www.militaar.net

Zoja Kosmodemjanskaja teema all on alganud päris huvitav dialoog, mis puudutab seda mis oleks juhtunud, kui enamlased poleks saanud võimule 1917 aastal.
Teema on ise enesest huvitav ning on päris mitmekesine. Iseenesest, kui palju inimesi soovib alternatiivajaloost üldse rääkida.

Vene keskkonnas on olemas väga erinevad arvamused selle kohta, kas oleks võimalik Venemaa jaoks n.n. "pehme maandumine" või mitte.

On olemas erinevad vaatenurgad, näiteks üheks neist on see et viimaseks momendiks millal võis oluliselt muuta Venemaa tulevik oli periood 1904-05 ehk, Vene-Jaapani sõda ja kõik järgmised sammud olid juba vältimatud.
Teiseks seisukohaks on see et Nikolai II saaks teatud annete olemasolul siiski võimu enda käes hoida kuni sõja lõpuni, ning siis juba võis toimuda võrdlemisi valutu ja mittevägivaldne kodanlik revolutsioon.
Kolmas seisukoht näeb ette, et Ajutisel Valitsusel olid kõik võimalused selleks et võimu hoida enda käes, sellega oleks ilmselt Venemaal nii kodusõda kui ka kaaos, kuid oluliselt väiksemal määral kui see oli reaalis.

Fakt on aga see, et paljudes küsimustes ei paista Vene Impeerium enne esimest maailmasõda nii hukamiseks määratud riigiks kui seda on korduvalt kommunistid üritasid näidata.

Jah, olid probleemid, ning probleemid mitte väikesed. Kuid samas olid ka reaalsed saavutused: tööstustoodang kasvas väga kiirete tempodega, ees olid planeeritud tõsised reformid (praktiliselt kõik need hiljem olid ühel või teisel kujul hiljem läbi viidud enamlaste poolt kuid enesestmõistval kuulutati neid kommunistliku riigikorra saavutusteks)

Näiteks vähesed teavad, et maareform, 100% kirjaoskus, elektrifitseerimise programm, kirjastiili reform olid nii kui nii tolleaegse tsaarivalitsuse plaanides.

Näiteks, viimane kord, millal Vene Impeeriumis oli nälg oli 1891.
NLiidus see oli 1947.


Jah, ilmselt, kõik meie vahepeal mõtleme selle peale "mis oleks kui..."
Ja minu jaoks see pöördemoment on sündmused mis toimusid 17 aastal.
Mis siis oleks saanud Vene impeeriumist kui poleks ei kodusõda, terrori, kui Venemaa kuuluks IMS võitjate hulka, ei oleks sunnitud emigreeruma sadad tuhanded inimesi kelle suguvõsad teenisid riiki ja rahvast aastasadu. Mis oleks siis, kui poleks represseeritud miljonid inimesed, poleks murtud selgroo põllumajandusele, poleks hävinenud kümned tuhanded kirikuid?

Ei oska vastata, ilmselt oleks paljud asjad olnud teistmoodi, ka Eestis.

Ei usu, et venemaast oleks saanud Lääne tüübi demokraatiline riik, pigem kaldun mina arvata et tegemist oleks tegemist Franko taolise Hispaaniaga, mis 30-40 aasta möödudes oleks siis järgmisele tasemele jõudnud

Teema on tõesti huvitav.
Nikolai II, kui oleks suutnud oma võimu säilitada, ei usu et olnuks nõus mingitlaadi kuitahes pehme rev-ga v lubanuks siis sellel toimuda. Võiduka sõja lõpu korral oleks Vm pos Eur-s tugevnenud hüppeliselt ja tsaari võim kodumaal määratult kindlam kui peale V-Jaapani sõda 1904-05.
Oli ju see sõda oluliselt kõigutanud tsaari kui autoriteedi jalgealust. Tänu sellele sekkus NII ka nii kiiresti 1MS-a, et kaotatud pos-e tagasi võita. Rahvaski võttis sõjateate alguses vastu suure vaimustusega selsamal põhjusel et riigi autoriteet taas au sisse tõsta.

