Ma üldiselt suur Tšetšeenia sõdade huviline, niiet panustaks ka siia mõne artikli refereerimistega kaur3 eelpool pakutud linkidelt, kuna ehk kõigil inglise keelega kiita pole. Ma muidugi ei pretendeeri mega keeleoskusele ja tõlketäpsusele (eriti terminite puhul) ja tegemist pole terviktekstidega, loodan Teie positiivsele suhtumisele
.
Esimene artikkel pajatab vene linnavõitluse taktika muutumisest, tingituna Groznõi lahingust 1994-95.
Vene armee oli tugevasti alarahastatud ja maine oli kehv. 2aasta jooksul polnud toimunud ühtegi polgu- ega diviisi taseme õppust, enamasti suudeti läbi viia pataljoni taseme õppusi 1X aastas. Enamus pataljone oli komplekteeritud 55% või vähem. Umbes 85% teenistusse kutsututest sebis omale vabastuse, mistõttu sattus armeesse kriminaale, tervise- ja vaimupuudega mehi. Ohvitseridele ei jätkunud kortereid, raskusi oli sõdurite korraliku toitmise ja palga maksmisega. Üksustel puudus adekvaatne tagalatoetus.
Algselt üritati Tšetšeenias eesmärk saavutada peam. tšetšeeni opositsiooni kätega. 5000 opositsiinivõitlejat+ 85 venelast ja 170 venelaste tanki üritasid vallutada Groznõid, hõivates selle võtmeobjektid (nagu varem Praha ja Kabul). Asi ebaõnnestus, kaotati 67 tanki. Selle asemel, et ümber grupeeruda ja uuesti üllatusmoment saavutada saadeti väed kohe Tšetšeeniasse. Kuna terviklikke diviise polnud võtta, siis pandi need kokku väiksematest üksustest ja saadeti lahingusse. Jalaväe lahingumasinatel olid küll meeskonnad, kuid saatejalaväge kas vähe või puudus see üldse. Mõningatel juhtudel juhtisid masinaid ohvitserid, kuna sõdureid polnud võtta. Luureandmed Groznõist olid puudulikud, olid vaid mõned suured üldised kaardid, taktikalisele tasandile polnud kaarte aga üldse anda. Linna ei piiratud ümber, nii et tšetšeenid said end täiendada- varustada kogu lahingu jooksul. 1994 nn. uusaasta rünnakul üritati eesmärk saavutada soomuse jõul, kuid ilma piisava jalaväetoetuseta. Kuna tegu oli kokkuklopsitud üksustega, siis sõdurid ei teadnud tihti isegi üksteise perek.nimesid. Neile oli öeldud, et nad osalevad mingis miilitsaoperatsioonis, mõnel polnud isegi relva. Groznõisse sissesõidul paljud magasid masinates, tankistidele polnud jagatud kp- moona. Ilmekaks üldistuseks kehvast ettevalmistusest oli Kmin-i P. Gratšovi suurustamine, et ta võtaks Groznõi 1 dessantpolguga 2 h jooksul. Ilma jalastunud jalaväeta soomusmasinad olid tšetšeenidele kerge saak, masinad hajusid linnatänavaile, kus 120st hävitati 105.
Linnavõitluse planeerimine Vene luure ei märganud tšetšeenide poolt kiiruga rajatud kaitserajatisi. Tšetšeenid lõikasid kiiruga linna tunginud venelaste kolonnid ära, kasutades selleks julgestamata paralleeltänavaid ja seejärel hävitasid nad. Praeguseks on venelased taibanud, et kiired jalastumiseta rünnakud on linnade hõivamiseks iganenud taktika, vaja on lihtsat, ent hoolikalt kavandatud plaani. Esiteks: linn tuleb täielikult ümbritsevast isoleerida ja samas teostada üksikasjalikku luuret. Teiseks: äärelinnades asuvad võtmeobjektid tuleb hõivata kaudtule toetusel ja kavatsetud rünnakupositsioonidelt. Kolmandaks: elu- ja tööstuspiirkonnad ning kesklinn tuleb võtta üksteise järel, nö. samm- sammult. Neljandaks: lõksu jäänud vaenlased tuleb hävitada, ala puhastada miinidest, relvad kokku koguda, kehtestada ala üle kontroll ja öine komandanditund. Kohtades, kus elab "oma rahvast" tuleks võimalikult vältida liigseid purustusi.
