www.militaar.net

Subjektis toodud kolme isendiga seonduv on minu jaoks tekitanud mitmeid küsimusi. Usun, et siin on piisavalt neid, kes oskavad sõna sekka öelda:

1) Nighthawk. Nendest kolmest ehk kõige arusaadavama tekkelooga. Stealth määratleti keskmiselt distantsilt toimuva õhk-õhk, õhk-maa võitluse peamine edufaktor, ehitati minimaalse radarijäljega kast ja üritati see lendama saada. Arusaadav. Mis hämmastab on see, et üsna varsti tuli JSF programm ja suudeti ehitada täiesti kultuurse välimusega ning helikiirust ületav isend. Millest tuli selline kiire areng? Oletused: NH puhul oli fookus passiivsel radarikaitsel - kuju, kärgkomposiitidest ja ferriinidest kattematerjal, termo- ja radarisignatuuriga võitlemine (düüside suunamine üles, õhuvõtuavade võred). Kas JSF i passiivvahendid on siis nii mega-ägedamad. Milliseid aktiivvahendeid kasutatakse?

2) B2-B Üks jaburamaid realiseerunud projekte. Isendi hinnaks tuli vist miski 2+ miljardit dollarit, kokku ehitati - oli vist 21 tk (vähesus ka hinna põhjus). Aga milleks üldse? Ok, samamoodi stealth tehnoloogia. Aga milleks see ICBM-i ajastul, olukorras, kus lollikindlaid raketivastaseid süsteeme kumbki pool ei olnud suutnud välja töötada. Kaugpommitajad on viimased millega praegu tegeletakse - nad on tabatavad, kallid pidada jne. Veel üks huvitav omapära, millest eriti ei jahvatata on see, et stealth kruising kiirus on B2-B-del miski 300-400 km/h vahepeal ehk siis ainus strateegia mis pähe tuleb, on selliste linnukeste pidev nähtamatuna õhushoidmine (nagu tuuma-allveelaevade puhul) ja kui kõik raketid välja lastud või järelejäänud segi pekstud, siis siis lähevad need tuulelohed ja teevad tirtsu sinna või tänna.

3) Aurora. Sel teemal on viimase 5 aasta jooksul väga vaikseks jäänud. Ühelt poolt oli vaja järglast SR-71-le, teisalt ilmselt prototüübiti mingit ICBM-i ja kaugpommitaja vahepealset tehnoloogiat. Luure seisukohast nonsens - satelliidi teevad head tööd ja mehitamata vidinate tehnoloogia juba arenes. ICBM-idega konkureerimiseks jälle pointless. Ainus argument oli vist "2 tunniga täpne ja kontrollitav laks suvalises maailma punktis". No eks väidetava Mach 5-7-ga on üsna teostatav.
Kas on lisandunud mingeid teateid selle projekti kohta? Ja mis oli asja mõte?

Kahe esimese puhul nende loomise algus. Kui ma ei eksi siis F-117 projekti alustati juba 70-ndatel ja ega B-2 kah palju noorem pole.
Kõrguste-kiiruste-kauguste kohta - vastast tuleb ju lüüa igal kiirusel-kõrgusel-kaugusel, kasutades ära kõik võimalikud tühimikud.

F-22 ja F-35-l on IR signatuur samasugune nagu muudel sama klassi lennukitel - st selle peitmisega pole spetsiaalselt tegeletud.

JSF programm jõudis esmalennuni alles mõned kuud tagasi. F-117 sai oma lahinguristsed juba 1989 Panama ründamisel. Esmaslend 1981 - 26 aastat enne JSF-i.

Kui võrrelda lennunduse arengutaset 1950 ja 1976 (sama ajavahe), siis esimesel juhul lennati eelhelikiirusega F-86-ga, teisel juhul kahekordse helikiirusega F-14ga. Üks tulistas WWII aegsete kuulipildjujatega, teine kaugmaarakettidega kuni kuue sihtmärgi pihta korraga.

F-22 ja F-35 ei saanud kuidagi tulla 80ndatel, sest
a) puudusid sobivad mootorid (võrrelge mootorite näitajaid tollastega)
b) puudus stealth lennukile sobiv radaritehnoloogia

Kapten Trumm kirjutas:F-22 ja F-35-l on IR signatuur samasugune nagu muudel sama klassi lennukitel - st selle peitmisega pole spetsiaalselt tegeletud.
...
b) puudus stealth lennukile sobiv radaritehnoloogia

IR selleks - ilma otseväljalasketa poleks neist mootoritest ju midagi kasu. Imetlust väärib stealthi areng.

