Ohvitseriks otse tänavalt?

[Arnold]

zzz

[marksman]

sellise masendava ellusuhtumise peale tahaks vastata ühe veebli sõnadega.... "HÄRRASED, MIS TOIMUB?!"

see, kui sõjakoolist mõni kutt pärast diplomi saamist minema läheb.. ju sis parem ongi, et selline vend ei hakkaks teisi õpetama ja oma ükskõiksust ka nendesse edasi kandma! samuti pole mõtet jätkata juttu, et "kui meil oleks tiptasemel varustus, küll me siis teeks......."

las härra kindral teeb edasi õigeid otsuseid, keegi meist ei ole piisavalt pädev ütlema, mida ta PEAKS tegema, et riigikaitset parandada. kes aga tema töö tulemusi näinud on, on rahul (reamehest kuni ohvitserideni).

tulles tagasi algteema juurde... minu arvamus on, et pigem olgu lõpetajaid vähem (aga olgu nad head mehed).

(ja pretsedendi all mõtlesin seda, et SÕJAKOOList ei tea ma kedagi, kes siiani peaks oma õppimise eest tasu tagasi maksma, kuna on ära läinud)
politseikooliga tuttav pole

[krizz]

Siin sobib ära tuua kolonelleitnant E.Laigna jutu EP-s. Patriotismi põlgus ja naeruvääristav suhtumine ühiskonnas on kõige taga. Peale aprilli sündmusi oli väike tõus, kuid sellisele patriotismile ei saa midagi püsivat ehitada. kõik peab hakkama pihta lapsepõlves, sest lapsed on kõige vastuvõtlikum materjal!

EINAR LAIGNA: Harju mäele tuleb püstitada Vabadussõja suur memoriaalkompleks, kus on ka nimedemüürid.

Kahjuks jah, Eestis ei austata piisavalt Vabadussõja- ja üldse kõiki sõjakangelasi. Teine Vabadussõda on üldse häbelikult maha salatud...

Põhiline häda tuleneb orjamentaliteedist, kodud on nõrgad ja koolides on riigikaitse õpetus vabatahtlik... Kooliprogrammides peaks olema isamaalis-patriootiline kasvatus, nädal peab algama saalitunniga, hümniga ja päevakohase lühikõnega nendel teemadel.Koolid peaks organiseeritult külastama lahingupaiku, näiteks Sinimäed.

Rahvas, kes ei austa oma kangelasi ega ohvreid, pole vabadust väärt.

Harju mäele tuleb püstitada Vabadussõja suur memoriaalkompleks, kus on ka nimedemüürid. Kedagi ei unustata, ükski ohver pole olnud asjata. Märtrite veri on vabaduse seeme.

http://www.epl.ee/artikkel/386699

[kloss]

tegelikult on kõik ju süsteem imuutmise taga. Kui kaotatakse ajateenistuse nõue ja jätkatakse samasugus õppekavaga, siis on vist asi hapu. Kui kaotada ajateenistuse nõue, siis vastavalt sellele peab muutuma kaõppekava. Seda stillis nii, et esimene semestri õppeaineks on ajateenistus. Samas kui tuleb praeguse süsteemi juures palju praaki, siis ei otsika ma põhjust niivõrd kadettide kui kooli enda poolt.

patriotismiga on ülemaailmastuvas maailmas nii nagu ta on. Pigem ollakse nõus teenust ostma kui ise midagi tegema. See on paljude riikide noorte järelkasvu problee ja sellele lahenduse leidmine pole kerge. Lihtsaim on vist valla päästa kolmas maailmasõda ja peale seda tõdeda, et nüüd on jälle mehi, kes sõdivad või tahavad seda teha.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Palja patriotismijutu heietamisega ei jõua tänapäeva merkantiilses maailmas küll enam kuskile - ja mõttetu oleks selles näit noori süüdistada

Siin eespoolgi mitmest vastusest juba läbi käinud, et madala intensiivsusega (tihti lihtsalt vaimuvaene) ajateenistus on see, mis elimineerib uusi tulijaid kaadri ridadesse

