www.militaar.net

Andrus Kivirähk
Mees, kes teadis ussisõnu


Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud külaelanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

Ehk on keegi juba hetkel Eestimaa raamatupoodide edetabeleid vallutava teosega lähemalt tutvust teinud? Tahaksin teada, et kas tasub seda raha ära?

seda raha tasub see raamat kindlasti ära, aga ära looda leida sealt midagi populaarteaduslikku see ikkagi rohkem ilukirjandus kuigu väga karmi alatooniga raamat.

Hea raamat!
Militaaria vallast on huvitavalt kirjeldatud muinaseestlaste sõjapidamist Põhja Konna abil, samuti peategelase ja tema vanaisa võitlust rohkearvulise vaenlasega (meenutab veidi Asterixi ja Obelixi võitlust suure roomlaste armeega).

Raamat on rämps, põhiliselt autorit juba ammu vaevava sõjaka ateismi väljavalamine. Eriti muidugi, kui võrrelda tema "Rehepapiga". Viimane oli isikliku lugemiselamuse põhjal ju lausa eestlasele nina alla torgatud peegel - vaadake, millised me oleme - ja sellisena meid kõiki puudutav. Lisaks sellele ka süsimust ja terav huumor. "Mees, kes teadis ussisõnu" jättis aga sellise punnitatud, vägisi tehtud mulje. Polnud seal ei huumorit ega satiiri, ladusat jutustust ega kaasahaaravat lugu (kuigi jah, tuleb tunnistada, et Põhja Konn ja eriti tiibadega vanaisa olid vägevad tegelased).

metssiga kirjutas:Polnud seal ei huumorit ega satiiri, ladusat jutustust ega kaasahaaravat lugu...

Maitse asi. Ise lugesin ühe ropsuga läbi. Ja jutul on ikka vähe sügavam tagamõte ka.

Kah läbi loetud, tegelikult ikka väga õpetlik lugu.
Inimeste allakäigust ja orjameelsusest.

Eile õhtul sain ka ise sellega valmis.
Kivirähkilikku väljendusviisi ja huumorit seal ikka leidus, ent nõustun täielikult Shiimu ning Oliveriga - teos pani osade asjade üle päris sügavalt järele mõtlema, eriti just selle "teised teavad paremini" suhtumise koha pealt. Jookseme ikka teistel sabas, poeme ja lakume taldu - küll siis tuleb armastus (Nõukaaegne ütlus uues kuues ).
Niisiis on paralleel täiesti olemas ka tänapäevaga (eelkõige riigijuhtidega).
Panin tähele veel ühte asja: Teose ülesehitus tundus sarnanevat "Rehepapiga". Nimelt oli esimene pool raamatust väga kiiresti loetav ning humoorikas, ent ühel hetkel, ütleme natukene pärast keskkohta, vajus teema kuidagi ära ning sisse tuli kuidagi väga tõsine teema. Selles raamatus oli see siis, kui peategelasel, Leemetil, tekkis sügav "maailmavalu" (õpetajate lemmiksõna) ning pohhuiism. Iseenesest on see ka mõistetav, kui kõik sulle vähegi lähedased inimesed ära tapetakse.
Sellele sarnane natukene läila teemakäsitlus esines ka "Rehepapis". Seal oli tegemist miski armastusega vms.
Ent raamatu lõpp möödus jällegi kiiresti ning ladusalt. Vaikne lugemisatmosfäär täitus aeg-ajalt väikeste naerupahvakutega.
Niisiis saingi teada, et teos oli täitsa oma hinda väärt ja lollimaks ka ei teinud

Mulle jäi mulje, et Kivirähk oli lugenud foorumi teemat "Tankid EKV'le" Ma pean silmas raamatu seda osa, kus kirjutatakse Meeme allakäigust. Teised mehed olid hundid saduldamata jätnud ning läksid rüütlitelt näpatud odade ja mõõkadega viimastele lagedale väljale vastu. Seda tehti ettekäändel, et rüütlitel tuleb selline tegevus nii hästi välja ning ju on see siis kõige õigem sõjapidamise viis. Meeme vaidles küll vastu, kuid teised tegid nii nagu heaks arvasid ning nad notiti kogu pundiga maha. Ainult Leemeti vanaisa pääses tänu ussihammastele.

Leemeti vanaisa said raudmehed ka ikkagi kätte - kiviheite masinaga lasid uimaseks ja raiusid jalad ära. Aga kui ta hiljem endale tiivad ehitas... siis see viib mõttele, et ka tänapäeval oleks helikopter palju tõhusam sõjariist kui tank.

üks tuttav kinkis mulle eile selle raamatu ja homme hakkan kohe lugema