Kui EKP kommunismi p..p..paradiisi läks
Postitatud: 03 Sept, 2006 19:22
Lihtsalt kosutav lugemine 
Kingissepa ja Vakmanni kirjutatud Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee lendleht 16. jaanuarist 1920.a., millest on õnnekombel üks eksemplar olemas ka Eesti Riigiarhiivis (f. 949, n. 3, s. 12, l. 50). Olgu siinkohal sellest ära toodud mõned väljavõtted:
Eesti kodanlise valitsuse moodustamisest arvates on ligi 14 kuud kommunistlise partei Eesti Keskkomitee oma tegevust põranda all jätkama pidanud, äraneetud kodanlaste, sotsiaaldemokraatide ja kelmide valitsuse tegusid paljastades, Eesti tööväe ridasid koondades ja neile ainust õiget klassivõitlusteed kätte näidata püüdes. Kõik see on aga tühjaks vaevaks jäänud.
Viimased luhtaläinud streigid ja tööliste klassi valitud esitajate takistamata väljasaatmised on näidanud, et Eesti tööliste klassi huvid ei seisa mitte enam selles, mis kommunistlise partei tegelased oma viletsa kirjanduse kaudu kihutuse alal on püüdnud pakkuda, vaid hoopis muus. Seltsimehed, kelle ülesandeks oli vabrikutes, tehastes jne. kihutustööd teha, on oma seisukohtadest taganenud. Partei heaks rahalisi korjandusi toime pannes on nad ainult oma taskuid täitnud, kuna partei tegelased samal ajal nende käest rublade asemel kopikaid saivad. Rahatoomise ja muude tähtsate ülesannetega Venemaale saadetud seltsilised ilmusivad tagasi seletustega, et raha nende käest läbi väeliini tulekul ära võetud, kuid pärast nägime neid tööliste aadete eest võitlejatele määratud rahaga omale kauplusi, poodisid, majasid - isegi vabrikuid ülesse löövat. /- - -/
Kirjeldamata jälkus ja häbi oma endiste seltsiliste ja kaasvõitlejate, nüüdsete suure ja väljakurnajate ja sotsiaaläraandjate sabarakkude pärast sunnib kommunistlise partei Eesti Keskkomitee tegelasi ise omale võetud volitusi maha panema. Oma koosolekul 15. skp. otsustas Keskkomitee ennast ühes kõigi enesega ühenduses olevate linnade, vabrikute, tehaste ja muude kollektiividega likvideerida ja kuulutab sellega oma ja kõigi nimetatud kollektiivide tegevuse Eestis lõpetatuks. /- - -/
Kõik kommunistlise partei agaramad tegelased ja tööliste senised juhid raputavad maha oma jalgadelt Eesti kodanlise vägivalla valitsuse poolt terve tööliste klassi vaiksel heakskiitmisel nende vendade verega roojastatud Eestimaa tolmu ja rändavad ära tõsiste ja truude seltsimeeste juurde punasele Venemaale. /- - -/
Kuidas seda mõista? Kas silmamoonutusena, pettemanöövrina, nagu oletas «Vaba Maa» 31. jaanuaril 1920 või tõelise lahkumisena ja oma missiooni lõppenuks tunnistamisena Eestis? Usun viimast, kuigi nii Rudnev kui ka Vahemetsa, ka Kingissepa kaasaegsed kinnitavad, et Viktor Kingissepp ei lahkunud pärast 18. novembrit 1918, s.o. pärast Eestisse tulekut enam siit. Küsime, kas pärast niisugust hävitavat manifesti Eesti tööliskonnale oli võimalik nende hulka jääda, seda enam, et nii Rudnevi kui ka Rästase andmeil trükiti lendlehti tavaliselt 20 000 ümber. Sellest pidi jätkuma igale töölisele Tallinnas.
On tõenäoline, et kommunistliku partei juhtivad tegelased lahkusid tõepoolest Eestist, kuid nad kihutati siia kohe tagasi, sest riigipöörde eeltöid tuli jätkata. Ütles ju Nõukogude Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe Tartu rahulepingu allakirjutamise päeval antud intervjuus: «Kui me Soome ääreriikide hulgast välja arvame, siis olen kindel, et kõik ääreriigid, ka Poola ühes arvatud, 10 aasta pärast ise soovi avaldavad Venemaa sülle tagasi pöörata.» («Päevaleht», 3. veebruar 1920.) Lenin lisas sellele tööliste saadikute konverentsil: «Varsti pannakse ka seal (Eestis - J.P.) nõukogude valitsus maksma ja siis teeme uue rahulepingu.» («Päevaleht», 10. veebruar 1920.)
Luup Nr.9 (40); 28. aprill 1997 - Ajalugu
V.Kingissepast nii palju,et kui punased Eesti Ajutise valitsuse mõned liikmed vangistas,üritas K isegi päästa neid.Näiteks J.Tõnissoni taheti tappa,selle ta olla suutnud ära hoida.Samuti pääses Pätski vaid vangistusega.
Ilmselt tänu enda päästmisele,oligi J.Tõnisson K.Pätsile õelnud,kui V.K vangistati,et:Nii suuri vataseid ei tapeta.
Huvitav seegi,et V.K otsis oma elu viimastel kuudel aktiivselt kontakti valitsevate poliitiliste ringkondadega.
Voldemar Miller(oli V.K kaasaegne ja uurija) on arvanud,et V.K ohverdati,või hüljati oma Vene juhtide poolt,kuna ta oli liiga rahvuslane kommunisti kohta
Aga ehk tõesti?Ehk tuli mõistus enne surma koju?
Vähemalt siis,kui Ajutise valitsuse liikmeid vahistati ja neile lausa kättpidi külge mindi,olevat ta vahele läinud ja ise ka kitlipeale saanud..
