www.militaar.net

Wiking kirjutas:Eesti mehed Saksa poolel sõdisid Eesti Iseseisvuse eest, kaua võib siin oma krdi valelikku ila pritsida

See eeldaks seda, et kõik eestlased saksa vormis oleksid olnud vabatahtlikud. Aga ei olnud ju.
Minu vanaisa astus 17 aastaselt leegioni selleks, et seigelda. 44.aastal, taganemisel tahtis maha jääda kuid sattus mingite ohvitseeride peale ja pidi kaasa minema. Pärast käis läbi Tsehhi põrgu. Ja peale seda kandis NKVD vormi. NKVD ehituspattis.
Siis veel üks sugulane kes oli piirikaitse rügemendis, mobiliseeriti.

Kui vaadata Eestist mobiliseeritud korpuse mehi siis reeglina unustatakse ära, et need mehed tahtsid tulla koju ja ainuke võimalus oli tulla Nõugogude armee mundris.

Seiklema läks Saksa armeesse küll vähemus mehi.Pea igas eesti peres oli kaotusi Nõukogude verise okupatsiooni tõttu.Kes olid küüditatud,tapetud,teadmata kadunud,alandatud...
Laskurkorpuse mehed tahtsid koju?Muidugi,iga vang seda tahab(tööpatt-mini Gulag!),see näitab,et eestlase hing igatseb vaid oma kodu.Neid ei meelitanud Stalini kommunismi kullamäed...
Ja nad ka tulid koju,KUID koos oma uute "vabastajatest"sõpradega,kes pärast maa sakslastest puhastamist EI TAHTNUD ENAM SIIT ÄRA MINNA (ca50a!) Ja kuidagi liiga lihtsalt võtsid need samad kodumaale ihkajad vastu soojad kohad kolhoosides,rajooni nõukogudes ja muudes nõukogudes. Kas peame neid selle eest tänama?
Oli ikka ainus viis koju tulla Punaarmeelasena?Paljud said sellega Luki all ja mujalgi hakkama.Nagu teiste seas ka Maitla,Palusalu jne.jne.
Vabatahtlik,sunniviisiline...Nii ei saa kogu aeg igas olukorras kõige õigsust jälgida.Teatavasti on oma ja teiste elu ohtu seadvas olukorras lubatud seadusi eirata.Mis muus olukorras Eesti-eestlased tolkorral siis olid?
Täpselt sellises...Ja selles seisus seadused ei kehti!

PS!Ka minu vanaisa oli Laskurkorpuses.Tööpatist pääses"tänu"sellele,et oli Leningradis.Kuid seal oli kohutav blokaad jällegi...Ja tema vend oli SS-is.Otsustas,kummale poole saad vaid see,mis aastal olid sündinud.Minu jaoks,nagu ka nenda ema jaoks,on mõlemad võrdsed.Kui inimesed,kui eestlased.Siin polnud tõesti suurt midagi otsustada.Kuid teine asi on see,kumma ohver oli eesti rahvale kasulikum.Ja siin on minu seisukoht kindel-parem,kui nad oleksid koos punaste vastu sõdinud!(kasvõi Setu mundris Amen.

Mina ei tea, minu vanaisa vend, kes oli Narwa pataljonis läks oma mõtetes igatahes Eestit vabastama ja nii läks ka tema noorem vend, minu vanaisa seda tegema. Ja mina usun oma vanaisa juttu ja ongi kõik.

de Armani kirjutas:Mina ei tea, minu vanaisa vend, kes oli Narwa pataljonis läks oma mõtetes igatahes Eestit vabastama ja nii läks ka tema noorem vend, minu vanaisa seda tegema. Ja mina usun oma vanaisa juttu ja ongi kõik.

Ja minu vanaisa tappis sakslasi ja venelasi ning nende käsilasi, sest ta sai aru: ei sakste ega venelaste all olles pole eestlased vabad.

Emapoolses suguseltsis nii sõjakaid polnud, aga lolle ka mitte ja nad tõmbasid nii vene kui sakste organiseeritud mobilisatsiooni eest metsa.
Viimasest täielikult hoiduda ei õnnestunud siiski - sakslased ähvardasid pere kõik liikmed tappa kui pojad ei tule sõjaväkke. Noh, nad siis tulid ja saadeti kohe ilma väljaõppeta rindele, aga neil õnnestus sõitvast rongist välja hüpata ja jõudsid õnnelikult koju.

Lisaks veel seda, et nii venelastest kui sakslastest värdjad kurnasid eesti küla ja röövisid jõu ähvardusel toiduaineid enda tarbeks.

Viimasest postitusest võib siis aru saada, et eesti vabaduse eest sõdisid need, kes hoidsid kõrvale ühest ja teisest mobilisatsioonist kõrvale või tapsid kõiki-sakslasi, venelasi+ mõlemate käsikuid?

