'Itaalia endise peaministri Aldo Moro röövimine ja mõrv oli vapustav sündmus. Moro võeti märtsis 1978. aastal Punaste Brigaadide liikmete poolt pantvangi, kuid umbes kaks kuud kestnud läbirääkimised ebaõnnestusid. Aldo Moro kuuliaukudega surnukeha leiti 9. mail pärast ootamatut telefonikõnet valitsusele. Kogu riiki šokeerinud roim viis Itaalia poliitilise kaoseni. Režissöör Marco Bellocchio Veneetsias kolme auhinnaga tunnustatud draama vaatleb nelja Punaste Brigaadide liikme ettevalmistusi hoolikalt kavandatud röövkallaletungiks ja kuritegu ennast.'
Aus, ehe ja mõjus film.
Elavalt on kujutatud kommunaar-terroristide must-valge mõttemaailm:
vägivald lahendab kõik;
tulevase õnneliku lõpplahenduse nimel ei ole palju ohverdada ka oma lihane ema;
me liidrid teavad vastuseid kõikidele küs-tele.
Samal ajal, enne söögi kallale asumist lüüakse hoogsalt risti ette ning palvetatakse oma lahkunud lähedaste pärast.
Huvitav, kuidas oleks neile lääne-Euroopa vapratele kommunaaridele meeldinud elu 'arenenud sotsialismis' kus religioon oli põlu all ja üleüldse oli keelatud pea kõik mis loomulik, riigi terrori eest ei olnud kaitstud prakt. mitte keegi ning poodides valitses kõle tühjus....?
.