www.militaar.net

selline kysimus et..mitmes vene filmis olen märganud et vene sõdurid afgaanis kandsid tennised..kas see oli mingi lihtsalt kasarmukorrast kaugel olles lõdvaks laskmine või päris mingi sõjaväeline käsukord?

Meile armee sigalasse toodi kusagilt laost kolme sorti jalanõusid:

1) "Kirzovõje sapogi"- Tavalised kirsasaapad
2) "Rezinovõje sapogi"- Musta värvi kummikud
3) "Kedõ"- Tennised

Nii et tennised olid vene sõjaväes täiesti olemas.

jänkidelgi olid vietnamis miskid ketsilaadsed asjad, et jalad saaks vahepeal saabastest puhata ...

Üks endine kolleeg on ka afgaanist tagasi ja ühe õlleõhtu ajal rääkisime sellest. Muuseas ta mainis ka seda, et sealt naasejad õpetasid noori, sinna minejaid, et muretsegu endale esimesl võimalusel spordijalatsid. Kutt ise oli mingi asula lähedal teenmas, ja esimesel võimalusel sai sealt poest ostetud endale Adidase jalatsid (mis raha esst - ei tea). Kirsade kandjad olevat seal esimesena surma saanud...

No kas nüüd just surma...

Pole ise käinud ning rääkinud olen ka varasemate aastakäikude meestega, aga kuskilt ajakirjandusest on meelde jäänud, et kirsa lihtsalt ei sobinud mägedes kandmiseks. Raske ning hõõrus jalad ära. Ja lagunes ise ka väga kiiresti seal kivide otsas.

Korralikke saapaid meestele kroonu poolt ei antud. Adi toss oli väga popp värk. N Liidus vorbiti teha mingit nende koopiat. Kui õieti mäletan, siis maksis mingi 25.- ruublit sel ajal. Tartu toss maksis vist mingi 5 või 6 ruublit poes

Neid, ja siis muid tosse osteti kokku ning saadeti poistele. Ehk said ka kohapeal selliseid kusagilt osta.

Määrustikus sellist vormielementi muidugi kirjas polnud

Meil näiteks olid lennuväes tumesinised tennised. Vahetati sama tihti, kui teisi jalatseid või siis, kui ära lagunesid. Kanda võis neid tehnilise vormiga.
Ei kohanud mäletamist mööda ühtegi tossudes afgaani sõdurit. Kanti ikka kirsasid ja poolsaapaid kusjuures püksisääri kanti saabaste peal. Tosse kanda soovijatel soovitan minna mägisele maastikule, kus parajalt kiviklibu (tuhamäed sobivad ideaalselt), seal vahetevahel ka roomata ning siis kokku arvestada, kui mitu korda on vaja kive ja liiva tossudest kilomeetri kohta välja kallata (proovige ka kujutleda lahinguolukorda ja ärge kilomeetri jooksul sodi tossudest välja võtke). Teise katsena soovitan valida hea maastiku (seekord kivideta) 30 kraadise soojaga ja teha nädalane rännakmarss tossudes ühe või kahe paari sokkidega ilma pesemise võimaluseta. Tulemuste võrdlemiseks võib seda korrata kirsadega ja partjankadega (jalarättidega).

Üks tuttav oli Afganistanis mingis eriüksuses. Ta rääkis, et reididel käisid nad mittesõjaväelise riietusega ja jalanõudega, nii nagu mugavam oli. Kui suuremad ülemused külla tulid, kamandati vormid selga.

Mina olen kuskilt kuulnud, et afgaanis kandsid VDV võitlejad mingeid tossulaadseid jalanõusid nimega kimrad, nimi olevat tuletatud mingist Kimrõ linnas asuvast jalatsivabrikust. Viimased olevat hirmasti lagunenud ja kandmistähtaja täis saamiseks pidid sõdurid ise vojentorgist neid ostma.

Mis puudutab kirsasid, siis kirsad lähevad samamoodi liiva ja klibu täis, kui tegu pole selle mudeliga, millel sääremarja koha pingutusrihm on. Tõsi, viimase eesmärk olevat olnud hoopis see, et langevarjuhüppel kirsad ja dessantnik eri teed ei läheks

Tenniseid meile küll ei antud, aga vene kirsad sai küll esimesel võimalusel metsa visatud ja vahetatud Tartus tehtud normaalsete kirsade vastu.
Põhimõtteliselt välimus oli suht sama, aga olid palju mugavamad ja hulga
kergemad. Mul olid ühedsamad jalas poolteist aastat ja pidasid kenasti. Kui kusagil mõnd Tartu kirsadega tüüpi nägid, siis võisid teda kindlalt eesti keeles kõnetada - mööda ei pannud.

