Välismissioonide kasutegur - oleksoloogiline arutelu
Postitatud: 24 Nov, 2006 20:52
Eelmina nädal sõitis Afganistani juba kompaniisuurune üksus. Räägitakse lähimas tulevikus 500 mehe ühekorraga välismissioonile saatmise võimest.
Kasulikkusest ja kogemusest pole vist vaja rääkida. Tohutult on edasi arenenud varustus, relvastus, sõidukit. Ohvitserid ja sõdurid on saanud kogemusi ja kaitsevägi väldib mandumist.
Nüüd asjast.
Praegu räägitakse, et välismissiooni kulud on ca 1 miljon sõduri kohta aastas. Number ilmselt üsna reaalne, sest sellest on aasta missioonipalk+maksud üle 300 000 aastas.
500 sõdurit=nii 500 miljonit aastas. See on iga-aastasest kaitse-eelarvest juba oluline osa ning jooksvates kuludes veel olulisem.
Selle 500M eest oleme võimelised välja panema osaliselt motoriseeritud/soomustatud jalaväe. See tingib selle, et me oleme suutelised osalema praktiliselt vaid piiratud intensiivsusega lahingutes (Iraak, Afganistan praegu). Rohkemaks ei jätku raha.
Kerg-(e) jalavägi suudab osaleda operatsioonides lahingutegevuse aktiivse faasi järel ja täita muid teisejärgulisi ülesandeid kogu sõja mõttes.
Praegusel ajal on need valdavalt nn vinduvad sõjad, mis ei lõpe kunagi või lõpevad häbistava lahkumisega, kuna ei suudetud olukorda kontrolli alla saada.
Vietnami sõja demoraliseeriva mõju haavu lakkus isegi USA 20 aastat, püüdes vältida maismaasõda ja piirdudes õhuaktsioonidega. Ükski sõjaväelane ei taha hea meelega olla kaotaja poole hulgas. Meil on praegu läinud üsna hästi, osalt hea taseme, aga ka vaieldamatult seetõttu, et missiooniüksused on tühise arvukusega (Afganistani alanud missioon on esimene erand). See tähendab, et tinakirste on tulnud vähe ja kaotused on juhuslikku laadi. Ameeriklase kaotuste tempo Iraagis on praeguseks võrdne venelaste kaotuste tempoga Afganistanis ja oluline on, et tempo kasvab pidevalt.
Banaalselt väljendades hakkame osalema missioonidel, kus loorberitega välja tulek on vähetõenäoline, sest
1. võimekuse lagi on kergelt soomustatud jalavägi või kergjalavägi, mis ei luba osaleda sõja aktiivses faasis, mis praeguses maailmas on USA/NATO koalitsioonile harilikult väga võidukas.
2. üksused on väikese suurusega ja võõra üksusega suures lahingus ei hakka ükski armee riskima.
3. madala aktiivsusega faasid, kus me osaleda suudame on enamikus maades, kus on üpris kindel verine ja vinduv sõjategevus pikkadeks aastateks. Seda teadupärast võita on keeruline.
500 välismissioonikogemusega meest on sõjalises mõttes irrelevantne jõud, isegi Eesti oludes, olgu nad nii hea väljaõppega kui tahes. Raskerelvi ja tanke ei ole. Kuid selle peale hakkab kuluma oluline osa kaitse-eelarvest.
Edasi.
Peagi jõuab hetk, kus hakkavad missiooniüksused tulema koju tagasi, suur hulk raha on kulutatud, kogemusi rikkalikult kuid ei ole võitu. Küsimus ei ole praegu selles, kas hakkavad, vaid millal hakkavad. Sellele mõju avaldav tegur saab olema avalik arvamus, mis hukkunute ja haavatute arvu kasvades (mis on missiooniüksuste arvu kasvades vältimatu) pöördub välismissioonide ja liitlaskohustuste suhtes negatiivseks. Praegu on see suhteliselt positiivne ja ei saa eitada, et on läinud hästi. Hästi on läinud ka seetõttu, et üksused on väikesed. Ameeriklastel saab iga nädal mehi surma.