Ja selles see iva ongi. Et ajateenistus oleks intensiivne ja tulemuslik, on vaja tingimusi. Ja nende tingimuste ring on oi kui lai - siin peavad olema (ja funkama nagu kellavärk!) sellised täiesti erinevad faktorid, nagu:
- piisavalt harjutusalasid/laskevälju/polügoone - näit jalaväekomp väljaõppe elementaarvajadus on maaala 5x6km=30km2
- selged lahingu/väljaõppedoktriinid ja neil baseeruvad intensiivsed väljaõppeprogrammid
- intensiivseks tegevuseks piisavalt palju väljaõpetajaid/instruktoreid
- kompensatsioonimehhanismid kogu väljaõppekaadrile ületunni/ülepäeva/ülenädala tööks
- sotsiaalne võrgustik/tagamine väljaõppekaadri peredele eksisteerimiseks perifeerias...
- jne jne

Vot nii. Arenguid kaitseväes ju on aga need on liiga aeglased - kaugelt aeglasemad, et vabarigi pingelisel tööturul tegija olla.

Väheintensiivne, halvasti tagatud ja halvasti mõtestatud ajateenistus on see, mis laseb põhja sõjakooli vastuvõtukonkursi... ja on seda teinud tõusvas (õigemini järjekindlalt langevas) joones juba oma 5-6 aastat. Nii et tegelikult mida vapustavalt uut nagu ei olegi juhtunud. Toimib lihtsalt pikemaajaline ja seaduspärane negatiivne protsess - kahjuks

[krizz]

No siis tuleb ju lõpuks välja, et ainus lahendus on palgaarmee.
Kui riigikaitses osalemine panna sõltuvusse tingimustest, siis lõppkokkuvõtteks on siis ka riiki suhtumine parematest tingimustest. Kaitsevägi ei peaks konkureerima tsiviilmajanduses toimuvaga.
Siin ongi häda, kui palga järgi tullakse ja minnakse. Riigikaitse peaks elama tõesti rohkem patriotismil, kui rahal.
See ei ole muidugi õige, et raha vääriliselt ei anta, kuid...Iga roju ärgu kaitseväkke astugu (ega ei astugi).

Tuleb siis välja: kas patriotism, või palgaarmee. Kas armastuse pärast, või vastavalt rahale...

Muidugi sinisilmi mul pole...Mõõdalaskmisi on selle 15 a liiga palju tehtud.

[stilett]

Egas ainuüksi palgaarmee loomine, ei too järjekorda sõjakooli ukse taha massiliselt tublisid mehi, kes teavad mis asi on sõjavägi ja milleks seal teenitakse. Samas, pole Eesti erandiks. Olen kõnelenud Rootsi koleegidega-neil näiteks sama lugu, noorsugu sõjakoolidesse enam ei kipu...

[hummel]

Parimaks reklaamiks kaitseväele on kaitsevägi ise. Kui kaitsevägi ise keeldub tekitamast usinamates ajateenijates patriotismi ja motivatsiooni, siis keegi sinna ka palgaliseks jääda ei taha (kui just mitte midagi paremat tsiviilis teha pole).

Kaitsevägi ajateenistuse näol on teatavasti suletud ja autokraatlik süsteem, kus me võime isegi teataval määral muuta ajateenija ellusuhtumist, kui tahame ja eestvedajatel jätkub jultumust ning initsiatiivi. Iga nädal neile mingit x teooriat tagudes saame kasvatada neist üsna edukalt kas näiteks skinheade või našiste-ekstremiste. Kui kasvatust natukegi läbi mõelda, jääb korrutades lõpuks üht-teist kindlat kõrvade vahele ja inimene muutub üldjuhul ka vastuvõtlikuks.
Nii võime ajateenijale teenistuse käigus ka kodumaa patriotismi sisendada. Patriotismi sisendamine on asjakohane näiteks läbi ajaloo. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta jne. Veame neid muuseumidesse, näitame dok-filme, juhime tähelepanu rivistustel. Lõpuks koorub sealt välja ka riigikaitse mõte ja kasulikkus ning mitmetel tekib viimaks ka isiklik huvi.
Osaliselt läbi katsetatud - töötab!
Aga kaitseväes pole selline ajateenijate motiveerimine üldiselt moes. Ei peeta sageli normaalseks või lihtsalt ei viitsita ega osata. Peaasi, et tunnid antud ja õppekava täidetud.

