gooligan kirjutas: ↑06 Juul, 2023 17:45
Ehk jutu kokkuvõttes ongi tegu eksperimentaalse SMRiga, mis peaks oma elujõulisust ja töökindlust peale valmimist kinnitama. Täna pole seda Darlingtonis veel isegi ehitama hakatud.
Ka projekti vedajad ise kinnitavad,
et on sisse viinud mitmeid muudatusi ning vajavad veel kogemusi,
et saada ehitushinda alla (eksperimenaaljaama toodangu hind ei ole konkurentsis).
Isegi hoian projektile pöialt, aga elu
on näidanud kuivõrd "õrnad" need tuumaprojektid kipuvad olema ja viivitused võivad olla vägagi pikad.
Mainin sissejuhatuseks ära,
et Darlington'is
on kopp maasse löödud küll. Lisaks, nagu ka akf parkija mainis teatati just
et plaanitakse 3 reaktorit sinna veel lisaks rajada.
Kipun nõustuma
et see projekt võib võtta kauem ja minna kallimaks (mis
on antud sektoris siiski pigem reegel kui erand,
k.a. Nuscale) aga minuarust muudab see üldpilti üllatavalt vähe.
Isiklikult eelistaks seda "kallist" tuumaenergiat "odava" roheenergiale ka siis, kui selle valmimine võtab 50% kauem aega ja hind kahekordistub. Miks?
1. Kuna katset päriselt ainult tuule ja päikese + akude peal ära elamist (või siis noh kasvõi 95% ajast koos gaasi
backup'iga) pole reaalselt ära tehtud
mitte kuskil. V'hemasti üheski mõistliku suurusega kogukonnas (kasvõi mõni Võru mastaabis 10 000 elanikuga väikelinn).
2. BWRX-300 reaktorite eluiga
on 60 aastat ning see
on pikendatav. Tõenäoliselt ei oleks ka 100 aastat kasutust midagi eriliselt võimatut. Kujutad ette, kui me praegu lõikaksime energeetikas veel täiel määral kasu EW algusaastatel rajatud infrast?
Samuti olen nõus,
et me ei peaks olema päris esimesed katsejänesed. Kuna aga selliste jaamade rajamisaeg
on piisavalt pikk, pole ka nõus suhtumisega,
et peaksime ootama
alustamisega "kuni esimesed
on ennast tõestanud". Sest see sõltub liiga palju sellest, mida lugeda tõestatuks. ja seda kummi saab lõpmatuseni venitada.
Mitme reaktoritega kommertsiaaljaamade puhul tähendaks see julgelt nii aastat 2032+. Niigi
on neile reaktoritele juba arvestatav huviliste järjekord. Isegi kui me 30ndate alguses peaksime kohe jala uksevahele saama, võib tekkida tarneprobleeme (kuna arvatavasti prioritiseeritakse kliente, kes ehitavad "puuduolevad" reaktorid jaamades kus asi juba toimib). Oma põlevkiviäri peame me 2030ndate alguses nii või naa kinni panema. Iga lisaaasta sealt edasi võib meile minna üüratult kalliks Kui me alustame 2030+,
on see minumeelest lootusetult hilja.
Mis siis kujutab endast BWRX-300?
Loomulikult võib arenduse käigus tekkida ootamatusi mis põhjustavad lisaressursside kulu nii aja kui raha näol. Pigem
on see esimeste jaamade juures isegi väga tõenäoline.
Siiski demüstifitseeriks natukene seda BWRX-300 reaktorit. Tegelikult äärmiselt konservatiivse (
et mitte öelda kõige konservatiivsema) moodulreaktori disainiga mis klientides mingitki huvi
on äratanud. Ma ise oleks tehnokraadina loomulikult eelistanud
mõnda sulasoolareaktorit, mille potentsiaal
on kaugelt suurem. Paraku tundub,
et nende riskid/ajastus ei klapi meie jaoks kohe üldse. Loodetavasti saaks neid kasutada 2. tuumajaama rajamiseks.
GE reaktorite lihtsustatud sugupuust
on lühidalt kirjutatud siin.
GE Esmasest USA keevvee reaktoritest aretati välja ABWR, millest
on Jaapanis lõpetatud 4 reaktorit, kusjuures igaüks neist 3-4 aastaga (täiendavad reaktorid jäid nii Japanis kui Taiwanis pooleli peale Fukushimat ja sellele järgnevat energiapoliitikat. kuigi
see võib muutuda).
Sealt edasi töötati välja SBWR ja
ESBWR , mis
on lihtsustatud passiivne tsirkulatsiooniga III+ generatsiooni 1520 MW reaktor. ESBWR disain saadi suures osas sertifitseeritud ja pidavat lisanduma lisareaktorina
Grand Gulf ja
North Anna tuumajaamadele, kuid need projektid vilja ei kandnud.
Korduvalt 3-4 aastaga rajatud ABWR näeb välja
selline:
Selle otsese järeltulija ESBWR ja meile plaanitud BWRX-300 võrdlus aga
selline:
Kõik ühe BWRX-300 reaktori juurde kuuluv kraam näeks välja
umbes selline:
Tegu
on siis 50ndate tõestatud kontseptsiooniga, mille 7. põlvkonda järeltulijaid rajati 90ndatel jooksul Jaapanis korduvalt 3-4 aasta jooksul (kopast maasse kuni käivitumiseni). Loomulikult ei ole selle oluliselt vähendatud mõõtmetega passiivtsirkulatsiooniga järeltulija ehitamine riskivaba protsess. Aga mingi üle mõistuse raketiteadus see nüüd ka ei ole.
Arvestades
et säärase jaama eluiga
on vähemalt 60 aastat (koos pikendamisvõimalusega), ütleks
et oluliselt käegakatsutavam kui mingid 100% roheenergiavõrgu unelmad.
P.S. 300 MW väikereaktoreid
on edukalt käideldud küll. Näiteks Šveitsis 1972-2019 tegutsenud
Mühlberg.