Mis puudutab kirsasid, siis kirsad lähevad samamoodi liiva ja klibu täis, kui tegu pole selle mudeliga, millel sääremarja koha pingutusrihm on. Tõsi, viimase eesmärk olevat olnud hoopis see, et langevarjuhüppel kirsad ja dessantnik eri teed ei läheks

Kas dessantnikutel ei olnud hoopis mingid erilised hüppesaapad? Või hüppasid need omal ajal eliitväelasteks peetud soldatid tõepoolest tavaliste kirsadega?

nagu jah oleks mingid lühemad variandid olnud dessandi meestel

aga näiteks Ida-Saksamaal sõjaväes olnud tuttav rääkis et käis kogu aeg

botinkadega (st lühikeste sääreta saabastega ,mis harilikult olid ette nähtud

linnaloa jaoks)

ilmselt siis olid ka paraadvornis kohu aeg sest PSH ja HB olid ette nähtud

kirsadega kandmiseks ja pükste sääreosa oli vastavalt tehtud

80ndatel vändatud dokumentaalfilmidest paistavad igatahes selgelt need kõige tavalisemad sõdurikirsad, kui seltsimehed rambilt hüppavad. Ka on üks kolleeg, kes oli 80nda algupooles VDVs ja tema väitis ka, et tavalised kirsad olid.

Aga nendel säärsaabastel oli üks hea omadus - sai kortsus säärtega kanda. N. armees oli ju sedasi, et mida kõvem ded, seda rohkem lontis sääred

Kapten Trumm kirjutas:...mida kõvem ded, seda rohkem lontis sääred

Mitte lontis, vaid korralikud lõõtsad pidid olema! Aga huvitav, kust see lõõtsavoltimise komme alguse sai?

Vanim joonistus, mis kätte sattus vene sõduritest on 17.saj algusest. Seal juba lõõtsa näha, kuid see võis ka olla tingitud saapanaha elastsusest tulenevast vajumisest (kusjuures eri polkudel olid eri värvi saapad).
Hilisematel joonistustel ja fotokunsti saabudes ka fotodel on juba näha korralikult volditud lõõts poole sääreni.
Aga arvatavasti ilmusid esimesed korralikult lõõtsa volditud saapad kohe peale lõõtspilli leiutamist

Minu esimesed kirsad ei pidanud poolt aastatki vastu, augud tulid sisse. Siis lasin Tartu kirsad saata, mis siis hoopis teises kvaliteediga olid. Lõõtsade tekitamine oli väga suure praktilise väärtusega, sest presentsäärtega kirsa pidas vastu vaid siis, kui nad määrdega (vaksiga) põhjalikult sisse määrisid. See aga muutis sääred raskeks ja jäigaks ja sääred vajusid pahkluu koha pealt volti, kuna sealt jalg liikus. Kui need voldid vale koha peale tulid, siis hakkasid vasaku ja parema jala pahkluu voldid üksteise vastu käima ja loomulikult tekkis sinna kiirelt auk. Sealt tuli kohe lumi sisse, jalad said märjaks jne, jne. Seega tuli voldid ise kohe algul sobiva koha peale vajutada.
Üldiselt olid aga kirsade sääred nii laiad, et traditsiooniliselt kanti kirsa sees igatsugu kraami, mis taskusse ei mahtunud, näiteks saapaharja, mõni geniaalsem ka pisiket soskut samakaga.
Vanemad olijad õmblesid vahel oma kirsad kitsamaks, aga teine variant oli siis voltimine - nii läks säär vähe kitsamaks ja ei loksunud enam nii palju jala ümber, jalarätid ei keeranud ka ennast ise lahti ja muidugi saadi effektne välimus kui staatuse sümbol.
Mäletan, et mul õnnestus mingi seadme küljest peotäis suuri umbes 6 cm läbimõõduga roostevabast terasest seibe ära keerata, peale nende poolekssaagimist sai ühe poole kontsa ja teise poole saapa nina alla kruvida. Kui pimedas mõõda asfalti kõndisid, siis lendas kõvasti sädemeid ja sammude kaja oli selline nagu keegi oleks põrgust maapeale roninud....Pärast esimest demonstartsioonesinemist tekkis mulle hoobilt palju uusi sõpru, kes kõik lunisid omale ka neid seibe
Olid alles ajad, catwalk asfaldil... muide selle sõdurimoe teema võiks eraldi ette võtta, sellest oleks palju rääkida.