www.militaar.net

Sooviksin saada infi liikuvate vorstivabrikute kohta Sondas. Mida tegid, kus asusid täpselt, on elus veel inimesi kes töötasid seal ja muid asju?



Ette tänades

Et Sondas mingi tapmaja - vorstivabrik oli,sellest on armas ämmake rääkinud küll.
Et ämm veel hinges - saab täpsemalt küsida

No nii.Sai siis armsa ämmakesega suheldud.
Tema vastus oli- olen ise töötanud Sonda lihakombinaadis/vorstivabrikus viimati 1948 aastal,siis läksin raudteele tööle.Aga 1949 küüditamise ajal töötas vabrik veel kindlasti.Millal tegevuse lõpetas ei mäleta.Asus see vorstivabrik Lembitu tänava põhjapoolsel küljel kunagise külanõukogu taga

Srry.
Kirjutamata jäi üks lause - vorstivabrikuid oli Sondas üks ja mingeist liikuvatest ( peredvižnoe) pole kuulnud

Keegi pani korra depoo stendile naljaviluks miskist 60-date ajakirjast lehekülje, mis pajatas Altai tehases valmistatud auto poolhaagisesse mahutatud tapamajast. Mul jäi sellest mulje, et selle sees piirduti vaid lehmade veristamise ja tükeldamisega, vorsti vist ei tehtud (eks liha läks siis külmik-poolhaagistesse). Sellise asja leiutamine oli põhjendatud suurte nõukogude stepialadega, kus elutsesid nomaadid ja kus polnud paikseid tapamaju ega suuremaid külasid. Pikad vahemaad ka, et elusloomi mööda mudateid lihakombinaatidesse tarida. Et siis sõideti jurta juurde, rekvireeriti-osteti lehmad ära, löödi maha ja linna poole sõitis juba liha.

Mina kuulsin lapsena oma vanaisalt,et vahetult peale sõda tegutses Tartus juutide salajane vorstivabrik.
Seal olevat tehtud inimlihast vorste,kuna aeg oli raske ja liha polnud saada.
Asi oli välja tulnud sedamoodi,et keegi leidis Tartu turult ostetud vorsti seest inimese sõrmeküüne.Miilits hakkas asja vastu huvi tundma seda enam,et Tartus läks sel ajal pidevalt ja palju inimesi kaduma.Uurimise käigus saadi siis jälile salajasele vorstivabrikule kuhu juudid meelitasid inimesi ja seal tapsid.Kui miilitsad sinna sisenesid siis olevat seal mõned peata inimkehad verest nõrgumas olnud.
Ma ei tea kas see kõik täpselt nii oli aga arvan,et asjal võib isegi mingi tõepõhi all olla.

Kas nüüd kõiges alati juute süüdistada . Ent hakklihamasina põhjast ( mille kasutamine lõppes mõned ajad peale sõja lõppu) tuli - mmmm... 89 aastal ? küüsi - hambaid välja küll. Vat lihatööstuses on hakklihamasinaga selline asi - neid vaja regulaarselt lahti võtta ja puhastada, muidu läheb seal sees kõik roiskuma. Seega ei anna hitlerlaste kaela toda asja mätsida. Mind ei üllataks, kui NKVD oleks seal oma laipadest vabanenud - nõnda ka rahva hulgas räägiti. Tööõnnetuse moodi see nüüd küll ei paista kohe kindlasti.
Vot selle koha peal võiks Unt midagi öelda - ehk teab täpsemalt, kui mingil määral kohalik.

Toona tegelesid rohelised Tartu lihakombinaadi probleemiga - jooksid gaasmaskidega ning vattmarlidega mööda Tartut ja mis kõik veel. Mingil hetkel kusagilt läkski lahti taoline jutt, et kusagil vanas lihatööstuse hoones demonteeriti igivana hakkurit ja... Samas tõestada seda ka millegagi ei saa: tulge maa peale, vaadake, mis ajad olid. Inimesed ka - kes surnud, kes umbselt midagi mäletab.

Samas ega see, et hiir õllepudelis oli, ei tähendanud veel, et hiirtest õlle keedeti.

Aga see lihavabriku jutt on puhas tõsi, sest Juutidele oli see ainult äri, mitte midagi isiklikku.
Neid "vabrikuid" oli olnud mitu- vb rohkem kui 5?

elefant kirjutas:Mina kuulsin lapsena oma vanaisalt,et vahetult peale sõda tegutses Tartus juutide salajane vorstivabrik.

Olen täpselt sama asja kuulnud.

elefant kirjutas:Mina kuulsin lapsena oma vanaisalt,et vahetult peale sõda tegutses Tartus juutide salajane vorstivabrik.

Hämmastavalt levinud jutt,mina olen seda kuulnud veel sellise lisaga,et poiskestele anti kirju kohaletoimetamiseks ja saaja aadressil olevat siis nn vorstimeister uut liha ootanud..

Vorstivabriku teemal on ilmunud raamat """Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus" pärimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest,autor Eda Kalmre.EKM teaduskirjastus,Tartu 2007.

Muide, on inimlihast üldse võimalik sellist vorsti valmistada, mida oleks hea ka süüa? Mõtlen maitseomadustelt. Nähtavasti peaks seda vorsti turustama ju ikka mingi muu toote nime all kui "Inimliha Vorst". Inimlihast toitude valmistamisest on kirjutatud näiteks H.Tõnismägi. Kahjuks ei tule raamatu nimi hetkel meelde, kuid põhimõtteliselt on seal kogumiks huvitavamaid kriminaalasju - mõrvu, inimsöömist jne. Jutt küll hilisemast ajast ja Tallinnast, aga inimlihal olevat kulinaarsel töötlemisel väga spetsiifiline hais ja ka maisteomadused polevat kiita. Inimsööja naine olevat lausa pidanud liha keetmiseks kasutatud poti minema viskama, sest haisust ei saanudki enam lahti.

Peale selle kes on kunagi vorsti teinud, siis et asi oleks tasuv, läheb ikka oma paarsada kilo liha vähemalt. See tähendaks 3-5 inimest n.ö. üks vorstitegu. Arvestama peab ka seda, et ega siis kõike saanud ka vorsti sisse panna.

Tolle Tõnismägi raamatu pealkiri on "Ajaroimad" ja nimetet inimsööja oli kelneriõpilane Andreas Hanni,kes tegutses 1980. algul.
Temast ja mitmetest teistest sarimõrvaritest,maniakkidest ning inimsööjatest pajatavad veel raamatud "Mõrvar ei halasta"(Peeter Hagen) ning "Tung tappa"(Guido Ilves).Väga räige lugemine.
Aga see juutide inimvorstivabrik on vist ikke legend..ma loodan vähemalt.

Peeter Haagen ja Guido Ilves on üks ja sama mees.

tere kirjutas:Aga see lihavabriku jutt on puhas tõsi, sest Juutidele oli see ainult äri, mitte midagi isiklikku.
Neid "vabrikuid" oli olnud mitu- vb rohkem kui 5?

Äri või mitte, igatahes tundub olevat inimsusvastane kuritegu, ja kui juba vabrik, siis ei ole jutt enam ühest või kahest inimesest.