See on muidugi uudis, et sakslased lubasid kõik perekonnaliikmed maha tappa, kui sugulane hoiab kõrvale mobilisatsioonist? See on muidugi uudis!? Kuidas see protseduur käis? Tulid kohale ja lubasid maha tappa? Või on viide mingile dokumendile, et Saksa mobilisatsioonist kõrvalehoidujate pered hävitatakse? Oleks huvitav tutvuda ja silmaringi laiendada. On ajalugu omajagu uuritud, endal isa teeninud saksa poolel, küll vabatahtlikult ja sõjaväearstina, ei rääkinud ka tema sellistest hirmutegudest. Ja pole rääkinud ka need sugulased, kes vägisi või poolvägisi saksa vormi topiti. Jutt oli ka sellest, et meestel õnnestus rongilt maha hüpta ja plehku panna. Seega panna toime raskem kuritegu, sest deserteerumine on raskem kuritegu, kui mobisatsioonist kõrvalehoidmine. Mis siis sugulastest sai? pandi nad seina äärde, või lihtsalt ei jõutud? Või ehk ei pannud saksmannid tähelegi, et mehi puudu?

Isegi punarežiim ei tapnud ega ähvardanud (kui muidugi ähvardajaks ei olnud purjus politruk) tappa mobilisatsioonist kõrvalehoidujate peresid. Olid küll repressiivmeetodid desertööride, reeturite, vangilangenute (eks see oli punaste jaoks enam-vähem sama, mis reetmine) perekonnaliikmete jaoks, mida ka innukalt rakendati. Toitjakaotuse pensioni äravõtmisest kinnipanekuni välja.

Saaremaal on 8ks juhus olemas.Minu klassijuhataja isa varjas ka ennast metsas ja ei tahtnud 44.a s8jav8kke minna.Ja Sakslased,lubasid Klassijuhataja vanaisa maha lasta,kui poeg koju ei tule.Aga poiss tuli koju ja asi l9ppes 8nnelikult.

Litzmanni "keelan-käsen-poon ja lasen" käsulaud on tuttav?

Tegelikult pärineb see lause 1918-nda aasta Saksa okupatsiooni ajast.

Mmm mu vanaema pere sõjas ei osalenud. Saksa ohvitserides räägib ta enamalt jaolt head, sest nad ei varastanud vaid ostsid või vahetasid asjade vastu, eriti hea sõnaga meenutab eestlastest ohvitsere saksa mundris. Vene ohvitsere mu vanaema eriti ei salli, kuna neil polnud kohe mingeid kombeid.
Metsavendadega on ka selline asi, et kohati ei kannata nende teod kriitikat.
Ma millegi pärast kaldun arvama, et see asi oli tol korral nii,, osad arvasid, et õigem oleks mitte kedagi toetada ja metsa minna, osad leidsid, et sakslastega teeks koostööd ja vaataks järsku saab ikkagi kuidagi Eesti vabaks. Kolmandad otsustasid üldse minema minna, et tulla tagasi, siis kui Eesti on vaba.

Ja uskuge palju oli ka kõrvadega M-e, kes arvasid, et äge on kui Eesti on Nliidu või 3 Reich'i osa.

Loomulikult on "keelan-käsen-poon ja lasen" on loomulikult teada. Aga meie foorumis-nt II maailmasõda käsitlevas alafoorumis, eriti viimasel ajal nõuavad ka kõik omavahel vaidlejad dokumentaalseid tõendeid.....

Oli saksmannide poolt välja töötatud konkreetne normatiivakt või õigusnorm, mis nägi ette sugulaste tapmist mopist kõrvalehoidumise puhul.
Või on konkreetseid näiteid, et nimelt selle eest, et mingi Jüri või Jaan putku pani, seati pere seina äärde ja auklikus tehti?

Kui tõesti olid sellised draakonlikud seadused välja töötatud, tahaks neid ka teada ja olks äärmiselt tänulik, et olen oma silmaringi ja teadmisi täiendanud.

Kas see, et sakslased tapsid Eesti Vabariigi kodanike kordi vähem kui venelased tähendab seda, et venelasi peab kordi rohkem vihkama kui sakslasi

Kas see, et sakslased tapsid Eesti Vabariigi kodanike kordi vähem kui venelased tähendab seda, et venelasi peab kordi rohkem vihkama kui sakslasi

Kas peaksime venelasi siis armastama selle eest

Kas peaksime siis sakslasi armastama?

wudu kirjutas:Kas peaksime siis sakslasi armastama?

Neid mõlemaid saab ju mitte armastada...

Corvus!

Tahaks küll lugeda, kahjuks ei saa, sest ei avane... Kas oma arvutiga mingi jama lahti?

Tänan, Corvus.

Teist varianti kasutades, nägin ära.
Jah, see on tuttav ja ammu läbiloetud dokument. Kõik õige. Loomulikult oli kohutavad ja ebainimlik nii ühe kui ka teise poole poolt toimepandu.Ning pole praegu mõtet arutada, mitu protsenti oli üks režiim teisest kuritegelikum või verisem.

Lihtsalt kaasfoorumlase postituses jäi kummitama "mopist kõrvalehoidujate sugulaste tapmise jutt". Sest sellest ei kirjutata isegi sellises teoses nagu "Saksa fašistlik okupatsioon Eestis" (Poliitiline kirjandus 1947), isegi selles on kirjutatud, et hukati mobilisatsioonist kõrvalehoidujaid, mitte nende pereliikmeid. Usun, et punajaloolased oleks rõõmuga sellest pajatanud?