ülemustele mittevahelejäämise peenike kunst

[kalleb]

seda peenikest kuntsti pidi valdama kui ei tahtnud et sind igasugu dolnbajobid ohvitserid suva töödele käsutaksid

põhiline oli kuhugi kindlasse kohta varjuda,kasarmus ei tohtinud mingil juhul olla vaid ikka objektil,mis sa seal tegid see oli juba teisejärguline

[stilett]

Eks see oli tõesti paras kunst. Kuigi selle sai kiiresti ja lihtsalt selgeks. Eriti, kui oma otsene komandör- rühmaülem seda soosis. Peale hommikust razvoodi jäi tavaliselt tegevuseta päris mitu meest. Siis andis rühmakomandör mulle käsu: "Üle jäänud mehed, reservi, kuni lõunani!" See tähendas, et tuli minna väeosa sauna, kus meie rühmakaaslasest saunamees ees ootas. Kuna saunas lõunani mingeid pesemiseprotseduure ei toimunud, sai seal rahulikult aega parajaks tehtud. Saunamees kupatas kõige noorema sööklasse, sealt toodi kompotti või teed, valget leiba, võid ja muud paremat (ka leivakaalujad, kokad ja lihunik olid oma rühma poisid). Pärast teist hommikusööki keeras osa mehi kõige labasemal kombel magama, teine pool aga hakkas end dušši all leotama. Pandi dušši alla pink ja mediteeriti kuumade jugade all. Muidugi, ega selline molutamine päris iga päev aset ei leidnud, kuid meeldiv oli sellegipärast. Kõige tähtsam oli ennelõunasel ajal territooriumil mitte tuiata sihitult territooriumil. Võisid mõnele rangemale päälikule jalgu jääda, siis oli kisa kui palju. Eriti ebameeldiv oli siis, kui sattusid pihku väeosa komandörile kindralmajor Prjamitskile või komandant kapten (hiljem major) Kislitsõnile. Nendel oli komme sihitult- kaootiliselt liikuv võitleja viia pataljoni staapi, kus hakkas pihta karussell- "Seltsimees alapolkovnik! Palun kohest ja täpset ettekannet, millega käesoleval momendil tegeleb see või teine rühm......" Pärast seda kottis pataljoni ülem rooduka läbi, see omakorda rühmaülema ja sedasi alla välja. Ja loomulikult selline "rajalt mahavõtmine" tõi endaga kaasa käskluse "A, nu ka dõhni!" Häda ja viletsus kui juhtusid lõhnad juures olema. Seersandina oli mudugi oluliselt lihtsam väeosas ringi tuiata. Kui pihku sattusid pidid ladusalt luuletama, et lähen kontrollima seda või teist. Pärastlõunane aeg oli juba oluliselt rahulikum. Siis tuias ringi hulga mehi, kes oma tegevusetust põhjendasid sellega, et neil on enne õhtust toimkonda astumist vaba aeg.

[Charlemagne]

Kasulik oli ka mõnda tööriista kaasas kanda: vasarat, tavotipritsi, suurt mutrivõtit. Siis oli hea põhjus öelda , et osaled oma südamelähedase lahingutehnika (liikuv surnukirst ,modifitseeritud 55) hooldamisel või pisiremondil. Või seletasid asjalikult (juhul kui mingit üldist putitamist ei olnud), et äsja märkasid - siin või seal oleks pingutamist-määrimist või mida iganes vaja. Kontrollida keegi ei viitsinud reeglina.

[Tux]

Esimese õnnestunud ära viilimisega sain hakkama noorteaja lõpu poole. Oli puhkepäev ja teooria järgi poleks tohtinud meid töö tegemisega piinata, aga kes see sellest küsis. Ikka oli vaja platsi luuaga puhkida, ämbriga vett kuhugile vedada või midagi muud teha. Minul tekkis tollel päeval idee, et peaks õige aia taha poodi minema. Teooria järgi käis asi nii, et küsisid oma otsese ülemuse käest loa ja käisidki ära, praktikas aga võisid seda luba ka mitte saada ja selle asemel anti hoopis mingi töö teha.
No nii, asutasin ennast siis minekule, et leida oma odtelenie ülemus jefreitor Jatskevitsus, kes mulle loa annaks, aga põrkasin hetke pärast kokku hoopis svodi ülemaks pandud seeruga, kes kohe küsis "tõ kuda?". Vastasin, et poodi suitsu järele. Seeru teatas selle peale, et kuule kui Jatskevitsus sind juba poodi saatis, siis mine too mulle ka, me hakkame kogu vsodiga praegu platsi pühkima ja ma ei saa ise minna, pean teie järele vaatama. Läksin siis rõõmsalt KPP poole edasi, kuna nüüd oli luba taskus, aga vastu tuli Jatskevitsus, ise näost lilla ja lõugas juba kaugelt, et kus sa debiil olnud oled, ma olen sind pikalt taga otsinud, meil tuleb tööd tegema hakata. Teatasin, siis talle, et seeru saatis poest suitsu tooma ja et võiksin sulle ka tuua...
Mees mõtles veidi ja ütles, et kui sind juba saadeti, siis too muidugi, ikka läheb vaja, andis raha ka veel kaasa.
Nüüd oli ring täis ja ohkasin kergendatult, alibi oli täiuslik ja vahelejäämise võimalust enam polnud ning tunnike vaba aega oli jälle leitud.