Surnud ring - järjest rohkem ressurssi kulub missioonidele ja vähem jääb reaalsele riigikaitsele (KV ja KL). Kodus olijate rahulolematus kasvab. Ohvitseride madalad palgad vs missioonide suured kulud. Väga lihtne aru saada. Hea varustus missioonil vs keskpärase KV vs vana sodi KL-s. Motivatsioon kodustes struktuurides langeb, eriti kõvasti kannatab Kaitseliit, kus praegu napib noori mehi ja varsti on vanadel olijatel second-hand säästuarmee mägimisest kõrini.
Samas viimase koormus kasvab.Ohvrite arv kasvab. Kodune rahulolematus suureneb, sest missioone on seni serveeritud kui rahuvalvet a'la Bosnia. Rahulolematus nii ohvitseride kui tsiviilide hulgas.
Järjest rohkem poliitikuid asub toetama vägede kojutoomist. Edasist ei pea vist kirjeldama, mujal Euroopas on see juba kogetud (Itaalia, Hispaania).
Kogu seda teemat läbi mõeldes tekkis ehmatav mõte - välismissioonidele väikesest ressursist suurt tükki panustades saeme ise oksa enda istumise all. Olles valinud tee, millest on tükk maad käia, kuid tupik paistab. Kulutame tohutuid summasid tegevusele, millest kodus on vähe tolku.
Näiteks 500 miljonit on raha, mille eest saab ülal pidada hävituslennukite eskadrilli. Mis on 500 mehest kergete soomukitega oluliselt relevantsem ja KV üldist löögijõudu tugevdav nähtus. See on minu arvamus, loomulikult võib selle rahaga pidada üleval ka kahte fregatti või arvestatavat tankiüksust (nii 50-60 masinat).
Kaks fregatti, 10 hävitajat või tankiüksus võimaldab täita liitlaskohustusi võimalike aktsioonide aktiivses faasis. See on praegu faas, kus tuleb loorbereid, kiire võit ning surmasaamise võimalus on kõvasti väiksem kui järgnevas partisanisõjas. Võidu motivatsiooni tõstvat võimet ei saa alahinnata.
Minu arvates oleme endale valinud musta ja verise tupiktee, millest riigikaitsele olulist kasu enam ei tõuse. Jalaväe varustuse või väljaõppe katsetamiseks ei ole vaja pataljoni kuhugi saata, piisab rühmast. Tupik võib tulla väga ootamatult, näiteks sisside õnnestunud suurema pommirünnaku läbi, kus on suur hulk ohvreid ja rahvas hakkab nõudma meeste kojutoomist.
Ehk kui päeval X hakkab koalitsioon likvideerima Iraani tuumaohtu, siis peaks minuarust meie mehed olema aktsiooni alguses lennukikabiinides, laeva komandokeskuses või tankisoomuse taga. Kiire ja võidukas operatsioon, kui vaadata kahte lahesõda.
Olen nt Lahesõja ajalugu tudeerides aru saanud, et vaatamata kogu headusele oli Euroopa liitlastest vähe tolku - lennuväe viletsa taseme tõttu oli NATO eurooplaste hävitajatel keelatud teha aktiivseid õhk-õhk operatsioone, kuna arvati, et nende lennukid on liiga kerge saak Iraagi õhutõrjele ja lennuväele. Seetõttu ei saanud ükski Euroopa riik Lahesõjast ühtegi õhuvõitu. Samuti käis Lahesõda II USA ja Suurbritannia jõududega, kuna teistel liitlastel oli sada häda, küll tankid vanad, küll see ja too. Ühesõnaga - nish tehnikasõjas ja aktiivses faasis on samamoodi olemas nagu sõjajärges "koristustöös".
Ja kui vaadata arve, siis üllatus-üllatus - ei ole see jalaväeteema sugugi nii odav kui esialgu paistab. Tuleb see sellest, et jalaväe puhul peab relevantsuse saavutamiseks olema päris suur arv mehi. Tehniliste vahendite puhul on mehi vähe.
Alternatiivideks on näiteks missioonil
500 jalaväelast+soomukid
30 jalaväelast+soomukid+5-6 lahingulennukit
30 jalaväelast+soomukid+tankipataljon
30 jalaväelast+soomukid+1 korvett või fregatt
Kui vaadata, mida annavad erinevad variandid kogemuslikult ning tulevikusõjas Eesti pärast, siis ei pea olema geenius aru saamiseks, et viimased 3 varianti annavad oluliselt rohkem. Lisaboonust Eestis olevate kaitseväelaste motivatsioonile, mida annab teadmine moodsate relvade olemasolust - ei saa küll alahinannata.
