EI? Läänemere Gaasijuhtmele
Postitatud: 26 Mai, 2007 17:31
Eesti peaks kõikide vahenditega Balti mere gaasijuhet torpedeerima, toogu see või nurinaid Soome või EL-i poolt.
Panen kirja mõned põhjused, miks selline kiuslik samm on siiski väga mõttekas:
- juhtme põhimotiiv on saada transiitriike eirates gaasi Euroopasse eksportida (OK, euroopal on kasvav energiavajadus aga tegelikult tekitab see juhe ainult alternatiiveneregeetika alast laiskust)
- see tähendab, et lähinaabreid saab totaalselt ignoreerida
- tehniliselt võiks juhe minna läbi Leedu, Valgevene, Ukraina vms ja Euroopa saaks oma gaasi kätte
- lisaks ärile on see selge šantaažimehanism
- hetkel on ehituslik-majanduslikel kaalutlustel trass osaliselt Eesti vetes, venitada ju võib aga ükskord tuleb luba anda, kui ka luba ei anta, siis üritatakse Soomega suskida või pannakse siiski väljaspoole Eesti või Soome majandusvööndeid
- kui trass tuleb, siis on Venel sisuliselt õigus sõjaliselt kontrollida kogu Balti mere lõunaosa. Võib ju küll vormistada igasuguseid kokkuleppeid aga Vene pool ei pea neid miskiksi. Eesti õhupiiri rikutakse ka pidevalt nii et keegi ei köhi. Kui tuleb gaasijuhe siis hakkab täielik omavoli. Sisuliselt ei pea tulevikus Eestile mereblokaadi a la 1940 teostamiseks Vene oma laevu välja saatmagi - need juba on seal kus vaja
- Eesti peaks oma merepiiri ühepoolselt nihutama maksimaalse lubatud piirini. Soome kas teeb sedasama või ei tee, igal juhul tuleb siis Venelastel Eestiga suhelda. Puhtalt Soome vööndis (pärast seda kui paljudes kohtades enam rahvusvahelist vett lihtsalt ei ole) toru panek ei tule majanduslikel põhjustel kõne alla
- Eesti jaoks ei ole omatarbimise seisukohast suurt vahet kas toru tuleb või mitte. Vene suuna läbilase on talvetippude ajal küll pudelikael aga uue toru prioriteet on niikuinii Lääne-Euroopa nii et Eesti probleemi lahendab ikkagi Läti hoidla või suurema võimsusega maismaaühendus Venega
- ja selge on see, et tuleb luua vedelgaasi(laeva)terminal
Eestil ei ole viimase 100 aasta jooksul olnud nii magusat võimalust kaasa rääkida Ida-Lääne poliitikas.
Poliitilistest riskidest:
1) Kuna õhus on juba tunda vastuseisu ja skepsist Põhja Euroopa Gaasijuhtme (PEG) osas, siis oluline psühholoogiline aspekt on, et kui juhe tuleb siis on tegemist Venemaa ja Gazpromi VÕIDUGA. Selliste võimumaniakkide nagu Venemaa puhul tähendab see nii psühholoogilist innustust kui parajat toitu nende propagandamasinale.
2) PEG-i lubamine tähendab oluliselt riskivabamat ja ilmselt ka kuluefektiivsemat gaasitranspordi võimalust Gazpromile aga see tähendab, et neil on efektiivsem opereerida ja see ei ole meile soodus. Vaevalt et see sääst kanduks kuidagi edasi Eesti või Euroopa tarbijale. S.t. et täiesti häbenemata, mida ebamugavam on neil, seda parem meil.
3) PEG tähendaks Venemaa poliitilist sõltumatust vahevöö riikidest. Kogemused Valgevene ja Ukrainaga on piisavalt valulised selleks, et neil mitte korduda lasta. Transiitmaad on ka ise tarbijad ning transiitmaade survestamine embargoga pole võimalik, samuti on keeruline pidada hinnaläbirääkimisi. Transiitmaade puudumisel ei saa transiitmaad kuidagi survestada ka Venemaad. Survevõimaluse puudumine muudab Venemaa ülbeks. Eesti poolest võiks uus juhe minna ka läbi Valgevene, Ukraina või Leedu.
4) Kahtlemata kõige olulisem aspekt on süda-Euroopa sõltuvus Venemaast. See tähendab, et detailidesse laskumata teeb nt Saksamaa Venele järeleandmisi, mida otse-gaasijuhtme puudumisel ei tehtaks. Eesti jaoks olulisi otsuseid langetatakse Eesti teadmata.
* Varuvariant oleks siiski suurendada territoriaalmere ulatust ja lasta gaasijuhe ehitada nii, et Eesti muutuks transiitmaaks. Laekuks transiiditasud ja säiliks kaudne kontroll juhtme üle.