Ajutine Valitsus oli aga nii raskes seisukorras kui seda üldse ette kujutada võib. Sõda oli käest täiesti ära minemas. Desertöörlus ja rahutused rindel tavalisteks nähtusteks muutunud. Kodupinnal suur puudus kõigest.
Vaja oli raudset kätt, aga AV-l oli selleks rahva silmis liiga vähe autoriteeti.
Tagntjärele tark olles piisanuks ilmselt kaose ärahoidmiseks ka bolševike-menševike-esseeride neutraliseerimisest, torgates nad kindlalt luku taha v mõned isegi seina äärde.
Teine võimalus: rahu sõlmimine Sksm-ga. See võtnuks bolševike käest ära peamised trumbid ja sks-te miljonid.

Mis ka ei oleks juhtunud, ei usu ise ka hästi, et Venemaast oleks saanud Lääne tüüpi riik. Küll aga oleks jäänud hävitamata tuhanded intelligendid ja talupoegkond oleks kiiresti maa jälle jalule tõstnud. NEP-iga seda ju suudeti üsnagi kiiresti hoolimata paljudest piirangutest.
Minu arvamus: Vm olnuks Eur 1 rikkamaid ja huvitavamaid maid.
Teine asi see, et milliseks kujunenuks Eesti saatus. Kas oleksime saanud samamoodi isesesvuse v laialdase autonoomia Soome variandis...?

Üks asi mis puudutab Ajutise Valitsuse on see, et see oli liiga pehme haarega. Krt, see on Venemaa mitte Holland. Kui sa võtad võimu ja nimetad ennast "ajutiseks" siis lihtsalt mitte keegi ei võta sind tõsiselt. Vene rahvas hindab tugeva võimu, jõudu, järjekindlust, otsustamisvõimelisus ja vastupidi pelgab selle puudumist. Seal ei saa läbi tatise avaldustega ja demagoogilise jutudega (Üks põhjust miks näiteks ei hääleta seal peaaegu mitte keegi n.n. demokraatide poolt)
Kui tuled võimule - esimene asi mida tuleb anda teada on see et tulid "tõsiselt ja pikaks ajaks"

Ja siin ongi tuleb välja et enne revolutsiooni ilmnes monarhhia "süsteemne vea" mis väljendub selles et võimule tuleb selleks absoluutselt ebapädev inimene. Ja kuna kala mädaneb peast, siis see isiksus tõmbab enda järgi ka kogu õukonna.

Nikolai II oli kindlasti kõige andetum vene tsaar alates Peeter I. Ta suutis kaotada igal pool ja raisata kogu poliitilise kapitali mis oli tal saadud tema eelkäiate poolt. Rääkimata veel Aliksilt, Rasputinist, Suurvürstidest jne jne.

Sama lugu Kerenskilt. Tema oli liiga intelligentne ja pehme tegelane.

Sama lugu Gorbatchoviga.


Mis iganes, kuid Venemaa, kogu selle mõtteviis ei sobi kokku nõrga, igalt poolt mõjutatava võimuga.

Ja siin tuleb tunnistada, enamlased suutsid seda kiiresti parandada.
Võimu need võitsid ja hoidsid nii nagu peab, andes rahvale väga selge sõnumi kes on majas nüüd peremees. Ka oskasid need rahvaga suhtlema n.n. õiges keeles, mis oli teine probleem Nikolai II ja Kerenski valitsuse jaoks.

Ajutise valitsuse eriline ämber oli see luba soldatite komiteede moodustamisest armees. Üldiselt kui nad ei oleks armeed nii käest ära lasknud, siis oleks võinud paremini minna.

Vene impeeriumil pärast tsaari kukutamist oli ju võimalik valida mitme arengusuuna vahel: võimalik oli rajada demokraatlik vabariik (st. hakata teostama reformistlikku sotsialismi); võimatu polnud ka monarhia reustaratsioon, st konstitutsiooniline monarhia (jõud olid olemas, Romanovid olid ka olemas veel); mõeldav oli ka sõjaline diktatuur, sest armee etendas ühiskonnaelus tähtsat osa; võimalik oli ka enamlaste diktatuur. Et viimane variant teostus, siis siin tegemist paljude asjade kokkulangemisega.