www.militaar.net

Sellel teemal pole vist veel kirjutatud?
Meil olid need 1970-72 veel küll kasutusel. Kuna Baltikumi poisid olid senises elus sokke kandnud, kujunes nende jalgade ümber mäkhimine omaette valusaks õppetunniks. Alguses seda teha ei osatud, mähiti liiga lõdvalt või siis jäi mõni volt sisse. Tulemuseks olid ärahõõrdunud jalad. Mõned vene poisid olid aga algusest peale profid, küllap olid neid juba koduses elus kasutanud.
Neid portjankasid oli kahte tüüpi - õhukesed suvised ja paksemad talvised. Vahetati saunapäeval. Aeg-ajalt anti välja ka teatud hulk uusi ja need langesid loomulikult starikutele.
Sokkide kandmine oli keelatud. Päris enne demblit hakkasid mõned neid kasutama ja sellele vaadati läbi sõrmede.

1985-87 samuti kasutusel. Algul saime oma villid kõik kätte. Mõni lohakam varem, mõni hoolikam veidi hiljem. Kui utshepka hakkas läbi saama, siis polnud isegi vaja mähkida. Viskasid lihtsalt portjanka kirsa peale ja surusid jala sisse ning staadioni peale jooksma. Ja ei mingeid ville. Väeosas sai sokke tarvitatud küll. Seal ei kontrollinud seda keegi.

Kuidas neid jalanartsusid seoti? Kas vene moodi või eesti moodi? Isa rääkis, et tema oli harjunud siduma eesti moodi ülevalt alla, et siis mähkimisest üle jäänud riie talla alla voltida. Nii olid varbad ja tald talvel soojas. Pealegi sai nii mässitud jala otsa ka pastlaid panna, jalanarts lahti ei hargnenud. Üks eriti püüdlik pugeja aga läks ülemuste juurde kaebama, et valesti seob. Venelastel oli kombeks alt üles mähkida, kuigi siis oli varvastel külmem ja jalanarts sobis ainult saabastega kandmiseks.

Ennem kroonut jalanartse ei kasutand. Ega peale kroonut kah. Esimene nurk läks päka alla ja sealt sai hakata üles minema. Nii meid õpetati. Kandsime neid loomulikult kirsadega. Paradka juures olevate kingadega käisid sokid.

Saabastega saabki ainult jalarätte kanda. Polnud môtet isegi sokkidega näidelda. Oli meilgi selliseid eputajaid esialgu, kuid neil lasti seda rahuga teha, sest omad vitsad said nad ôige pea ise kätte - peale 20 kilomeetrit koos varustusega pooljoostes. Kuid paha oli nende poiste jalgu ja sokkide riismeid vaadata küll peale seda.
See kogemus pärines aastatest 1974-76.

Natukene oli partjakadest ka varem juttu http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=7273

Kusjuures allakirjutanu kandis ka praeguse riigi väes partjankasid.
Oli 90-ndate esimene pool ja meil küll siis oli alguses sokkidest puudus.Nad lihtsalt kulusid kiiremini,kui ette nähtud.Siis sai ka nöörsaabastega partjankadega ringi lastud.Suvelolid igatahes tunduvalt mõnusamad,kui sokid.
Ausalt öelda käin praegugi suviti pikematel jalgsimatkadel nendega.Jalanõudeks on nöörsaapad(ka igapäevaselt).
Ja vahel vanema kaherattalisega ringi sõites ka ikka partjanka sääriku sees.Arvestades eelmise suve kuumasid,oli partjanka ikka tegija .

See on uudis, et ka ülevalt alla neid mähiti.
Mina olen kasutanud sõjaväetarkust mägedes, kõndides alpisaabastega.
Ostan poest sobiva suurusega fliisitükid.
Jummala soe ja mõnus. Kusjuures märgade partjankade kuivatamine on sokkide kuivatamisest lihtsam.
kui märjad villased sokid tasub panna magades kuhugi kõhu peale, siis partjanka sikutad lihtsalt mööda püksisäärt üles. Ja seal jala vastas ta siis öösel vaikselt kuivab.
Palju inimlikum tunne, kui tajuda naba juures mingeid pakse märgi sokijurakaid.

Endise jalaväelasena igati soodne suhtumine portjankadesse. Lasketiiru perioodil kasutasin ühekordseid jalarätte, märklaudadele ettenähtud riiderullist käristasin uusi.

Portjanka on ikka hüva leiutis küll ,eriti nn.väli oludes kui jalad said niiskeks ,tuli ainult nö poolt vahetada ja asi sujus.Samuti kuivab jalarätt kiiremini kui mistahes sokk.
Mähkida tuli ikka meisterlikult ,et joostes näiteks, asi lahti ei keriks,samas peab rätt ka korraliku pikkusega olema.
Ise olen jalarätte kasutanud ka peale NA aega, näiteks metsas puid tehes.