Küsimused:
1) Kas Eestil on üldse võimalus blokeerida või oluliselt mõjutada gaasijuhtme saatust juhul kui merepiiri ei nihutata
2) Mis on vastuargumendid merepiiri nihutamisele
Panen kirja mõned põhjused, miks selline kiuslik samm on siiski väga mõttekas:
- juhtme põhimotiiv on saada transiitriike eirates gaasi Euroopasse eksportida (OK, euroopal on kasvav energiavajadus aga tegelikult tekitab see juhe ainult alternatiiveneregeetika alast laiskust)
- see tähendab, et lähinaabreid saab totaalselt ignoreerida
- tehniliselt võiks juhe minna läbi Leedu, Valgevene, Ukraina vms ja Euroopa saaks oma gaasi kätte
- lisaks ärile on see selge šantaažimehanism
- hetkel on ehituslik-majanduslikel kaalutlustel trass osaliselt Eesti vetes, venitada ju võib aga ükskord tuleb luba anda, kui ka luba ei anta, siis üritatakse Soomega suskida või pannakse siiski väljaspoole Eesti või Soome majandusvööndeid
- kui trass tuleb, siis on Venel sisuliselt õigus sõjaliselt kontrollida kogu Balti mere lõunaosa. Võib ju küll vormistada igasuguseid kokkuleppeid aga Vene pool ei pea neid miskiksi. Eesti õhupiiri rikutakse ka pidevalt nii et keegi ei köhi. Kui tuleb gaasijuhe siis hakkab täielik omavoli. Sisuliselt ei pea tulevikus Eestile mereblokaadi a la 1940 teostamiseks Vene oma laevu välja saatmagi - need juba on seal kus vaja
- Eesti peaks oma merepiiri ühepoolselt nihutama maksimaalse lubatud piirini. Soome kas teeb sedasama või ei tee, igal juhul tuleb siis Venelastel Eestiga suhelda. Puhtalt Soome vööndis (pärast seda kui paljudes kohtades enam rahvusvahelist vett lihtsalt ei ole) toru panek ei tule majanduslikel põhjustel kõne alla
- Eesti jaoks ei ole omatarbimise seisukohast suurt vahet kas toru tuleb või mitte. Vene suuna läbilase on talvetippude ajal küll pudelikael aga uue toru prioriteet on niikuinii Lääne-Euroopa nii et Eesti probleemi lahendab ikkagi Läti hoidla või suurema võimsusega maismaaühendus Venega
- ja selge on see, et tuleb luua vedelgaasi(laeva)terminal
Eestil ei ole viimase 100 aasta jooksul olnud nii magusat võimalust kaasa rääkida Ida-Lääne poliitikas.
Poliitilistest riskidest:
1) Kuna õhus on juba tunda vastuseisu ja skepsist Põhja Euroopa Gaasijuhtme (PEG) osas, siis oluline psühholoogiline aspekt on, et kui juhe tuleb siis on tegemist Venemaa ja Gazpromi VÕIDUGA. Selliste võimumaniakkide nagu Venemaa puhul tähendab see nii psühholoogilist innustust kui parajat toitu nende propagandamasinale.
2) PEG-i lubamine tähendab oluliselt riskivabamat ja ilmselt ka kuluefektiivsemat gaasitranspordi võimalust Gazpromile aga see tähendab, et neil on efektiivsem opereerida ja see ei ole meile soodus. Vaevalt et see sääst kanduks kuidagi edasi Eesti või Euroopa tarbijale. S.t. et täiesti häbenemata, mida ebamugavam on neil, seda parem meil.
3) PEG tähendaks Venemaa poliitilist sõltumatust vahevöö riikidest. Kogemused Valgevene ja Ukrainaga on piisavalt valulised selleks, et neil mitte korduda lasta. Transiitmaad on ka ise tarbijad ning transiitmaade survestamine embargoga pole võimalik, samuti on keeruline pidada hinnaläbirääkimisi. Transiitmaade puudumisel ei saa transiitmaad kuidagi survestada ka Venemaad. Survevõimaluse puudumine muudab Venemaa ülbeks. Eesti poolest võiks uus juhe minna ka läbi Valgevene, Ukraina või Leedu.
4) Kahtlemata kõige olulisem aspekt on süda-Euroopa sõltuvus Venemaast. See tähendab, et detailidesse laskumata teeb nt Saksamaa Venele järeleandmisi, mida otse-gaasijuhtme puudumisel ei tehtaks. Eesti jaoks olulisi otsuseid langetatakse Eesti teadmata.
* Varuvariant oleks siiski suurendada territoriaalmere ulatust ja lasta gaasijuhe ehitada nii, et Eesti muutuks transiitmaaks. Laekuks transiiditasud ja säiliks kaudne kontroll juhtme üle.
Küsimused:
1) Kas Eestil on üldse võimalus blokeerida või oluliselt mõjutada gaasijuhtme saatust juhul kui merepiiri ei nihutata
2) Mis on vastuargumendid merepiiri nihutamisele