www.militaar.net

http://palpatine.chez.tiscali.fr/Page13/page13.htm
Hitler oli ikka üks jõle putukas, tahtis ikka imeasju valmis teha. Kuidas see üldse peale lasu sooritamist raudteele pidama jäi?
Oskab äkki keegi veel midagi huvitavat sellele teemale lisada?

Aga ega Hitler neid ainult välja mõelnud,selliseid hiigelkahureid kasutati ka juba Esimeses maailmasõjas.
Näiteks 1918 tulistas kahur Suur Bertha Pariisi 100 kilomeetri kauguselt.Ja sellise kahuri tulekorrigeerimine toimus linnas olevate spioonide abil.Muidugi oli sellise kahuri laskekiirus umbes paar lasku tunnis.
Sellistest hiigelkahuritest on juttu ja pilte ka Lennuväepoiste Klubi koduleheküljel.
Sellises filmis nagu Noore Indiana Jonesi seiklused oli ka teemaks selline hiigelkahur.

Imeasi oli see kahur küll aga efektivsusest on asi kaugel vajas ta ju kahte spetsiaalset raudteed kõrvuti.Ja kahuri ülesse panek võttis ka mitu päeva aega.Samuti oli ka mürsk väheefektivvne 7-st tonnist oli lõhkeainet ainult 250 kg.Väidetavalt tungis mürsk väga sügavale maasse ja see lõhkeaine kogus ei suutnud sellises sügavuses õieti midagi teha.Palju paremad olid 280 mm raudteekahurid neid oli sakslastel küllalt palju kasutusel.Parem oleksid sakslased võinud välja töödata korralikud välikahurid samuti tankitõrjekahurid.Korralike välikahureid ei saanud sakslased sõja lõpuni ja 75 mm ja 88 mm tankitõrjekahurid hakkasid rindele jõudma alles sõja teisel poolel.

Üsna kulukas ja ebatäpne riistapuu see "Dora". Tulistada sai ainult rangelt paralleelselt raudtee suunaga, horisontaalseks sihtimiseks ehitati raudteele vastav käänak. Praktiliselt kasutati seda kahurit Sevastoopoli ründamisel, eesmärgiks NL-i soomustornides rannakaitsepatareid. Kokku tegi 48 lasku, ühtegi suurtükitorni ei tabatud. Kasumisse jäi ainult üks õhkulennanud laskemoonaladu ja paar õnnestunud lasku kindlustuste pihta. Palju kasulikumad olid 615mm mortiirid "Karl", mis ka mitu venelaste patareid õhku lasksid.
Seega oli see 800mm imeelukas suht mõttetu värk.

Karli mürsukild Sevastopolis 305 mm tornpatarei nr.30 muuseumis http://sevastopol.ws/sevdig/gal/gal_30/30_40.jpg ja muuseumi fotogalerii http://sevastopol.ws/sevdig/gal/gal_30/gal_30.html

no saksa väliartilleeria kohta nüüd küll halvasti öelda ei saa - raske, kuid täpne. kuna sakslased tegid kõik asjad saksa täpsusega põlve otsas, siis oli kahureid muidugi vähevõitu ja venelaste massihävitustulega võrdset kuulsust ei saavutatud.
Dora sarnaseid projekte arendati igal pool maailmas - inglased, ameeriklased, kindlasti oli midagi ka venelastel plaanis, kuid praktiline väärtus on neil üsna nullilähedane.
Rasked mortiirid - nagu Karl - on ennegi ilma teinud - itaallased said hirmsa üllatuse osaliseks, kui austerlased neid 380 mm Škoda (?) mortiirist kostitasid. Netis on sellest ja I MS kindlustustest ka pikemad artiklid saadaval.

Selliste kolakate vedamiseks tuleb ju luua spetsiaal abivahendid, mis on ju tavaliselt väga kulukad. Paikseteks rannakahuriteks võiksid nad küll olla. Palju efektiivsemad on ju ikka need, mida saab ka maastikul ilma meeletu vaevata vedada või liikusid ise ja ei vajund poolest saadik maa sisse.

hirco kirjutas:Selliste kolakate vedamiseks tuleb ju luua spetsiaal abivahendid, mis on ju tavaliselt väga kulukad. Paikseteks rannakahuriteks võiksid nad küll olla. Palju efektiivsemad on ju ikka need, mida saab ka maastikul ilma meeletu vaevata vedada või liikusid ise ja ei vajund poolest saadik maa sisse.