Loomulikult on mõtestatud tegevus see, mis motivatsiooni tõstab ja bardakk see, mis langetab. Bardaki algosa on aga inimene-juht, (mitte siiski ressursid), kes asja nii on planeerinud või läbi viinud. Taolisi elukaugeid ja ebakompetentseid juhte leidub kaitseväes täna veel piisavalt ja kui Sõjakooli hakatakse tänavalt võtma, saab olemasolevatele veel "konkurents" kah olema.

Nõudmiste osas järeleandmiste teed minek on lahenduse otsimine valest otsast ja odavalt. Niiviisi siis jäämegi järeleandmisi tegema ning laseme süsteemi korralikult põhja. Juba need ohvitserid, kes praegu koolist tulevad, just ei hiilga andekusega igakord väeosas reaaleluga kokku puutudes. Paljud ei oska ka allohvitseridega koostööd teha, kuigi üritavad kõigis asjades ise targad ning osavad olla. Kõik pole lihtsalt koolis aru saanud, mis ikkagi on veeblite ülesanne allüksuses. Samuti ei saada aru, et usaldav koostöö allohvitseridega võib säästa neid endid paljudest ettenägematutest hädadest (ja vastupidi).

Täna just arutasime, et kui nüüd üldse ilma ajateenistuseta hakkavad võtma, siis on saabumas totaalne katasrtoof. Need, kes rühmaülemateks saabuma hakkavad, ei saa küll ööd ega mütsi aru, mismoodi elu allüksuses tegelikult käib. Tagajärjeks probleemipundar, sassis suhted ja ohvitseri olematu autoriteet alluvate sõdurite ja allohvitseride silmis. Kokkuvõtteks kaos.

[LeBon]

Mulle on jäänud mulje, et eesti liigub aasta-aastalt hiilivalt palgaarmee poole, ehkki Reformierakond on viimasel ajal ses suhtes tasa olnud ja Ligi pole enam vastavaid artikleid üllitanud.
Väidetavalt kaotati Lätis ajateenistus setõttu, et rahvas ei toetanud seda. Ei toetanud aga seetõttu, et õieti ajateenistust polnudki. Sõjaväkke kutsuti tühine protsent potentsiaalsetest ajateenijatest ja seetõttu kujunes välja olukord kus sõjaväkke sattumine oli justkui räige ebaõnn- et kõik sõbrad-tuttavad on sealt pääsenud aga mina pean järsku minema. Ja inimese psühholoogia on selline, et keegi ei taha see ainuke loll olla. Kui enamus noormehi läbiks teenistuse, kujuneks välja vastupidine efekt, mittekäinu oleks nagu valge vares. Ja kui kaitsetahtest rääkida ( ise käisin Eesti sõjaväes 1999/ 2000), siis ehki keegi sinna minu mälu järgi väga suure entusiasmiga ei tikkunud, räägivad tagantjärgi kõik, et ei kahetse, et seal käidud sai. Kui vanu kamraade kohtan ja juttu ajan lööb välja pigem nostalgia, mitte hala, et milleks seda küll vaja oli.
Ei tea arve ja ei viitsi statistikat otsida aga on jäänud mulje, et liigume lätlaste jälgedes- kutsutakse väheseid. Kahtlemata kujuneb ka meil sellise asja tagajärjel samasugune suhtumine nagu lätlastel.
Teine asi on ka see, et asi muutub järjest lebomaks. Elu ja kord on nii lõdva, et tagantjärgi polegi tunnet on olen nüüd armees käinud ja elus ühtteist kogenud mees. Mul tuttav läks Kuperjanovisse kuna oli kuulnud, et see on kõige karmim koht. Tulles muigas, et tegemist on legendiga, et eks ta paras lasteaed oli. Veel kümmekond aastat tagasi räägiti uhkusega, et ma käisin Kuperjanovis.
Jutu point on selles, et ühel päeval selgub, et mõtekas oleks palgaarmeele üle minna juba seetõttu, et sisuliselt me juba olemegi seda.
Aga mis puutub algsesse teemasse, siis mina ei kujutaks küll ette, et mind käsutaks ja ajaks seljakotiga jooksma sell, kes pole ise ajateenistust läbinud. Minu ajal "lohutas" vähemalt asjaolu, et ka seerud olid sama karmi kooli läbi teinud ja pool aastat tagasi n...ti neid samamoodi nagu nemad hiljem meid.