Mis rahvas arvab?
Kasulikkusest ja kogemusest pole vist vaja rääkida. Tohutult on edasi arenenud varustus, relvastus, sõidukit. Ohvitserid ja sõdurid on saanud kogemusi ja kaitsevägi väldib mandumist.
Nüüd asjast.
Praegu räägitakse, et välismissiooni kulud on ca 1 miljon sõduri kohta aastas. Number ilmselt üsna reaalne, sest sellest on aasta missioonipalk+maksud üle 300 000 aastas.
500 sõdurit=nii 500 miljonit aastas. See on iga-aastasest kaitse-eelarvest juba oluline osa ning jooksvates kuludes veel olulisem.
Selle 500M eest oleme võimelised välja panema osaliselt motoriseeritud/soomustatud jalaväe. See tingib selle, et me oleme suutelised osalema praktiliselt vaid piiratud intensiivsusega lahingutes (Iraak, Afganistan praegu). Rohkemaks ei jätku raha.
Kerg-(e) jalavägi suudab osaleda operatsioonides lahingutegevuse aktiivse faasi järel ja täita muid teisejärgulisi ülesandeid kogu sõja mõttes.
Praegusel ajal on need valdavalt nn vinduvad sõjad, mis ei lõpe kunagi või lõpevad häbistava lahkumisega, kuna ei suudetud olukorda kontrolli alla saada.
Vietnami sõja demoraliseeriva mõju haavu lakkus isegi USA 20 aastat, püüdes vältida maismaasõda ja piirdudes õhuaktsioonidega. Ükski sõjaväelane ei taha hea meelega olla kaotaja poole hulgas. Meil on praegu läinud üsna hästi, osalt hea taseme, aga ka vaieldamatult seetõttu, et missiooniüksused on tühise arvukusega (Afganistani alanud missioon on esimene erand). See tähendab, et tinakirste on tulnud vähe ja kaotused on juhuslikku laadi. Ameeriklase kaotuste tempo Iraagis on praeguseks võrdne venelaste kaotuste tempoga Afganistanis ja oluline on, et tempo kasvab pidevalt.
Banaalselt väljendades hakkame osalema missioonidel, kus loorberitega välja tulek on vähetõenäoline, sest
1. võimekuse lagi on kergelt soomustatud jalavägi või kergjalavägi, mis ei luba osaleda sõja aktiivses faasis, mis praeguses maailmas on USA/NATO koalitsioonile harilikult väga võidukas.
2. üksused on väikese suurusega ja võõra üksusega suures lahingus ei hakka ükski armee riskima.
3. madala aktiivsusega faasid, kus me osaleda suudame on enamikus maades, kus on üpris kindel verine ja vinduv sõjategevus pikkadeks aastateks. Seda teadupärast võita on keeruline.
500 välismissioonikogemusega meest on sõjalises mõttes irrelevantne jõud, isegi Eesti oludes, olgu nad nii hea väljaõppega kui tahes. Raskerelvi ja tanke ei ole. Kuid selle peale hakkab kuluma oluline osa kaitse-eelarvest.
Edasi.
Peagi jõuab hetk, kus hakkavad missiooniüksused tulema koju tagasi, suur hulk raha on kulutatud, kogemusi rikkalikult kuid ei ole võitu. Küsimus ei ole praegu selles, kas hakkavad, vaid millal hakkavad. Sellele mõju avaldav tegur saab olema avalik arvamus, mis hukkunute ja haavatute arvu kasvades (mis on missiooniüksuste arvu kasvades vältimatu) pöördub välismissioonide ja liitlaskohustuste suhtes negatiivseks. Praegu on see suhteliselt positiivne ja ei saa eitada, et on läinud hästi. Hästi on läinud ka seetõttu, et üksused on väikesed. Ameeriklastel saab iga nädal mehi surma.
Surnud ring - järjest rohkem ressurssi kulub missioonidele ja vähem jääb reaalsele riigikaitsele (KV ja KL). Kodus olijate rahulolematus kasvab. Ohvitseride madalad palgad vs missioonide suured kulud. Väga lihtne aru saada. Hea varustus missioonil vs keskpärase KV vs vana sodi KL-s. Motivatsioon kodustes struktuurides langeb, eriti kõvasti kannatab Kaitseliit, kus praegu napib noori mehi ja varsti on vanadel olijatel second-hand säästuarmee mägimisest kõrini.