Ainult satelliitidega ka ikkagi hakkama ei saa, sest nad ei kata maakera nii ühtlaselt, kui vaja ja seetõttu võib vahepeal paari tunnine auk olla, enne kui uus satellit huvitavasse kohta jõuab. Satteliidi kurssi muuta on kole kallis, sest tal on piiratud kütusevaru pardal ja neid ju ei tangita orbiidil.
Kiire areng on otsese seoses arvutustehnika arenguga, kuna kõik need aparaadid projekteeritakse arvutitega ja alles 9 aastat tagasi suudeti teostada täis 3D CFD (computational fluid dynamics) simulatsioon, mis andis siis enam-vähem tõepärase tulemuse osade parameetrite koha pealt. See asendab siis põhimõtteliselt tuuletunneli katsetusi. Enne seda suudeti simuleerida vaid üksikuid 2D detaile eraldi ja see tähendab, et tuli rohkem mudeleid ehitada ja tuuletunnelites istuda. Venelased näiteks ehitasid omal ajal maailma suurima tuuletunneli täismöödus reisilennukite jaoks, mida nad praegu Airbusile, Boeingule ja teistele huvilistele rendivad. Ameeriklased jälle simuleerisid rohkem arvutitega.
B2 kohta kahtlustatakse, et sellel on peale reaktiivmootori ka elektrostaatiline ajam, mis peaks talle andma kohutavalt suure lennukauguse ja plasmal põhineva nähtamatuse radarite eest. Kui tõsi see on, seda ei tea, pole ise käega katsunud.

Tegelikult arvutid on hoopis olulisemaks osutunud fly-by-wire arengus ja nende lendavate kalosside õhushoidmisel. F117-A puhul oli täpselt see teema - see junn lihtsalt ei püsi õhus kui a) arvuti de-funkab b) nt automaadivalangust pisivigastus põhjustada (oletatavasti see Bosnia case).

Mäletamist mööda peaks ka F-22-ga sama teema olema madalatel kiirustel - asi on ebastabiilne madalatel kiirustel ja enamuse kangitamist teeb arvuti. Samas annab see ebastabiilsus mega-manööverdamisvõime.

Õhuluure kohta, et mis siis mikihiirtel SR-71 aset praegu täidab? Kohe ei tulegi nagu ette...

Kas SR-71 ei kutsutud mitte teenistusse tagasi asendaja puudumisel? Kuigi ka kõlakad käivad, et SR-71 on asendatud operational Aurora pool, mis pidavat harrastama kõrgluuret.

F-117A loomisel oligi suurimaks probleemiks arvutuste keerulisus ja arvutite madal võimsus selliseks ülesandeks, niiet lendav kast oli parim tolleaegne tehnoloogia. Minuteada oli eesmärgiks ka minimaalne RCS otse eest vaadates, st vaenulikule objektile lähenedes, laiendatud düüside mõte oli mälu järgi kaitse pakkumine IR SAMide eest, kas siis õlalt lastev või venelaste SA-11 (või oli 13, ei mäleta )

F-117A oli eesmärgi poolest täppisrelv - ründelennuk paari pommiga, F-22/35 on teine loom.

SR-71A võeti relvastusest maha, kuna oli väga kallis pidada ning kuna UAV-d tulid peale ja luuresatelliidid muutuvad aina täpsemaks ja odavamaks.

SR-71 ja F-117, mis on kasutusest maha võetud, asuvad spetsiaalsetes hoidlates ja need on vajadusel lihtsasti kasutusele võetavad. Niiet õigem oleks öelda, et need on reservis.

Aga selle eest siblib sire pensionär U-2 ikka meie pilvitus taevas

http://en.wikipedia.org/wiki/Lockheed_U-2

Seda on suhteliselt odav ülal pidada ka. Hooldusmaht võrreldav reaktiivhävitajaga. Õigemini on ta suht paralleelselt F-104ga konstrueeritud

Satelliitide ülelennu ajad peaks kah juba pahadel(kust otsast vaadata) teada olema. Nii, et mingit luurelennukit läheb siiski vaja.