koduigatsus...

[dude]

Mina isiklikult igatsesin väga. Ma mõtlesingi, et küsin kuidas teil selle igatsusega oli, kas arvate, et pigem kaugemal olles oli see suurem või hoopis väiksem. Ning kuidas teile tundus (mulle vähemalt nii, et algul väkke minnes noorena oli suur igatsus harjumatusest, siis teenistuse keskel see isegi kohati kadus ja siis enne lõppu ei suutnud jälle ära oodata). Kuidas te seda ´´ravisite´´...?

[kalleb]

seda ei saanudki ravida-see oli sees ja kummitas pidevalt

eks seda prooviti tööde ja tambiga maha suruda aga minu puhul see ei õnnestunud

[stilett]

Enda kohta ei saa öelda, et koduigatsus oleks hullult painanud. Elasin suhteliselt kergelt üle. Kui, siis esimesel poolaastal. Asja leevendas ka see, et päris mitu korda puhkusel oldud, kodust käisid pruudid külas, eks neid oli ka kohapeal. Praegu raske öelda, mis tunne oleks olnud, kui oleksin sattunud kuhugi pärapõrgusse, mitte aga Leningradi oblastisse. Pluss kogu aeg oli tegevust. Kui mõne lähedase kamraadiga kodujuttu rääkima hakkasid, siis hakkas veel sitem. Kõige õigem oli vähem aastate, kuude, nädalate ja päevade peale mõelda.

[istorik]

Olin teeninud utsebkas Lätis alla kuu ja siis ühel õhtul lund rookides enne otboid tekkis mõte, et panen metsa, küll kuidagi koju jõuab aga ei tahtnud perekonda löögi alla seada, kgbesnikud käisid ju ikka karanud meeste suguseltsi usutlemas. Väeossa jõudes olid juba harjunud.

[ostius]

Olin kodust vaid 200 km kaugusel, kuid ega siis koduigatsus geograafilisest kaugusest tule! Olulisem on astumine ühest ühiskonnast teise. Tsiviilelu ja kroonuelu erinevad ju nagu öö ja päev: üks rõhutab individuaalsust, teine kollektivismi. Kõige kummalisem on see, et kuna inimene harjub üsna ruttu uue olukorraga, siis tekib koduigatsusele vastupidin nähtus: kroonuigatsus. Tõsijutt! Lugege E. M. Remarque "Tagasitulek" läbi, seal kirjeldatakse rindelt tulnud sõdurite kohanemisraskusi tsiviilelus. Mulle igatehes oli see tunne tuttav: iga linnaloa või puhkuse ajal pidin kõigepealt tsivilistiks hakkama, siis jälle kasarmuga kohanema. Selline solgutamine tekitab ilmselt rohkem stressi kui pidev teenistus.

Aga mis puutub koduigatsuse ravisse, siis pole midagi tõhusamat kui kirjade kirjutamine. Istu vabal hetkel mõnda sellisesse kohta maha, kust "võllid" kätte ei saa ja lase pastakal käia. Kasarm läheb meelest ja mõtetes oled seal kus tahad koos nendega kellega tahad ja teed mida tahad. Helistamine ei saa haisulegi: lausutud sõna kaob, kirjutatud sõna jääb.