www.militaar.net

Kas keegi kohtas ka eestlastest-lätlastest-leedulastest ohvitsere Nõukogude Armees? Mulle küll ühtegi sellist ette ei juhtunud. Ühes varasemas postituses juba kirjutasin, et oli üks prappor, kes oli Saaremaal teeninud, aga see oli ka puhta venelane.
Ühel kaptenil oli perekonnanimi Kesler, mis viitas tema mitte-vene päritolule. Väga siga mees oli, aga õnneks oli ta pidevalt haige - vändad ei käinud all ringi, kogu aeg lonkas mõlemat jalga ja kirsasid ei kandnud vist üldse.

Mina ka ühtegi sellist ohvitseri ei kohanud...
Oli jah küll Eestis teeninuid, mõnel oli isegi korter või maja siia muretsetud ja nädalavahetusel lasid bussiga Kaliningrad-Tallinna vahet.

Mina ühte leedukat kohtasin. Oli teine vanemleitnant ja AO insener. Praktiliselt iga päev jõi. Tahtis teine hirmsasti armeest priiks saada. Ennem kui ise tulema sain rääkis mulle, et kevadel olla lubatud ka talle vabadust. Ehk aastal 1988.

Ühte läti venelasest kaheaastameest kohtasin.
Ja lühikest aega oli "natšalnik artillerii" karjalasoomlane, nimi vist Kortelainen. Aga kuhu kõik eesti 2-aasta leitnandid teenima saadeti?
Kas siin seltskonnas mõni selline ka on? S.t. peale ülikooli ja sõjalist kaheks aastaks leitnandiks saadetud. Tean, et neid nii käis, enda sugulane jooksis pikka aega värbajate eest ära.

Mitte ühtegi baltirahvustest ohvitseri ei kohanud.
Samas oli minu amet selline, et ohvitseridega kohtusin väga palju - olin pool aastat garnisoni komandatuuris autojuhiks(uaz) ja 1aasta õhukaitse hävituslennukite polgus bussijuhiks. Muide selles üksuses oli ohvitsere ja praporšike rohkem kui sõdureid.

Lõpetasin TPI 1986. aastal, viimane aastakäik , kes sai CA-st vabaks ja esimene, kelle suvine "sõjaväelaager" oli 3 kuu asemel 1,5 kuud. Meie õppegrupist läks peale lõpetamist teenima mingil hetkel 1 mees, st ~~ 6%, tegu sideväelastega. Omal oli mingil hetkel 80-ndate lõpus üsna kindel minek, med. komisjonis sai käidud ja olin "esimene" reserv, aga jäi käimata. Ilmselt seepärast, et tegelikul minejal ei õnnestunud kõrvale hoida ja mind hakkas kutsuma kohalik KGB vestlustele, kuna mina olevat kõige õigem mees Minski KGB kooli haridustee jätkamisele minejaks. Sai asja venitatud ja vingutud nagu siga aiavahel, et ma ikka ei tahaks ja jäi käimata ka. Viimases lõpus, 90-ndal aastal sai veel 55 päeva Kaliningradis kordamas käidud ja 3-ndat tärni teenimas. Sellega lõppes ka minu teenistus CA-s, 99 päeva Kaliningradi oblastis. Korra sai ka Jägalas käidud, pidi olema vist 10 päeva? aga tulime kõik Paide rajooni mehed ära esimesel päeval ja sellega asi jäigi. Samas mitu tuttavat, kes tenisid 2 aastat leitnandina , kodumaa lihtsalt nii suur, et igale poole ......

Ja mina kuulusin esimesse lendu, kes TPI-st ära võeti. Samas saime peale tagasitulekut ka sõjalist täismahus. Üldiselt oli Sõjalise kateedri meestel meiesugustega raskusi. 1987 olin 1,5 kuud Sovetskis, leitnandipaberid jäid sõjakomissariaadist ära toomata, see oli juba sinimustvalge aeg ja mingit huvi nende vastu ei olnud.
Nii olen siiani "arvel" suurtükiväe seersandina.
Ehk ongi parem, igatahes kordusõppustele kordagi kutsutud ei ole.

Eestlastest ohvitseridega teenistuse jooksul kokkupuuteid ei olnud ,küll aga oli minu roodukaks lätlasest kapten hiljemalt major Donga.Oli ka leedu nimega prapor aga seeoli rohkem venelane kui mõni venelane oligi. No ja mul üks sõber jäi mõneks aastaks Volga äärde praporina konutama.

Aga kuhu kõik eesti 2-aasta leitnandid teenima saadeti?
Kas siin seltskonnas mõni selline ka on? S.t. peale ülikooli ja sõjalist kaheks aastaks leitnandiks saadetud. Tean, et neid nii käis, enda sugulane jooksis pikka aega värbajate eest ära.

Mu isa sattus leitnandiks peale ülikooli lõppu. 2 aastat Amorskis ehk siis päraperses nagu ta ise räägib. Teenistuskohaks oli tööpatt. Aasta mil ta sinna sattus oli vist 84.

Ainus eestlasest ohve, keda armee ajal kohtasin oli üks kapteni aukraadis mees Riias, Kutuzovski kasarmutes med komisjonis.
Niuke arstionu, kelle ülesandeks kobada ükshaaval kõikide kutsealuste mune.
Pühkis siis pärast seda sõrmed niiskesse vahvelrätikusse puhtaks.
Ja kui ei esitanud sõjaväepiletit nii, nagu ta tahtis- see tuli asetada õigelt lehelt avatuna tema ette- siis võttis ta selle kahe näpu vahele ja viskas vindiga ruumi tahanurka.
Siis tuli kogu saba uuesti ära seista.

ja kas järgmise ringiga katsus juba nii et tuld silmist lõi...

Minul õnnestus asi esimesel katsel

Oli üks selline. Kamtšatkal. Polgu ülem. Polkovnik Jatušis.
Kuid vist oli ta endisest rahvusest vaid nimi alles jäänud, sest isegi väeosa leedukatega ei tahtnud mitte kõige vähematki tegemist teha. Kuid võib-olla polnudki asi nii lootusetu, sest kojuminekul ütles leedukatele siiski paar sõna ka omas emakeeles. Ja see oli ka kõik. Väeosa püüdis olla eesrindlik ja seega võeti kogu isikkoosseisult viimast.

Kui nüüd hästi meenutada, siis tuleb meelde ka üks leinandist hambaarst kohalikus polgu santšastis.
See mees rääkis küll leedukatega leedu keelt

onu oli Kaliningradis leitnant, mis väeosas või midagi täpsemat ei tea, pole ka enam küsida.