www.militaar.net

Peale II MS lõppu saadeti Eestis laiali suur hulk sõjaaegseid väeosi.

Ühel mu sugulasel oli Tartu "postkastis" (Tartu Kontrollaparatuuri Tehas) venelasest töökaaslane, kes pidi jääma Eestisse peale ühe sellise väeosa likvideerimist (kuigi oleks tahtnud oma kodukanti minna). Ta olevat pidanud andma allkirja, et ta (vist vähemalt 5 a jooksul) Eestist ei lahku. Allkirja andnud said Eestis töökoha, eluaseme ja üsna suure rahasumma ühekordse toetusena.

Mu sugulane ütles selle kohta, et Stalinil oli nn "Lääne kindlustamise" doktriin ning samamoodi tehti kõigil NL läänepiiri lähedastel aladel. Mina polnud siis (1980-tel) ega pole hiljemgi kusagilt mujalt sellise doktriini kohta kuulnud ega lugenud. Kas teist keegi teab selle kohta midagi lähemalt? On selle kohta ka mõni uurimus? Või on kellelgi tuttavaid, kes niiviisi Eestisse jääma pidid?

Kui Stalin suri ja võimule tuli Beria, sai ülalmainitud venelanegi korralduse Eestist lahkuda, ent enne tegid kolleegid Beriale "kambaka" ning see korraldus tühistati.

Kas ka hilisematel väeosade laialisaatmistel (1956-61) rakendati samasugust siiajäämissundi?

Väeosade kohta ei oska öelda, kuid selline oli NL poliitika nii militaar- kui ka tsiviilvallas. Ülikooli lõpetanud noored saadeti ju sunniviisi tööle kuhu iganes. Enamasti kannatati need sundaastad ära ja pöörduti siis koju tagasi, mõnele hakkas aga uus koht meeldima ja jäigi. Eestlastel oli kombeks tagasi pöörduda, et lapsed saaksid eestikeelse hariduse.

Tuli ette ka naljakaid juhtumisi. Üks töökaaslane Ida-Virumaalt rääkis, et nad üürisid tuba ühele Kaug-Põhjast tulnud spetsialistile. Too oli "Läänes" elamisest nii õnnetu, et iga kord kui mõni "semljak" külla tuli, jõi ennast nädalateks purju. Nii hirmus koduigatsus oli. Kord sattus joomatuur kevadisele sõnnikuveole. Ärkas spetsialist üles, vaatas õues ringi ja tormas pererahvast hoiatama: öö jooksul (loe: nädala jooksul) on mingid kohutavalt suured loomad maja ümber luusimas käinud; kõik kohad on junne täis!