www.militaar.net

Lugedes netist uudist, kuidas Jõhvi tuletõrjujad panid oma maja põlema, meenus mulle lugu, kui meie väosas puhkes "tulekahju" ja kuidas seda "kustutati".
Ühel kenal suvepäeval saabus väossa järjekordne kindralikõbist kontroll, kes otsustas kontrollida väosa valmisolekut tulekahju kustutamisel. Operatiivkorrapidaja kaudu edastati häire - "staabihoone põleb". (Tegelikult ei põlenud muidugi midagi).
Kõigile üllatuseks selgus, et väeosas peaks olema "valvebataljon", kes pidi igas olukorras olema kiiresti kättesaadav. Kuna oli pärastlõunane aeg, siis oli isikkooseis mööda väosa laiali - kes boksides, kes aia taga "polügoonil". "Valvebataljoni" kättesaamisega oli tõsine tegu, ülejäänud tegelastest rääkimata. Esimesed "kustutajad" saabusid sündmuspaika umbes pool tundi pärast häire andmist (mina nende seas), käed taskus. Pärast kärkimist ja karjumist organiseeriti sündmuskohale mõned labidad ja ämbrid, mina näiteks kustutasin "tulekahju" kuiva liiva meetodil ehk viskasin labidaga liiva vastu staabihoone seina
Umbes tunni aja jooksul suudeti kogu isikkoosseis staabi kustutamisele kaasata. Kõige viimasena saabus remondiroodu tuletõrjeauto (ZIL 131), mida lükati käsitsi, sest mootor oli remondiks maha võetud See vaatepilt väärinuks küll jäädvustamist filmilindile, aga kahjuks seda ei tehtud.
Seejärel kuulutati tulekahju lõppenuks, kõik läksid laiali, kolm tuletõrjeauto meeskonna liiget lükkasid oma ZIL-i kilomeetri kaugusele boksi tagasi ja ohvitserid said kõva peapesu, et väosa selliseks juhtumiks valmis polnud.

Pajatan siia kah ühe juhtumise meie väeosast. Jutt nimelt siis sellest "kuidas pritsimehed panid oma tuletõrje 131 veepaagi seest poolt põlema". No anti poistele "boevaja zadatśa" ära värvida seest poolt tuletõrjeauto veepaak, materjaliks mingi must nitrovärv. Eks pritsimehed hakkasid siis pihta... Elasid nad oma tuletõrjeauto kõrval kolmekesi omaette toas autopargi territooriumil ja egas peale prapori (natśalnik poźarnava otrjada) neile suurt kedagist ohvitsere sisse ei astunud- pealegi olid nad pideval "deźurstval" (peale nende rohkem pritsumehi polnudki. No lasid paagi tühjaks, ootasid kuni kuivab ja hakkasidki pihta. Aga seal sees istudes ja värvides (missest, et kordamööda ja vahedega) hakkas see nitroaur ikkagi pähe. Esimese värvimispäeva lõppedes kakerdasid kaks kolmest mööda autoparki nagu purjus külamehed. Kuna oli üheselt tuvastatav, et tegemist oli nitroaurudega mitte keelatud alkoholiga siis isaliku hoolega pani "deźurnõi po parku no1" nad lihtsalt väljamagama oma vooditesse. Järgmisel päeval teist kihti värvides olid mehed juba ettevaatlikumad aga sellele vaatamata just siis see juhtus.... Ta ei oskanud pärast ka ise öelda miks ta seda tegi (ju oli lihtsalt vines juba) aga igatahes otsustas mees ise paagis püsti seistes, pool keha ülemisest luugist väljas justkui tankistil, ühe väikse suitsu teha. Kuidas tal see käsi õieti käis, kas tikuga või koniga, pole enam oluline, aga igaljuhul käis kõmakas- lendas ise pea ees nagu rakett boksilakke (umbes meeter-poolteist) ja seejärel auto kõrvale põmaki maha. Tagajärjed- see lendav isikkoosseis jäi imekombel praktiliselt terveks, lend ise tõi mõne sinika, jalgadega oli probleem, aga ka sellest ei teinud katselendur ise välja (vend oli nn vabas vormis- sokid, tapotśkad-, püksisääre ja soki vahelt oli jalgadelt tulekera ikkagi korraks üle käinud). Ja loomulikult oli kogu paak seest tahmane- ühesõnaga nitroaurud plahvatasid, lööklaine viskas mehe välja ja töö tuli otsast alata
Bogoduhhov Harkovi oblast KVO 87-89
Andres, kui loed siit, siis tervisi sulle...

Kontorarevolutsia ehk kuidas me sotsialistliku ühisomandi maha põletasime...