Rannakahuriks ei sobiks selline jurakas absoluutselt! Rannakaitsekahurite ülesandeks on ju peamiselt vastase laevade tulistamine, aga katsu sa sellise mürakaga liikuvat märklauda tabada!

no saksa väliartilleeria kohta nüüd küll halvasti öelda ei saa - raske, kuid täpne. kuna sakslased tegid kõik asjad saksa täpsusega põlve otsas, siis oli kahureid muidugi vähevõitu ja venelaste massihävitustulega võrdset kuulsust ei saavutatud.

Kui võrrelda sakslaste ja venelaste kahurite andmeid siis sakslate omad ei jäid laskekauguselt venelaste omadele alla samuti laskenurgad külgsuunas olid väiksemad samuti olid saksa kahurid liiga rasked mobiilse lahingu jaoks.Teine probleem oli see,et saksa kahureid veeti hobustega aga venelastel oli kasutusel mehaniseeritud vedu mis andis suurema mobiilsuse.Ma ei ütle ühtki halba sõna sakslate kahurite kasutamise kohta nende tuli oli piisavalt täpne.
Raudteekahureid kasutati rannakaitses aga mitte selliseid monstrumeid kui Dora.Rannakaitses olid kahurid kaliibriga kuni 381mm.Paldiskis olid sõja ajal kaks raudteepatareid kaliibriga 356mm ja 180mm samuti 1patarei Hankos kaliibriga 305mm.Samuti on andmeid,et sakslane kasutas Atlandi vallil 280mm ja381mm raudteekahureid.

iseenesest tore lõik on see, kus selgub, et suurtükid puruks lasknud tegelased olid - mad nazi officiers.

Hankos oli venelastel kaks raudteekahurite patareid No. 9 (305 mm) ja No. 17 (180 mm). 2. detsembril 1941 langesid need soomlaste kätte, tõsi küll purustatud viisil. Aga soomlased taastasid need ja 305 mm torusid kasutati endiselt Hankos. Kaks 180 mm raudteekahurit aga saadeti Peterburi rindele venelasi materdama. Peale sõda tagastasid soomalsed kõik raudteepatareid venelastele ja need seisid Peterburi lähistel Krasnaja-Gorkas. Nüüd on üks 305 ja 180 mm raudteekahur Peterburis Varssavi vaksalis asuvas raudteemuuseumis. Kes iganes huvi tunneb, võib kaema minna.

Dora on suurima kaliibriga suurtükk, mida eales lahingutegevuses kasutatud. Selle aparaadi kohta ütles üks saksa kuulsam kindral umbes nii: "tõeline meistriteos, kahjuks - täiesti kasutu."

Dora laskeasendisse seadmine võttis aega paar-kolm nädalat. Selleks tuli ehitada eraldi väike topelt raudteelõik, kuhu peale siis kohale toodud ja kokku pandud jupid kahuriks kokku seati. Raudtee(d) olid ehitatud kurviga. Suurtükki edasi-tagasi liigutades sai muuta laskesuunda. Laskekiiruseks oli sel asjandusel u 1 lask tunnis. Mürskudena kasutati minu mäletamist mööda kildfugasse ja betooniläbistavaid. Laskekaugus oli alla 50 km. Õhukaitseks aga kulus terasmonstrumile vähemalt rügemendi jagu õhutõrjekahureid.

Dorat kasutati Sevastoopoli ründamisel vaenlase tugevamate kindlustuste hävitamiseks. Räägitakse, et mürsk tungis kuni 30 m maasse, tehes puhta töö. Hiljem taheti Dorat kasutada veel Leningradi piiramisel, kuid asi jäi pooleli. Teine samasugune terashiiglane Gustav kasutusse ei jõudnud.

Krasnaja Gorka kahurite pildid on netis ka üleval.Laskmiseks paigutati 305 ja 356 mm kahurid spetsiaalsele betoonväljakule kinnitati keskelt ja peale seda eemaldati alusvankrid.Peale seda oli kahureid võimalik keerata täisring ja lasta ükskõik millises suunas.Pakri poolsaarel on säilinud kahuri alused betoonväljakud.

Suurimast – suurim DORA-st on mõneski teemas väga põgusalt juttu olnud.
Samas on see aga üksjagu huvitav ja salapäranegi lugu.
Segadus algab juba nende suurtükkide kasutamise ümber – ühtede allikate kinnitusel
oli Sevastopoli all kasutuses „Gustav” teistel andmetel aga „Dora”….

Esiteks niipalju kui mina tean ehitati neid koletuid suurtükke kokku kolm.

