Leo Kunnase raamatud

[Noor]

Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast
Leo Kunnas
Kujundaja: Tõnu Kaalep
Köide: kõva
ISBN: 9985-62-440-8
LK: 248
Ilmumisaeg: 21.09.2006

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani “Sõdurjumala teener”. Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja,

Ei tea täpselt, kes nimelt - aga siin on nüüd küll faktiga puusse pandud. Leo on nimelt ülalmainit osakonna pikaajaline ülem - mitte ülema asetäitja.

[Felix]

Mais ilmunud Diplomaatiast võib lugeda mõningaid katkendeid tema poolt kirjutatud päevaraamatust.

http://www.diplomaatia.ee/est/artikkel.php?id=127

EPL online artikkel.

http://www.epl.ee/artikkel/356232

[võlur]

Äsja lõpetasin raamatu. Soovitan soojalt kõigile.

[kaur3]

Kunnas kirjutas oma loo. Nende linkide all on inglise keeles ligi 700 lk erinevate jänkide lugusid.

http://usacac.army.mil/CAC/csi/EyeWitne ... olume1.pdfhttp://usacac.army.mil/CAC/csi/Eyewitne ... lumeII.pdf

[Lemet]

Oskagi kuhugi paigutada, aga et Kunnasest viimasel ajal just siin teemas juttu on olnud, siis- järjekordne raamat on ilmunud. Mida tutvustatalse nii...

Leo Kunnaselt on ilmunud uus raamat.
Enne Venemaa laiaulatuslikku kallatungi Ukrainale eelmise aasta 24. veebruaril elas valdav osa Eesti ühiskonnast põhimõttel: sõda ei ole võimalik, või kui ongi, siis on selle toimumine lähiajal ülimalt vähetõenäoline.
See näitab, et me pole oma ajaloost kuigi palju õppinud.
Kas see on Ukraina sõja õppetund, et nüüdisaja sõjas on suurimaks kannatajaks tsiviilelanikkond? Ei, seda on õpetanud kõik 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi alguse sõjad.
Sõjalises riigikaitses oleme ära teinud pool rehkendust või natuke peale selle. Meil ei ole kaitsejõude, mille olemasolu praegune julgeolekuolukord eeldaks.
Tulevik on ettearvamatu, kuid ühes võib olla kindel: Eesti julgeolekuolukord lähiajal ei parane.
https://raamat24.ee/toode/huudja-haal/

[Kapten Trumm]

See on vist esimene Kunnase raamat, mida ma ostma ei hakka. Juturaamatuks pole aega, aga mind on ajapikku hakanud see rahalise mõõtme mittehindamine või hindamata jätmine häirima.

Taavetis ja Koljatis oli selline silmapaistev suurtükiväe teemaline näide, kuidas talumeestelt rekvireeritud traktorid vedasid haubitsaid ja oligi üksus.
Tegelikkuses pole ju iga suurtüki peale 3-4 autot üldse see probleem, need korda putitatud teiste vanad sõjaväeveokad maksavad suhteliselt vähe ja need pole suurtükipatlajonis kriitiline kulukoht. Kriitilised kulukohad on laskemoonavarud ja üksusespetsiifiline varustus (sh side). Neid aga talumeestelt ei rekvireeri. Näiteks 18 relvalise 122 mm haubitsapataljoni 14 päeva laskemoonavaru hind on ca 25 miljonit eurot. Täna ei kingi seda enam keegi, turg on vanast tühi ja Soome hoiab kõik endale. Samas need Saksamaal korda putitatud vanad sõjaväeautod selle transpordiks maksavad alla 1,5 miljoni. Palju läheb üksuse raadioside, ei hakka parem arvamagi, avalikel andmetel maksab üks Harris Falcon 3 käsiraadiojaam (mis peab igal suurtükimeeskonnal olema) 200 tuhat eurot, kogu pataljoni kama võib olla kümmekond miljonit ainult raadiosidele.
UKR sõja kontekstis ilmselt WWII aegsed mõõdistus- ja arvutusmeetodid enam ei lenda, ka ei lenda põllule sirgesse ritta rivistatud patareid, mis on vastase vastutulele lihtne sihtmärk. Relvi tuleb hakata paigutama ühekaupa ja eri kohtadesse (FH70 seda võimaldas), see eeldab aga sootuks teise klassi varustust kui nõuka aegne. Kindlasti vene paranenud raadotehnilise sõja võimete juures ei lenda enam ka sakslaste vanad SEM raadiojaamad. Kui üksus raadiost midagi ei kuule, siis tuld sealt tellida ka ei saa. Ericsoni 1942. a välitelefonidega saaks kah, aga positsioonide sissevõtmise ajakulu kasvab kõvasti.

See, et raha on kõvasti juurde vaja on igati selge, aga seni on Kunnase raha-asjad olnud kõvasti (kordades) alla hinnatud ja sellise matemaatikaga üksuste tegemine tähendabki seda talle nii vastumeelset "õõnesarmee" tegemist. Igasugu "hiljem vaatame" tüüpi asjad aga tähendavad piiratud lahinguvalmidust, näiteks sama traktorite rekvireerimine (üks ST pataljon vajab neid mõnikümmend tükki) võtab päevi aega ja seda aega ei pruugi vastane meile võimaldada. Ilma kiire transpordivõimaluseta võidakse üksus tabada laoplatsidel ja pärast neid Moskvas mõnel "võiduparaadil" eksponeerida.

[Juhani Putkinen]

Minu raamaturiiulis on neid raamatuid.

See esimene Sõdurjumala teener on päris hea - ma olen lugenud selle läbi mitu korda. Samas raamatus mul on ka Kustumatu valguse maailm. Leo kinkis mulle ka sellest Sõdurjumala teenerist soomekeelse versiooni, aga see polnud minu meelest sama hea.

Sõda 2023 peaks minu arvates olema kohustuslik lugemine igale sõdurile.

Tagerdunud rünnak, pole paha, aga võiks olla parem.

Viiv pikas sõjas on tema seisukoht Iraagi sõjast. Osaliselt täitsa hea, aga iga pisiasjaga ma pole samal arvamusel.