Verdun
Postitatud: 18 Nov, 2006 0:52
Eellugu
1916. aasta alguseks oli Läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. 1915. aastal kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.
Saksa armee kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid - vana Verduni kindlus oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed
Rünnakuks koondati varjatult pea pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale 13 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks Bertha) Verduni ümbritseva fortide vööndi lõhkumiseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks.
Saksa ülemjuhataja Erich von Falkenhayni arvates sobis just Verduni eend prantslaste vere kiireks väljalaskmiseks.
Prantslaste poole pealt vaadatuna oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste kiire alistamise tõttu 1914. aastal leidsid prantsuse väejuhid, et kindluste aeg on läbi ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Väedki olid nõrgapoolsed, sest sakslaste senine pressing oli langenud läänepoolsele rindele - Champagne'i ja Artois' kanti.
Lahing
21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast 9-tunnist tule-ettevalmistust (umbes miljon mürsku) korraga kolme armeekorpusega rünnakut. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois des Caures's 5 kilomeetri kaugusele olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Émile Driant'i juhitud kaks pataljoni. Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux', Beaumont'i ja Ornes'i juurde taipas prantsuse väejuhatus rünnaku tegelikku ulatust ja kaalu.
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffre'il saata Verduni alla appi 2. armee Philippe Petain'i juhtimisel.
25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumont'i fordi - osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumont'i küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.
Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral Philippe Petain (hilisem marssal ja veel hilisem Prantsusmaa reetur) pea kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) - massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duc'i raudteejaamast Verduni viivat teed. Autodevoor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.
Siis sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli mille vesine talv suisa mudamereks muutis - tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool mäge, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme (Surnud Mees) ja 8. märtsil idas Vaux' forti. Järgneva mõne kuu kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks ning 2. juunil alistus auga Vaux' fort.
Petain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Kuuldavasti olevat Petain'i tundetus ohvrite suhtes isegi paljunäinud ülemjuhataja Joffre'i muretsema pannud.
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskel - sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõlvanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla jäi Verduni viimane kaitseliin - Souville - neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski podisema. Sügiseks olid saksa väed välja kurnatud ja uus ülemjuhatus Hindenburg-Ludendorff pöörasid pilgu mujale.
21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.
Tulemus
üle 700000 mehe surnud. Esimene kivi 1917. aasta prantsuse väemässude kotti.
1916. aasta alguseks oli Läänerinne jõudnud tupikseisu. Ei Saksamaa ega Antant suutnud enam ette võtta ühtki pealetungi, mis poleks uppunud ründavate vägede verre. 1915. aastal kasutusele võetud mürkgaasid polnud samuti soovitud toimet avaldanud.
Saksa armee kindralstaabis sündis idee patiseisu murdmiseks. Tuli rünnata sellisel määral, et üks Antanti osalistest (eelkõige Prantsusmaa) väljuks sõjast kurnatuse tõttu. Kuna Prantsuse idapoolse kaitseliini üks tugisambaid - vana Verduni kindlus oli prantslaste käes ja moodustas väga väljakutsuva eendi, siis otsustati rünnata just seda. Verduni kindlus kattis ühtlasi otseseid ligipääsuteid Pariisile, eeldati et prantslased kaitsevad seda iga hinna eest. Pealegi olid ühendusteed Saksamaaga üsna lühikesed
Rünnakuks koondati varjatult pea pool miljonit meest. Rünnaku eel kaevati prantslaste eesliini lähedusse tunneleid ründavate vägede kiireks kohaletoimetamiseks. Veeti kohale 13 420-millimeetrist üliraskesuurtükki (Paks Bertha) Verduni ümbritseva fortide vööndi lõhkumiseks. Esimest korda valmistuti leegiheitjate kasutamiseks.
Saksa ülemjuhataja Erich von Falkenhayni arvates sobis just Verduni eend prantslaste vere kiireks väljalaskmiseks.
Prantslaste poole pealt vaadatuna oli Verduni eend üsna kehvalt kaitstud. Belgia kindluste kiire alistamise tõttu 1914. aastal leidsid prantsuse väejuhid, et kindluste aeg on läbi ja suunasid Verduni ümbritsevate fortide kahurid muudele rinnetele. Väedki olid nõrgapoolsed, sest sakslaste senine pressing oli langenud läänepoolsele rindele - Champagne'i ja Artois' kanti.
Lahing
21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast 9-tunnist tule-ettevalmistust (umbes miljon mürsku) korraga kolme armeekorpusega rünnakut. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois des Caures's 5 kilomeetri kaugusele olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel Émile Driant'i juhitud kaks pataljoni. Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux', Beaumont'i ja Ornes'i juurde taipas prantsuse väejuhatus rünnaku tegelikku ulatust ja kaalu.
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Castelnau ülemjuhatajal Joseph Joffre'il saata Verduni alla appi 2. armee Philippe Petain'i juhtimisel.
25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumont'i fordi - osalt juhuse, osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumont'i küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.
Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral Philippe Petain (hilisem marssal ja veel hilisem Prantsusmaa reetur) pea kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) - massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duc'i raudteejaamast Verduni viivat teed. Autodevoor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.
Siis sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli mille vesine talv suisa mudamereks muutis - tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool mäge, mille nimeks sai hiljem Le Mort Homme (Surnud Mees) ja 8. märtsil idas Vaux' forti. Järgneva mõne kuu kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks ning 2. juunil alistus auga Vaux' fort.
Petain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Kuuldavasti olevat Petain'i tundetus ohvrite suhtes isegi paljunäinud ülemjuhataja Joffre'i muretsema pannud.
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskel - sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõlvanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla jäi Verduni viimane kaitseliin - Souville - neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski podisema. Sügiseks olid saksa väed välja kurnatud ja uus ülemjuhatus Hindenburg-Ludendorff pöörasid pilgu mujale.
21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele.
Tulemus
üle 700000 mehe surnud. Esimene kivi 1917. aasta prantsuse väemässude kotti.