Ehitusväed olid vaenlase jaoks need kõige hirmsamad väed üldse suurel Nõukogudemaal. Nende relvadeks olid nimelt enamasti labidad, aga vahel harva ka sirp ja vahel isegi haamer. No jah, meie kuulsusrikas väeosa toimetas siis enamasti labidatega kusagil maaparandusobjektil ja ühtäkki selgus, et seal oleks hädasti vaja ka mingi putka püsti panna. Seda tööd muidugi igaühele anda ei tohtinud ja nii valitigi selle töö peale välja kaks parimat selli - eestlased Holtz ja Bender. Poisid olid muidu ka lahutamatud sõbrad ja mis seal salata tööd tegid nad ju töesti hästi. Nagu plaanitäitmistega ja ehitusasjadega aga ikka on, siis mida lõpu poole seda pingelisemaks kogu see töö läks. Et asi veel huvitavam oleks, siis leidsid mõned ülemused, et sellise putka peale pole mõtet õli- ja lateksvärve kulutada, neid läheb ju omaski majapidamises vaja. Kuna üks teine rühm töötas autoremonditehases ja nende põhiline tegevus seisnes selles, et nad määrisid nitrovärvi roostes autoplekile ühtlaselt laiali, siis anti neile korraldus seda värvi sealt veidi kokku hoida ja kõik ülejäägid ehitusobjektile vedada. Nii tehtigi.
Sellel päeval, kui maja värvimiseks läks, oli parajalt külm ilm ja aknaid lahti hoida ei saanud. Nii siis poisid pintseldasidki kusagilt küla pealt virutatud põrandaharjaga seda värvi seal majas. No jah, said siis värvitud ja panid ukse kinni, uksele sildi, et värske värv, ohtlik ja sõidsid roodu sööma.
Peale sööki rivistusime kõik jälle ülese, et oma töökohtadele laiali minna, kui järsku algas kusagilt õudne röökimine ja mingi üliärritunud tegelane hakkas rivi ees edasi-tagasi käima ja kedagi otsima. Ise karjus veel, et "Kontorarevoljutsija!" ja "Diversantõ", matid käisid ka muidugi sidesõnadena vahele. Kui ta kõnevõime oli tagasi saanud, siis nõudis ta välja need mehed, kes seda eelpoolmainitud putkat olid ehitanud. Poisid astusid siis kaks sammu rivi ette ja kui nad oma nimed ütlesid (Holtz ja Bender), siis hakkasid tegelase silmad eriliselt särama ja ta teatas: "Ah seda ma arvasin. Ongi fashistide kätetöö!". Kamandas poisid liikuma ja viis nad staapi.
No jah, meie siis veel ei teadnud, aga seesama idoot oli selle objekti eest vastutav ja kuna vastuvõtu komisjon pidi varsti tulema, siis tekkis tal idee, et maja kiiremaks kuivamiseks tuleks sinna elektriline küttekeha paigaldada. Mõeldud - tehtud. Hankis kusagilt ühe ümmarguse plekist reflektori ja seest lahtise triikraua spiraaliga asjanduse, viis selle kangelaslikult nitro aurudega võideldes majasse sisse, lükkas juhtme seina ja lendas sealt muidugi suure pauguga tagurpidi välja. Oleks ta enda järel ukse kinni pannud, siis oleks ta sinna majasse ka jäänud, sest see saepuruplaatidest ja vineerist putka põles selle eksperimendi tulemusena kiirelt maani maha!
Holtzi ja Benderit ähvardas ees aga dispatt, sest:
a) ohvitserid pole kunagi milleski süüdi
b) sõdurid on alati kõiges süüdi
c) see oli kindel diversiooniakt, kuna maja pidi järgmine päev üle antama
d) mõlemal diversandil oli saksa nimi
e) nad keerasid sotsialistliku võistluse kihva
f) hävitasid tahtlikult sotsialistliku ühisomandit
g) viimase alatusena tahtsid nad ka nõukogude ohvitseri mõrvata.
h) ei ole võimalik, et sellised asjaolud juhuslikult kokku langevad ja nii juhtuvad, järelikult peab olema vandenõu.

Poisid olid siis paar päeva kõigist teistest isoleeritud, et oleks võimalik juurdlust läbi viia, tunnistajad üle kuulata ja kogu ulatuslik vandenõu paljastada. Selle idioodi õnnetuseks tunnistasid aga kõik üksmeelselt, et enne lõunale minekut pandi uksele spetsiaalselt silt "ettevaatust tuleohtlik" ja nii need poisid üle noatera pääsesid. Kui seda silti poleks olnud, siis oleks neil dispatt garanteeritud olnud.

Peetri loole sarnane juhus oli Kaliningradis, 169. motolaskurpolgus.
BTR-60PB, mille juht oli muuseas eestlane, käis tankimas. Kuna aga täiteava ja paagi vaheline toru kuskilt lekkis, siis kogunesid korpuse sisse bensiiniaurud. Kuskilt sai ka sädet ja nii see masin plahvatas. Kuna juhi kohal oli luuk lahti, siis viskas poisi nagu korgi luugist välja. Jällegi õnnelikult, isegi kõrvakuulmine jäi tal alles.
BTR toodi meile remondipataljoni. Ega tal suurt viga polnud, juhtmed põlenud ja kohati veidi värv kärsanud. Zampolit aga haistis noosi, lasi mootorid maha võtta ja vahetas kolhoosis sea vastu. Eks siis soldatid võtsid ka suurest väepealikust eeskuju. Üks oli raadioamatöör. See saatis kuidagi raadiojaama endale koju. Teisele meeldis öövaatlusseade... Kõige kohta koostati akt, et "sgorelo". Lõpuks jäigi praktiliselt tühi korpus. Mis sest sai, ei mäleta.

kus muidu see 169 polk asus?