Samas viimase koormus kasvab.Ohvrite arv kasvab. Kodune rahulolematus suureneb, sest missioone on seni serveeritud kui rahuvalvet a'la Bosnia. Rahulolematus nii ohvitseride kui tsiviilide hulgas.
Järjest rohkem poliitikuid asub toetama vägede kojutoomist. Edasist ei pea vist kirjeldama, mujal Euroopas on see juba kogetud (Itaalia, Hispaania).
Kogu seda teemat läbi mõeldes tekkis ehmatav mõte - välismissioonidele väikesest ressursist suurt tükki panustades saeme ise oksa enda istumise all. Olles valinud tee, millest on tükk maad käia, kuid tupik paistab. Kulutame tohutuid summasid tegevusele, millest kodus on vähe tolku.
Näiteks 500 miljonit on raha, mille eest saab ülal pidada hävituslennukite eskadrilli. Mis on 500 mehest kergete soomukitega oluliselt relevantsem ja KV üldist löögijõudu tugevdav nähtus. See on minu arvamus, loomulikult võib selle rahaga pidada üleval ka kahte fregatti või arvestatavat tankiüksust (nii 50-60 masinat).
Kaks fregatti, 10 hävitajat või tankiüksus võimaldab täita liitlaskohustusi võimalike aktsioonide aktiivses faasis. See on praegu faas, kus tuleb loorbereid, kiire võit ning surmasaamise võimalus on kõvasti väiksem kui järgnevas partisanisõjas. Võidu motivatsiooni tõstvat võimet ei saa alahinnata.
Minu arvates oleme endale valinud musta ja verise tupiktee, millest riigikaitsele olulist kasu enam ei tõuse. Jalaväe varustuse või väljaõppe katsetamiseks ei ole vaja pataljoni kuhugi saata, piisab rühmast. Tupik võib tulla väga ootamatult, näiteks sisside õnnestunud suurema pommirünnaku läbi, kus on suur hulk ohvreid ja rahvas hakkab nõudma meeste kojutoomist.
Ehk kui päeval X hakkab koalitsioon likvideerima Iraani tuumaohtu, siis peaks minuarust meie mehed olema aktsiooni alguses lennukikabiinides, laeva komandokeskuses või tankisoomuse taga. Kiire ja võidukas operatsioon, kui vaadata kahte lahesõda.
Olen nt Lahesõja ajalugu tudeerides aru saanud, et vaatamata kogu headusele oli Euroopa liitlastest vähe tolku - lennuväe viletsa taseme tõttu oli NATO eurooplaste hävitajatel keelatud teha aktiivseid õhk-õhk operatsioone, kuna arvati, et nende lennukid on liiga kerge saak Iraagi õhutõrjele ja lennuväele. Seetõttu ei saanud ükski Euroopa riik Lahesõjast ühtegi õhuvõitu. Samuti käis Lahesõda II USA ja Suurbritannia jõududega, kuna teistel liitlastel oli sada häda, küll tankid vanad, küll see ja too. Ühesõnaga - nish tehnikasõjas ja aktiivses faasis on samamoodi olemas nagu sõjajärges "koristustöös".
Ja kui vaadata arve, siis üllatus-üllatus - ei ole see jalaväeteema sugugi nii odav kui esialgu paistab. Tuleb see sellest, et jalaväe puhul peab relevantsuse saavutamiseks olema päris suur arv mehi. Tehniliste vahendite puhul on mehi vähe.
Alternatiivideks on näiteks missioonil
500 jalaväelast+soomukid
30 jalaväelast+soomukid+5-6 lahingulennukit
30 jalaväelast+soomukid+tankipataljon
30 jalaväelast+soomukid+1 korvett või fregatt
Kui vaadata, mida annavad erinevad variandid kogemuslikult ning tulevikusõjas Eesti pärast, siis ei pea olema geenius aru saamiseks, et viimased 3 varianti annavad oluliselt rohkem. Lisaboonust Eestis olevate kaitseväelaste motivatsioonile, mida annab teadmine moodsate relvade olemasolust - ei saa küll alahinannata.
Mis rahvas arvab?
