Reigo
Abi ei küsitud nö ametlikus vormis ei Soomelt ega Lätilt, sest arvati, et see on mõttetu, kuna mingit abi ei tule. See oli muidugi täiesti realistlik arusaamine.
See on üks võimalus, teine võimalus on see, et hirmul on suured silmad punaarmee võimsust hinnati tunduvamalt tugevamaks, kui see tegelikult oli ja lihtsalt arvati, et sellistest väikestest liitlastest nagu seda on Soome ja Läti ei ole Eestil niikuinii sellise suure vaenlase nagu punaarmee vastu abi.
Kuna Laidoner põlastavalt suhtus Tšehhi alistumisse ja väitas sel ajal, et Eesti kunagi nii ei alistuks.
Eesti tegi kõik mis võimalik, et Saksamaalt abi saada, siis võib oletada, et Eesti oleks vastu hakanud, kui meie kõrval oleks olnud tugev liitlane, näiteks Saksamaa.
Kui saadi teada, et Saksamaa, meid ei aita, siis loobuti.
Laidoner hindas punaarmee võimsust tugevalt üle, sest miks muidu soovitas ta ka soomlastel alistuda.
Tegelikult ju ka Mannerheim oli meeldivalt üllatunud, kui punaarmee tegeliku taset nägi.
Arvas temagi, et punaarmee oskab vähemalt sama hästi sõdida, kui oskas seda tsaariarmee.
Eesti oleks saanud diplomaatiliselt kõva kisa teha, näiteks Läti peale, kuna Eestil ja Lätil oli ühine kaitseleping, ometi seda ei tehtud.
Juriidiliselt oleks ju saanud seda teha?
Soome ja Eesti olid teinud aastaid sõjalist koostööd, abi oleks ju võinud vähemalt küsida.
Eriti kui võtta arvesse see, et Soome oli M&R paktist teadlik ja teadis ka seda kelle huvipiirkonda nad jäid.
Kuna Eesti ei palunud otseselt sõjalist abi ei Soomelt, ega ka Lätilit siis võib arvata, et vastupanu plaanid olid mahamaetud.
Tulemuseks oli häbiväärne hääletu alistumine.