Kingissepa ja Vakmanni kirjutatud Kommunistliku Partei Eesti Keskkomitee lendleht 16. jaanuarist 1920.a., millest on õnnekombel üks eksemplar olemas ka Eesti Riigiarhiivis (f. 949, n. 3, s. 12, l. 50). Olgu siinkohal sellest ära toodud mõned väljavõtted:
Eesti kodanlise valitsuse moodustamisest arvates on ligi 14 kuud kommunistlise partei Eesti Keskkomitee oma tegevust põranda all jätkama pidanud, äraneetud kodanlaste, sotsiaaldemokraatide ja kelmide valitsuse tegusid paljastades, Eesti tööväe ridasid koondades ja neile ainust õiget klassivõitlusteed kätte näidata püüdes. Kõik see on aga tühjaks vaevaks jäänud.
Viimased luhtaläinud streigid ja tööliste klassi valitud esitajate takistamata väljasaatmised on näidanud, et Eesti tööliste klassi huvid ei seisa mitte enam selles, mis kommunistlise partei tegelased oma viletsa kirjanduse kaudu kihutuse alal on püüdnud pakkuda, vaid hoopis muus. Seltsimehed, kelle ülesandeks oli vabrikutes, tehastes jne. kihutustööd teha, on oma seisukohtadest taganenud. Partei heaks rahalisi korjandusi toime pannes on nad ainult oma taskuid täitnud, kuna partei tegelased samal ajal nende käest rublade asemel kopikaid saivad. Rahatoomise ja muude tähtsate ülesannetega Venemaale saadetud seltsilised ilmusivad tagasi seletustega, et raha nende käest läbi väeliini tulekul ära võetud, kuid pärast nägime neid tööliste aadete eest võitlejatele määratud rahaga omale kauplusi, poodisid, majasid - isegi vabrikuid ülesse löövat. /- - -/
Kirjeldamata jälkus ja häbi oma endiste seltsiliste ja kaasvõitlejate, nüüdsete suure ja väljakurnajate ja sotsiaaläraandjate sabarakkude pärast sunnib kommunistlise partei Eesti Keskkomitee tegelasi ise omale võetud volitusi maha panema. Oma koosolekul 15. skp. otsustas Keskkomitee ennast ühes kõigi enesega ühenduses olevate linnade, vabrikute, tehaste ja muude kollektiividega likvideerida ja kuulutab sellega oma ja kõigi nimetatud kollektiivide tegevuse Eestis lõpetatuks. /- - -/
Kõik kommunistlise partei agaramad tegelased ja tööliste senised juhid raputavad maha oma jalgadelt Eesti kodanlise vägivalla valitsuse poolt terve tööliste klassi vaiksel heakskiitmisel nende vendade verega roojastatud Eestimaa tolmu ja rändavad ära tõsiste ja truude seltsimeeste juurde punasele Venemaale. /- - -/
Kuidas seda mõista? Kas silmamoonutusena, pettemanöövrina, nagu oletas «Vaba Maa» 31. jaanuaril 1920 või tõelise lahkumisena ja oma missiooni lõppenuks tunnistamisena Eestis? Usun viimast, kuigi nii Rudnev kui ka Vahemetsa, ka Kingissepa kaasaegsed kinnitavad, et Viktor Kingissepp ei lahkunud pärast 18. novembrit 1918, s.o. pärast Eestisse tulekut enam siit. Küsime, kas pärast niisugust hävitavat manifesti Eesti tööliskonnale oli võimalik nende hulka jääda, seda enam, et nii Rudnevi kui ka Rästase andmeil trükiti lendlehti tavaliselt 20 000 ümber. Sellest pidi jätkuma igale töölisele Tallinnas.
On tõenäoline, et kommunistliku partei juhtivad tegelased lahkusid tõepoolest Eestist, kuid nad kihutati siia kohe tagasi, sest riigipöörde eeltöid tuli jätkata. Ütles ju Nõukogude Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe Tartu rahulepingu allakirjutamise päeval antud intervjuus: «Kui me Soome ääreriikide hulgast välja arvame, siis olen kindel, et kõik ääreriigid, ka Poola ühes arvatud, 10 aasta pärast ise soovi avaldavad Venemaa sülle tagasi pöörata.» («Päevaleht», 3. veebruar 1920.) Lenin lisas sellele tööliste saadikute konverentsil: «Varsti pannakse ka seal (Eestis - J.P.) nõukogude valitsus maksma ja siis teeme uue rahulepingu.» («Päevaleht», 10. veebruar 1920.)
Luup Nr.9 (40); 28. aprill 1997 - Ajalugu
V.Kingissepast nii palju,et kui punased Eesti Ajutise valitsuse mõned liikmed vangistas,üritas K isegi päästa neid.Näiteks J.Tõnissoni taheti tappa,selle ta olla suutnud ära hoida.Samuti pääses Pätski vaid vangistusega.
Ilmselt tänu enda päästmisele,oligi J.Tõnisson K.Pätsile õelnud,kui V.K vangistati,et:Nii suuri vataseid ei tapeta.
Huvitav seegi,et V.K otsis oma elu viimastel kuudel aktiivselt kontakti valitsevate poliitiliste ringkondadega.
Voldemar Miller(oli V.K kaasaegne ja uurija) on arvanud,et V.K ohverdati,või hüljati oma Vene juhtide poolt,kuna ta oli liiga rahvuslane kommunisti kohta
Aga ehk tõesti?Ehk tuli mõistus enne surma koju?Vähemalt siis,kui Ajutise valitsuse liikmeid vahistati ja neile lausa kättpidi külge mindi,olevat ta vahele läinud ja ise ka kitlipeale saanud..