastandumine kristlusele eestlasi praegusel ajal üheks rahvaks sõlmida aitab, selle kohta paluks küll veenvat selgitust. Pigem on see kaasa aidanud võõrusundite sissetulekule, okultismi, maagia,horoskoopide ja ebausu levikule. Tabelinuse saatuse meenutamine sisaldab nüüd küll sulaselget ähvardust :lol: :lol: :lol: ega sa nüüd end mingi beerserkina ette kujuta, kes väriseval mungal pead maha kaksab? Minulgi küüned ja kihvad küljes, vaevalt ma muidu siin foorumis ripneks. Teen ettepaneku see sõnelus ilma sovanguteta lõpetada, ei ole teine meist sugugi suurem ega parem eestlane kui esimene.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist