www.militaar.net

Mõtlen, et 1966. aastal Peter Watkinsi tehtud film raputab ka kõige puisemaid põhjalikult.
http://video.google.com/videoplay?docid ... ion%3Along
Pole ime, et selle näitamine omal ajal ära keelati.

Vaatasin ära

Mida peaks muidugi kriitilisest poolest mainima, et asja on näidatud natuke ühekülgselt. Mitte et ma neid õudusi millekski ei pea, aga kogu see tsivilistide käitumine ja värk tundub ühele minusugusele vene ajal tsiviilkaitset söögi alla ja peale saanule nagu absurditeater. Laduda 4 liivakotti maja ette ja kujutada ette et see on varjend

Ilma keldrita majas on ikka esimene asi labidas kätte ja kaevama, nt majas põrandalauad üles ja põranda alla. Nt USA vastavates materjalides on tähtis koht "expedient shelter"'il, millele NL sõnastikus vastas vist mõiste "kinnine varjepilu". Ühte perekonda varjav vastav asi on võimalik valmis ehitada enda jõududega 18 tunni jooksul, isegi siis kui kaevajateks on mitte eriti heas vormis inimesed. Mitte laduda 4 liivakotti maja ette ja teha sellist komöödiat (kui tähele panete, siis enamik elanikke on oma aiaga majas, kus paar labidat on kindlasti olemas).

Enamik tegelasi koperdab väljas selle radioaktiivse tolmu sees, püssidega politsei kõrval ja muudkui sureb kiiritustõppe (terved elumajad on kõrval).

Pealegi- noh sellise asja tekkimise võimalus on ikka paar päeva ette näha, ettevalmistustest nagu mingite lendehtede jagamine paistab see välja. Targem inimene varub endale sellisel ajal tagavarasid ja/või läheb linnast ära maale sugulaste juurde.

Kuidagi häiriv on veneaegse kooli järel seda haledat paanikas tsiviilide sebimist vaadata. Või ongi ühe lääneriigi inimene nii saamatu (loe eestlased varsti samasugused)?

Tundub olevat selline rahuvõitlejate filmike omast ajast mille mõte on selles, et ärme omame ise tuumarelva, siis ehk NSVL meid ei pommita tuumarelvaga (väga vale eeldus muide!!!...).

Müdu päris hästi tehtud, naerma ajas see tüüp kes ütles oma liivakoti maja peale ,,pretty strong".

Mina ei saanud filmist igatahes aru, kas ühe heaoluühiskonna liige ongi nii loll ja saamatu või on see meelega lavastatud.

Muidu õpetlik lugu, kui "kasulik" on selline keldrita pappmaja (nagu meil siin neid massiliselt ehitatakse).

Muide katsetega on tõestatud, et isegi räige tuumareostusega aladel pakub kivimaja betoonist vundamendiga ja pinnasega kindlustatud ning hädapäraselt ventileeritav (kasvõi läbi märja kaltsu) piisavat kaitset kiirguse eest, kahandades kiirguse tasemeni, mis ei tekita olulisi terviserikkeid.

Muide ENSV ajal olime samas seisus kui inglased - häire saamisest kuni esimeste Euroopas asuvate NATO keskmaarakettide allapotsatamiseni oli aega 2-3 minutit peitu pugeda. Sellist kiirust on võimalik saavutada vaid rutiinse treenimise, mitte lendlehtede jagamisega.

Müütide ja faktide kohta
http://www.oism.org/nwss/s73p912.htm

Vaatasin ning Monty Pythoni klipid tulid meelde, kui rääkima hakkasid "inimesed tänavalt". Muidugi tahaks näha, mis juhtub, kui kümmekond km eemal plahvatava tuumapommi lööklaine eest minnakse majja varjule...

Ärag unustage, mida ütles Suur Tüürimees Mao: "Tuumarelv on papist tiiger!"

Olles oma töös radioaktiivsete isotoopidega kokku puutunud, julgen küll väita, et kes suudab plahvatuse üle elada (on piisavalt kaugel või sügaval) ning täidab ohutuseeskirju, jääb suure tõenäosusega ellu. Ei hakka numbrite ega näidetega kedagi tüütama, kuid laias laastus on lood nõnda, et plahvatushetkel saab rohkem kiiritada, kui tulla peale plahvatust epitsentrisse ning elada seal nädal aega. Ja esimese nädalaga on omakorda võimalik rohkem kiiritada saada, kui kolida nädal peale plahvatust epitsentrisse ning elada seal kuni vanaduspõlveni. Mida käredam isotoop, seda kiiremini ta laguneb.

Mina kardaks pigem liiklusõnnetusi.

See 10 km case's jäi filmis maja terveks seepärast, et mäletatavasti oli otse maja kõrval mingi räige betoonist müür, mis ulatus maja katuseräästani.

Kuigi filmis tulid raketid vene kombe kohaselt alla kuhu juhtus (eks ta vist 1966 ka sedasi oli).

Vaadake mu lisatud lingist, seal on rohkelt pilte, mis on täiesti terveks jäänud reaalsete tuumaplahvatuste mõjul. Seda vaadates on isegi lihtsal varjendil jumet rohkem kui küll.

Huvitav oli veel see, et evakuatsioon puudutas vaid lapsi ja naisi. Saan aru, et idee oli nagu rahvastiku taasteke peale tuumasõda. Ehk nagu veisefarmis - üks pull, ülejäänud lehmad ja vasikad (et juurdekasv oleks maksimaalne)?

Tuumarelvaga on umbes sedasi, et ohvritest ca 30% hukkub otseste efektide ja ülejäänud kaudsete efektide tõttu. Seejuures kõige rohkem hukkunuid saab totaalses sõjas olema nälja, külma ja haiguste vastu. Selle vastu on aga täiesti võimalik valmistuda, varudes hädaoludeks teatud asju.

Ja majas mõne tugeva osa varjus olla on ohutum kui visata kesk põldu pikali nagu õppusel "vspõska s fronta" tehakse. 1Mt plahvatuse mõjul süttib kõik 10 km raadiusega ringis, sh ka pikalivisanud inimene. Kui paljud kannatavad iseenda põlemist? Edasi hüppad püsti ja lööklainest saadki surma.

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Day_After

Veel üks temaatiline ja parajalt häiriv film, Kanal 2 näitas kunagi.

paul kirjutas:http://en.wikipedia.org/wiki/The_Day_After

Veel üks temaatiline ja parajalt häiriv film, Kanal 2 näitas kunagi.

Minumeelest näitas seda nõuka-aja lõpul ka ETV. Siis, kui Reagan ja Gorba olid "sõpradeks" saanud, perestroika käis ja pingelõdvendus ka

Seekord ilma igasuguste kommentaarideta
Duck and Cover
http://video.google.com/videoplay?docid ... +and+cover
ja teinegi:
The Day Called X
http://video.google.com/videoplay?docid ... il+defence

Dokumentaalfilm tsiviilrajatiste katsetamisest reaalse tuumarelva kasutamisega. Küsimus - kas valiksite seal rajatutest puust ja tuuletõkkest naff-naffi majakese või monteeritava betoonmaja.

Sealt leiab ka kaudselt vastuse küsimustele, miks vene ajal selliseid massivseid maju ehitati (no poole paksematest paneelidest kui praegu).

Ka jäid improviseeritud varjendid terveks.

Test ise tehti mingise 30 kT laenguga, aga siiski õpetlik. Kaudselt võiks teoretiseerida, et kui sul on hermeetiline poolemeetriste betoonseine ja betoonlaega maja, millel on piisavalt paksud purunemiskindlad aknad, siis isegi mõne kilomeetri kaugusel 500 kt airbursti epitsentrist võimalik täiesti terveks jääda.

Muide Hiroshimas jäid kõik betoonehitised terveks, sh otse epitsentris asunud nn aatomimaja (pangahoone) ja sild. Jaapanlaste pappmajadest ei jäänud midagi järgi ja nende põlemine põhjustas täiendavaid ohvreid.

http://video.google.com/videoplay?docid ... ear+attack

minuarust kui vesinikpomm leiutati siis kadus üldse mõte midagi ettevõtta. enne seda 50ndatel õpetati koolides, töökohtadel kõiksugu võtteid kuidas ellujääda. ma ei tea ega kujuta ette kui suur osa on tuumasõjas vesinikpommidel, aga eks neid ikka ole.

Kogu tuumarelva eest varjumise teooria põhineb tõsiasjal, et suure tõenäosusega toimub asi piisavalt kaugel ning isegi kõikide relvade kasutamisel tabatakse vaid viiendiku maakera elanikkonnast.

Kui kogu elanikkond on võimalik panna nt metroosse, või ehitada neile 10 meetri sügavusel asuvad punkrid kõige vajalikuga, siis on võimalik ellu jääda ka otse epitsentri all.

Linnu hävitatakse õhuplahvatustega, mis maapinnast allpool asuvat kotivad vähe.

Duck-and-cover meetodid põhinevad samal asjal, ainult pommid on nõrgemad ja suurim oht on lendavad klaasikillud ja laest varisevad kivid, mille eest pakub ka laud kaitset.

Cheyenne Mountain usutakse olevat kindel ka 20 megatonnise plahvatuse vastu - loomulikult mitte ukse ees või otsetabamuse korral, kuid nende tõenäosus arvestades selliste laengute mõõtmeid/massi ja nende kandurite tegelikku täpsust (+/- mitu kilomeetrit) on äärmiselt vähetõenäoline.

Teooria, et vesinikupommi eest ei kaitse miski, on täielik müüt.

Tegelikkuses on fakt, et plahvatuse otsestes efektides hukkub alla 30% ohvrite koguarvust ja suurima arvu ohvreid põhjustavad põletused ning radiatsioon - nende eest kaitseb iga massiivne betoonehitis või tugev varje plahvatuse ja ohvri vahel (valguskiirguse eest).