1. Gustav Geschutz

2. Dora

3. Kolmanda suurtüki nime ei tea – ei valminud lõplikult

Tegelikult oli nende kolme esiisana veel neljaski – katseeksemplar mis esimesena 1939 a ka ehitati.
Tegelikult algas see lugu juba 1934.a kui Kruppi tehases projekteeriti spetsiaalne relv Prantslaste „Maginot” liini kaitserajatiste purustamiseks.
Kuigi Saksamaal oli keelatud omada sellist klassi relvi – ei keelanud ju vist miski neid projekteerimast.
Projekt läks ilma erilist huvi äratamata kalevi alla…
1936.a Külastades Kruppi tehaseid tundis Hitler huvi hiigelkahurite ehitamise vastu – kuid kulus veel kolm aastat enne kui tööd uue hiigelrelva kallal tõsiselt lahti läksid.
Nagu eespool mainitud ehitati esmalt 80 cm relva katseeksemplar 1939.a lõpul.
Pärast rahuldavaid katsetusi relv demonteeriti vanarauaks 1940.a
Hitler andis Kruppile tellimuse kolme sellise suurtüki valmistamiseks – milledest esimesed kaks pidid valmima 1940-1941 ja viimane kolmas aastaks 1944.
Esimesena valmis „Gustav Geschutz”
1942.a sügisel võttis „Gustav Geschutz” sisse positsiooni Krimmis Sevastopoli lähistel – ülessandeks purustada venelaste tugevalt kindlustatud suurtükipositsioonid linna kaitsel.
Sooritanud umbes 50 lasku (mõni nendest päris edukas) oli Gustavi raud täielikult amordiseerunud ja relv tuli remondiks demonteerida ja raud Saksamaale vedada.
Pärast remonti veeres „Gustav” Leningradi alla,
kuhu pidi saabuma ka „Dora” mida Hitler oli kavatsenud kasutada Stalingradi piiramisel kuid venelaste pealetungi tõttu see ei õnnestunud.
Kuid ka Leningradi vastu ei olnud „Gustav-Doral” õnne - jällegi tungis punaarmee peale ning mõlemad torud tuli sakslastel tagalasse evakueerida.
Dora oli kasutuses 1944.a Varssavi ülestõusu mahasurumisel – kus relv tegi ümbes 30 lasku.
Mis sai relvadest edasi?
1945.a Aprillis leidsid pealetungivad USA väed Baierimaalt metsast plahvatusest tugevasti rikutud metallkonstruktsiooni jäänused…
1945.a suvel läbiviidud täiendava juurdluse käigus tuvastasid ameeriklased, et metsast leitu oli demonteeritud ja laialipillutud „Gustav Geschutz”…
Mis aga sai „Dorast”?
Seda ei tea üheselt keegi vastata.
Lääneliitlaste andmetel pidi see 1300 tonni kaaluv 807 mm hiigelsuurtükk langema venelaste kätte.
Kes aga seda ei tunnista väites, et ameeriklased leidsid Baierimaalt mõlemad suurtükid.
Haihtus õhku ühesõnaga.
Siin kirjapandu ei pruugi üldse tõsi olla – ja see ongi tegelikult piiiiiiiik küsimus – Kas ehk mõni auväärt foorumlane teab rohkem?

Vene ajaloolase Širokoradi andmetel valmistati kolm sellist suurtükki.
1) Dora
2)Gustav
3)jäi nimetuks

Esimesena valmis Dora, see käis ka Sevastoopoli ja Leningradi all ning tulistas Varssavit. Gustav ja kolmas suurtükk reaalses lahingutegevuses ei osalenud.

Karuke kirjutas: Mis sai relvadest edasi?
1945.a Aprillis leidsid pealetungivad USA väed Baierimaalt metsast plahvatusest tugevasti rikutud metallkonstruktsiooni jäänused…
1945.a suvel läbiviidud täiendava juurdluse käigus tuvastasid ameeriklased, et metsast leitu oli demonteeritud ja laialipillutud „Gustav Geschutz”…
Mis aga sai „Dorast”?
Seda ei tea üheselt keegi vastata.
Lääneliitlaste andmetel pidi see 1300 tonni kaaluv 807 mm hiigelsuurtükk langema venelaste kätte.
Kes aga seda ei tunnista väites, et ameeriklased leidsid Baierimaalt mõlemad suurtükid.
Haihtus õhku ühesõnaga.
Siin kirjapandu ei pruugi üldse tõsi olla – ja see ongi tegelikult piiiiiiiik küsimus – Kas ehk mõni auväärt foorumlane teab rohkem?

Širokoradi järgi sattusid nii Dora kui ka Gustav ameeriklaste kätte, venelased said selle kolmanda nimetu eksemplari. See veeti 1946-47 aastal Venemaale Stalingradi, kus seda katsetati "Barrikadõ" tehases. 1950-l aastal katsetused lõpetati ja suurtükk vedeles polügoonil kuni 1960-nda aastani, mil see vanarauaks lõigati.