Lahinguvälja üldised luureettevalmistused Venelased tegid esialgsed plaanid 1: 50 000 ja 1: 100 000 kaartidel. Puudus oli detailsetest suurtest 1: 25 000 või 1: 12 500 kaartidest. Aerofotod ja operatiivsed luureandmed olid hädavajalikud, kuid luuresatelliidid olid raha säästmiseks välja lülitatud ja tehti vaid mõned pildistamise lennud. Ka madalama astme juhid vajasid aerofotosid ja suuri kaarte, kuid ei saanud neid. Üldine luureinfo oli väga segane, kuid planeerijad ei võtnud tarvitudele isegi mitte elementaarseid ettevaatusabinõusid ega üritanud aimata, kuidas tšetšeenid võiksid linna kaitsta. Kolonnide linna sisenedes kohtasid need snaipreid, teetõkkeid jm. märke tšetšeenide sihikindlusest linna kaitsta, sellest hoolimata ei tehtud midagi valmistumaks tõsiseks võitluseks. Seejärel, planeerides oma edasist tegevust, pidasid venelased vajalikuks hõivata äärelinnades asuvad suurte maanteede äärsed tööstuskompleksid. Taolised rajatised oma kivi- ja betoonmüüride ning allmaa ruumide- ja käikudega on aga ideaalsed pikaks kangekaelseks kaitseks. Linnas sees arvasid venelased end kohtavat tanke ja kahureid nurgahoonetes ja müüriavades, jalaväge aga hoonete kõikidel korrustel, snaipreid ja tulejuhte aga kõrghoonetes ja katustel.
Ründegrupid ja rünnakuüksused Linnavõitluseks oli veneleste taktikaks ründegrupid ja rünnakuüksused. R- grupp koosnes tavaliselt motolaskurkompaniist tugevdatuna tankirühma, suurtükipatarei, mp- rühma, AGS-17 rühma, pioneerirühma ja TBK sõduritega. R- üksus moodustus tavaliselt motolaskurpataljonist tugevdatuna suurtükipataljoni (s- grupp?) tankikompanii, pioneerikompanii, ÕT- rühma, leegiheitjajagude ja suitsugeneraatori meeskonnaga. R- üksusel oli ka võimalik vajadusel diviisi ressurssidest suurtüki- ja õhuväe toetust juurde küsida. Praktikas osutusid selliselt kokkupandud spetsüksused ebapraktilisteks, kuna lõhuti niigi kehvas seisus üksusesisene terviklikkus ja anti ülema käsutusse rohkem ressurssi, kui too suutis juhtida ja mõtestatult kasutada. Lihtsam oli kasutada tavalisi tabelüksusi, näit. motol.rühma, mis jagunes ründejagudeks ja kattejagudeks. Kattejaod surusid vaenlase tulega maha, samal ajal kui ründejaod asusid rünnakule. Rünnaku järel sai kattejagusid kasutada reservina. Lahingus osutus vajalikuks kanda midagi äratuntavat ja silmatorkavat, et vältida omade tuld. Linnavõitluses vajati väh. 4: 1 ülekaalu. Hinnanguliselt võitles Groznõis 60 000 vs 12 000, samas ei olnud isegi 5: 1 ülekaal kohati piisav, kuna venelased pidid jätma hõivatud alade kontrollimiseks üksuseid.
Taktika ja lahingudrillid Vana Nõukogude taktika kohaselt pidid rünnakut juhtima tankid, mis aga Groznõis osutus täiesti kohatuks. Tank ei suutnud tule all hoida keldreid ja katuseid, nende vastu osutusid efektiivseiks ZSU 23-4 ja 2S6. Mõned tankid olid kaetud soomusest 25- 30 cm eemal asuva traatvõrguga, et kaitsta teda RPG jm kergema vastu. Üleüldse üritati soomust igati jalaväega julgestada. Tšetšeenide TT- meeskondade hävitamiseks võeti kasutusele varitsused, kus soomust kasutati söödana. Avastati, et linnavõitluses läheb tarvis palju rohkem granaate, lõhkeainet ja TT- laske, kui ette nähtud. Samuti vajati rünnakul ronimisvahendeid. Hädavajalikud olid treenitud snaiprid, neid aga oli vähe. Väga kasulikud öisel rünnakul olid prozektorid. Need pimestasid vaenlase öövaatlusseadmed ja häirisid nende laskureid, toimides samas ka psühholoogilise relvana ja aitasid vältida omade tuld.
Suurtükivägi Suurtükiväe kaudtuld kasutati linnale lähenemisel ja äärelinnades, teid blokeerivate varemete vältimiseks eelistati kasutada otsetuld. Väljaõppinud kaudtulejuhte oli vähe ja jalaväeohvitserid polnud selles kogenud, küll aga oskasid nad suunata otsetuld. Selleks kasutati liikursuurtükke, kahureid, haubitsaid, raketisüsteeme ja 82 mm Vasiljok automaatset mp-d.
Õhujõud Lennuväge toetuseks ei kasutatud, nad pommitasid nn. "vabatule" piirkondi, hoopis rohkem kasutati koptereid näit. snaiprite ja katusepositsioonide vastu, millele nad lähenesid hõivatud kõrghoonete varjus.
Suits ja pisargaas Palju kasutati suitsu- ja valge fosfori laskemoona, iga 5. mürsk v. miin oli selline. Lisaks valge fosfori põlemisel tekkivale suitsukattele oli see suits ka mürgine, kuid selle kasutamine pole keelatud. Samuti osutusid efektiivseks vahendiks pisargaasigranaadid.
. Loomadele sai tõesti liiga tehtud.