www.militaar.net

Parema häädusega pilti paraku ei saanud teha. Kiri märgil "otlitšnik vmf" (tähed muidugi kirillitsas) elik siis "eeskujulik mereväelane" vms. Endised madrused, öelge palun, mis puhul selline vidin rinnale riputati?

zzz:?

Sama tüüpi märk oli ka kahurväelastele.

oliver kirjutas:Sama tüüpi märk oli ka kahurväelastele.

Ega ikka olnud. Erialade kaupa olid märgid varem.
Selles seerias oli vaid kolm tüüpi.
Pildil on varajased, raskest metallist ja osaliselt kuumemailiga märgid.
Hiljem oli lühiajaline vahevariant- raske metall külmemailiga ja peale seda tulid alumiiniumist märgid.
Varajasemaid märke hinnati oluliselt rohkem ja need kuulusid demblivaranduse hulka.

gnadenlose kirjutas:

Parema häädusega pilti paraku ei saanud teha. Kiri märgil "otlitšnik vmf" (tähed muidugi kirillitsas) elik siis "eeskujulik mereväelane" vms. Endised madrused, öelge palun, mis puhul selline vidin rinnale riputati?

See konkreetne alumiiniumist Eeskujuliku Teenistuse märk on dembli poolt ära mökerdatud. Valge värvi asemel peab olema ühtlane hall, nagu seal kohati näha on.

Siin mõned varajasemad eriala eeskujulikud... :

Noor kirjutas:Siin mõned varajasemad eriala eeskujulikud... :
]

Kas need Sinu kogust? Kokk on päris hea. Pagarit ei ole?

zzz

Kahurväelastel, snaipritel, kuulipilduritel, jne, jne, jne, jne olid tõesti suure sõja ajal ja natuke ka pääle seda eraldi. Hiljem olid ainult-отличник советской армии,отличник вмф,отличник ввс. Tööpati, sisevägede vendadel olid ka oma "eesrindlase" märgid, kuid need olid tiba teise kujuga...
Mina sain oma märgi 1981.a ja oli ka ilmselt vanadest varudest- korralikust raskest metallist ja korraliku emailiga. Nagu Arnold kirjutas, üritasid paljud mehed neid dembliks külge sebida. Väeosas, kus ma teenisin, niisama selle märgiga ringi patseerida ei saanud, kuna antud märk oli kantud sõjäväepiletisse, koos käskkirja numbri ja muu juraga. Leningradis kippusid patrullid seda päris kiivalt kontrollima. Mille eest anti? Formuleering oli üks: "za bezupretšnuju službu i uspehi v bojevoi i polititšeskoi podgotovke....". Meie pataljonis anti neid märke 2 aastase teenistuse jooksul ca igale kümnendale mehele. Peale selle enne demblisse minekut eelviimasel või viimasel päeval jagati ohtramalt- tavaliselt "esimese partii" meestele.

Varajased, raskest metallist ja osaliselt kuumemailiga märgid ( otl vmf, vvs ja otl. sov. armii ) on eriti hinnatud ja otsitud, kui nad juhtuvad olema vindiga märgid. Nõelkinnitusega on nad suhteliselt tavalised, aga et endale vindiga leida, siis annab neid taga ajada.

Õigus, Tossom. Märk, mis mina sain, oli samuti nn raske variant, õige emailiga, kuid paraku nõelaga. Meil oli kroonus mehi, kes ratsisid oma "nõelvariandile" vindi külge...15 aasta jooksul vindiga SA minu kätte sattunud ainult üks kord. Enamus, mis laekuvad on kõik alumiiniumist. Sama lugu oli kroonus ka nn klassimärkidega. Mul õnnestus saada 3 klass veel vindiga.
Kuid jutujätkuks niipalju- vajalikud on nad kõik. Kuidas sa hing NA vormi müüd, kui märke küljes pole. Siis tuleb aga sahtlist välja otsida ja külge riputada...

Veel üks: http://www.minupildid.ee/main.php/users ... t.JPG.html
Vabandused, et pildi kvaliteet nii jube on. Kui õhtul aega saan, siis asendan selle ilusamaga.

Mõned märgid veel minu poolt.

