Vaatame veidi üle õla tagasi. Ajalukku. Nagu meile siin foorumis kombeks.
Titediviisi meheteod
Häbi, millest eelistatakse vaikida: Euroopa vabastamisel natsivõimust olid lääneliitsalste kõige vihasemateks vastasteks lapseohtu sõdurid.
Briti sõjaajaloolane John Keegan pani oma teoses "Teine maailmasõda" Prantsusmaa lahingute kohta kirja järgmise lause: "...ükski Normandias sõdinud üksus ei võitnud vihasemate võitlejate kuulsust, kui 12. SS-tankidiviis Hitlerjugend, kelle sõdurid olid värvatud sõjaväkke 16aastastena otse natslikust noorteorganisatsioonist".
Ingliskeelsetes tekstides nimetatakse seda üksust mõnikord baby-division (titediviis).
Selle sõdurid olid nii noored, et rindevõitlejatele ettenähtud suitsu - ja napsipajuk asendati nende puhul kommidega.
Diviisi tankistide hulgas oli romantikuid, kes kirjutasid tagalasse jäänud tüdruksõprade nimed oma lahingumasinate soomusele just nendesse kohtadesse, kus nad ise istusid, kaitstes selle lapseliku maagiaga end vastase mürskude eest.
Nii palju liigutavatest seikadest.
Asja teine poole on see, et titediviisi "teenistuslehelt" võib lugeda kõigi nende vastas olnud üksuste läbipeksmist.
Et lääneliitlastel läks Normandia ühe tähtsama liiklussõlme Caeni linna vallutamiseks 33 päeva kauem kui algsed plaanid ette nägid, johtus suures osas titediviisi vastupanust (olulise märkusena olgu lisatud, et nende ohvitserid olid siiski ülikogenud ja väga võimekad sõdurid).
Üksus kaotas esimese kahekümne päevaga kuuskümmend protsenti oma koosseisust, ning saamata mingit täiendust, hoidis 17-19. augustil Falaise juures piiramisrõngasse sattunud Saksa diviisidel taganemisteed lahti, andes võimaluse tuhandetel sõduritel, kes sobinuks olema nende vanemad vennad ja isad, lahkuda terve nahaga.
Just see saavutus on nende nimed kirjutanud sõjaajalukku väga suurte tähtedega.
"Titediviisi" fenomen pöörab pea peale kõik käibetõed: üldine tähelepanek näitab, et laste sõjaline entusiasm haihtub esimese verega, sellal kui täiskasvanud ei suuda enam sõdida kolmandikuni tõusnud kaotustega, ent need noored fanaatikud läksid kaotuste suurenedes aina pöörasemaks.
"Pööraseks" on õige sõna, sest nende teenistuslehel on ka enam kui saja Kanada sõjavangi mahalaskmine, mis andis, muuseas, Kanada valitsusele pärast Teist maailmasõda nende ainsa protsessi sõjakurjategija üle.
Selleks oli vangide hukkamise hetkel titediviisi juhtinud Kurt Meyer.
Normandias sõdinud lastest ei ole tehtud ega tehtagi ühtegi filmi, sest siis peaks järgnema küsimus natside üheks suurprojektiks olnud ettevõtmise - üliinimeste põlvkonna kasvatamise - võimalik õnnestumine.
Küsimust ei saaks vältida: neid lapsi oli fenomeni ignoreerimiseks ikkagi liiga palju.
Nimetatud diviis paisutati kahekümne tuhande sõdurini, ja kui lisada kümned tuhanded veelgi nooremad, kes olid Saksa linnade lauspommitamise ajal tuletõrjujateks ning õhukaitseväelasteks, tekib koondpilt, mille kõrval kommunistlike pioneerimalevate ning demokraatlike skaudiorganisatsioonide saavutused tunduvad nullilähedased.
Niimoodi härrased.
Eeskuju ajaloos on olemas. Metoodika ka. Muidugi ilmsete rahvussotsialistlike varjunditega. Aga see töötab. Mitte venemaal, sinna see ei kultiveeru, materjal on teine, pigem kõlbaks see mõndele hääbumisohus väikerahvastele
