Tõlkida kõike ei viitsi aga lugu on lühidalt järgmine:
Noh lihtsalt kellegi ajaloolase subjektiivne vaatenurk 1920-1940 aastatel toimunule.
Loo autor ei käi tegelikult välja ühtki terviklikku ja konkreetselt väljaöeldud versiooni - põhimõtteliselt targutus sellest kuidas nõuk Venemaa üritas diplomaatiliste vahenditega tekitada Soomest ja Baltikumist puhvertsooni, enda ja Saksamaa vahele.
Ja, et see üritus toimis teatud aja täiega - siis vähemalt Vene palgalise agendi K.Pätsi võimuhaaramisest alates, et just tänu vene eriteenistuste ponnistustele püsis Päts võimul ja Eesti majandus edenes.
Justnimelt edenes, kuid tänu sellele, et vene pool jagas Baltimaadele heldekäeliselt toorainet raha jms hüvesid.
(Mille eest peaksime tänulikud olema ja mitte okupatsioonikahjusid taga nõudma)
(loo autor ja tema vihje Magnus Ilmjärve uurimistele)
Siis aga - kuna Inglismaa oli saksavastaselt meelestatud ja kiitnuks heaks mistahes sammu mis aga sakslaste šansse kärbiks, annekteeriski Nõuk Venemaa Baltikumi.
(Autori vihje "Times-ile".

ja sellele mis inglased ise tegid).
Ühesõnaga - tunnistab autor, et oli ju küll okupatsioon - kuid, et saage aru - selle mängu juures mis 1940 -ndate alguses käis oli see vaata, et parim võimalus kõigile sh Balti rahvastele.
Ja loomulikult peate te aru saama, et selline talitusviis on lubatud nii suurele riigile.
JA nüüd arvab Karuke kaa midagi:
Siiski ei ole loo autor vist ajaloolane - kuna ta millegipärast nimetab Narvat "iskonno russkii" linnaks - e. siis põliseks Vene linnaks?
Ehkki too vene käpa all alates 1704 aastast ja kogu Eesti 1710 aastast.
Siis võinuks ju kogu Eestit "põliseks vene alaks" tituleerida?
Aga ei - ainult Narvat.
Tundub, et mees ei jaga matsu või siis eksis millegi nimel sihilikult.
Aga üldiselt on minu arvates tervitatav, et ka Vene ajaloolased on hakanud liigutama ja otsivad reaalseid selgitusi 1940 a toimunule.