Nujah Stilett, ma ei pidanud silmas neid märke kuhu on ise vint taha ratsitud, vaid ikka tehasepoolse vindiga. Õhtul katsun pildid üles panna, siis on infi mõttes hea vaadata ka.

Eikeegi poolt üles pandud otlitsnõi sofjor tundub küll ilus ja suht korralik sõjaaegne märk olema. Üldse oli sofjori neli või isegi viis erinevat variatsiooni, ka autod varieerusid märkidel. Küll on aga sofjor kõige levinum varane otlitsniku märk, sama sagedasti võib kohata ka märki otlitsnõi svjasist ( sidemees )

Üldse on varaseid otlitsnikuid 20 erinevat, kui ma ei eksi.

Varasematest otlitsnikutest, on kindlasti kõige haruldasemad, otlitsnõi torpedist, otlitsnõi pontonjor, otlitsnõi podvodnik, otlitsnõi pekar ja otlitsnõi povar.

Ka neid kõiki teisi mis sinna vahepeale jäävad ei liigu enam eriti ja koopiaid on palju. Tasub olla ettevaatlik. Kasutaja Noor-e piltidel olev üks kahest otlitsnõi pozarnik märgist tundub olevat aversil eraldi peale pandud voolikutega, s.t, et märk ei ole ühes tükis. Sellised on väga väheliikuvad ja varased variatsioonid ja seda esineb ka teistel varastel otlitsnikutel.

Ilusad märgid.

tossom kirjutas:Eikeegi poolt üles pandud otlitsnõi sofjor tundub küll ilus ja suht korralik sõjaaegne märk olema.

Konkreetse märgi taustast veel nii palju, et see kuulus ühele "korpusemehele", kes oli seal ühe tähtsama tila autojuht. Tegemist mehega, kes praktiliselt kogu elu oli Jõgevamaal ja Tartus auto- ja bussijuht. Esimene kokkupuude sõjaväega oli ajateenistus, millest ta sageli meenutas seda, kuidas Pätsu residentsi ees vahtkonnas pidi seisma. Kolmest vennast oli ta ainus, kes Punaarmesse sattus. Oli tulnud käsk veoautoga mingi kaup raudteejaama viia ja kohale jõudes suunati sujuvalt koos masinaga rongile ja tee viis ida poole. Teised kaks olid vastaspoolel. Sõja elasid õnneks kõik kolm üle. Märgiomanikuga läks peale rongile sattumist nii, et naine ei kuulnud suurel ja laial Nõukogudemaal uitavast abikaasast kolm aastat midagi. Mees läks lihtsalt hommikul tööle ja kadus. Purjus omakaitsjad panid naise selle eest, et mees Venemaal oli, veel seina äärde ja üritasid maha lasta aga keegi, kellel aru peas, oli selle ürituse enne kõige hullemat ära lõpetanud. Peale Leningradis (meenutused kasside söömisest jms) ja "Luki all" olemist Eestisse jõudes lõpetasid peale Emajõe forsseerimist koos sõbraga omavoliliselt enda sõjamehetee pagedes mingil hetkel lihtsalt võssa. Emajõe kallastelt pärineb ka tema ilmselt ainus otsene kokkupuude vastaspoolel olnud eestlastega, millest ta viina võttes ikka tavaliselt juttu tegi. Olid kusagil näinud purukslastud käega eestlasest ohvitseri. Oli istunud maakivist aidavundamendil, suur vahutav vereloik maas. Kui nemad olid juurde läinud jutuga, et seome käe kinni ja vast jääb ikka hing sisse, olevat too haavatu vastanud lihtsalt, et "ma ei vaja teie abi" ja oligi sinna omaette istuma jäänud, kuni mõne aja pärast oli vaikselt külili vajunud. Peale väejooksu varjasid ennast siis sõbraga natukene aega ja sellega asi lõppeski. Mingeid hilisemaid suuremaid komplikatsioone sellest siiski ei tulnud. Peale sõda elas kuni surmani majas, mis oli neil kahasse endise leegionäriga (naabriks veel Narva pataljoni veteran). Said kõik kolmekesi päris kenasti omavahel hakkama. Kui vahel viina võttes ka tögasid üksteist, siis sellega asi ka piirdus.