Ei ole müügiagent, aga VES nr 42 18.X.07 teatab, et lisaks leegioni pildiraamatule ja sõjakirjasaatjate kogumikule ilmumas
Aleksander Tootsi mälestused lahingutest idarindel Esimeses maailmasõjas, talunikuna vabas Eestis ja Venemaa vangilaagrites ning asumisel peale sõda;
Ralf Kaupi mälestused lastekodudest Eesti Vabariigi lõpupäevil ja II maailmasõja alguses;
Hanno Ojalo „Varjud meres. Allveesõda Läänemeres 1914-19 ja 1939-45”;
Eerik-Niiles Kross „Metsavennad”
Grenaderilt/Astlandialt ilmumas
Mitmes kohas olnud varemgi üleskutseid, et pilte saata EL albumiks.
*******
Kogu loo tekst:
Ilmumas kaks uut raamatut eestlastest II maailmasõjas
2007. aasta jõuludeks ilmub kirjastuselt Grenader/Astlandia kaks uut raamatut eestlastest II maailmasõjas:
Sõjakirjasaatjad Saksa armees II maailmasõjas. Ajakirjanduses ilmunud eesti ja saksa rindereporterite artiklid ja luuletused. Koostaja Mart Laar. 368 lk.
Eesti sõduritest II maailmasõjas on viimastel aastatel kirjutatud mitmeid raamatuid. Uurijate käsutusse on jõudnud hulgaliselt uusi arhiividokumente ning mälestusi. Täiendavaks allikaks on siin ka Eesti sõjakirjasaatjate poolt aastatel 1943–1944 ilmunud artiklid. Loomulikult tuleb nimetatud allikale läheneda kriitiliselt ning pidada meeles, et tegemist oli siiski propagandaga. Teiselt poolt annavad need siiski üsna hästi edasi vähemalt kirjutajate endi meeleolu. Mõningaid erandeid välja arvates on eesti sõjakirjasaatjate lood mitte sulepeast välja imetud, vaid kajastavad tegelikult aset leidnud lahinguid. Arhiividokumentidega kõrvutamisel on mitmegi mehe kirjutised ajaproovile hästi vastu pidanud.
Suurema eestlastest koosneva üksuse — Eesti Leegioni — moodustamisega käis kaasas ka vastava sõjakirjasaatjate üksuse loomine, mille ametlikuks nimeks hiljem 20. Eesti SS-diviisiks kasvanud üksuses sai SS-Kriegsberichter-Zug 20/SS-Kriegsberichter-Trupp 20. Esimesed andmed selle olemasolust pärinevad 1943. aasta märtsi lõpust, sama aasta aprillis liitusid sellega Venda Kask, Karl Gailit, Viktor Massalsky, Kaljo Klaasmann ja Theodor Saareke. Karl Gailiti mälestuste kohaselt otsustas ta saada sõjakirjasaatjaks 1943. aasta alguses, mispeale ta suunati koos mitme teise eestlasega Berliini väljaõppele. Esiteks tuli läbi teha noorte jalaväeõpe, mis kujunes õige karmiks, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Väljaõppe järel saadeti mehed kolmeks kuuks Leningradi alla rindele jalaväekompanii koosseisu „rindepraktikale”. Eestlastest langes siin Viktor Massalsky, Karl Gailit sai selga haavata.
Paranemise järel suunati Gailit Neveli alla sõjakirjasaatjate rühma, mille juhiks oli baltisakslane, Tartust pärit SS-Ustuf. Clapier de Collongues. 1943. aasta lõpul asendati ta Elmar Tõnismäega, kes omakorda vahetati 1944. aasta suvel välja SS-Ustuf Paul Kurbjuhni vastu, kelle ülesandeks, nagu hiljem selgus, oli ka salajaste raportite koostamine otse Berliini eesti sõdurite meeleolu kohta. Rühma kuulus kokku umbes kakskümmend meest, nagu näiteks Gerhard Rahnulo, Helmut Joonuks, Venda Kask, Helmut Neider, Jüri Remmelgas, Uno Andre, Adolf Kõrge, Kaljo Klaasmann, Theodor Saareke. Kunstnikuna kuulus rühma Avo Keerend, joonistajana Hugo Elling, raadiomehena Agu Kask ning filmimehena Romuald Dagis. Tõlk oli Helmuth Asson, fotograafideks olid kaks sakslast — Hofstätter ja Seeliger. Hiljem Narva all liitusid rühmaga Artur Rinne ja Harry Abel.
Rühm oli hästi varustatud ning motoriseeritud, selle käsutuses oli 14 sõiduautot ja külgkorviga mootorratast ning 4–5 veoautot. Rühma liikmetele olid välja jaotatud kindralstaabi ülem Keiteli allkirja kandvad sõjakirjasaatja tõendid: „Sõjakirjasaatja see ja see kuulub Saksa relvajõududesse ja tal on õigus osaleda sõjajõudude operatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel nii maal, õhus kui merel. Kõiki väeosade juhte kohustatakse võimaldama sõjakirjasaatjale kõikvõimalikku abi, kaasa arvates transpordi või autokütuse osas. Tagada talle vajaliku informatsiooni saamine”. Omad sõjakirjasaatjad tegutsesid ka Eesti idapataljonide ning hiljem piirikaitserügementide juures. Eestis avaldati sõjakirjasaatjate kirjutisi peamiselt Rindelehes, aga ka Eesti Sõnas ning kohalikes lehtedes.
Eesti sõjakirjasaatjate saatus kujunes erinevaks. Osa meestest langes punaväe kätte vangi ning oli sunnitud veetma pikki aastaid vangilaagrites, teised arreteeriti alles mõne aja pärast. Siberi tee tuli pea neil kõigil, kaasa arvatud Artur Rinnel, ette võtta. Vabasse maailma pääsenud sõjakirjasaatjate võimalused oma ametialal jätkata olid tunduvalt laiemad. Mitmed neist, nagu Jüri Remmelgas ning Hamilkar Mengel koostasid ka oma sõjakogemustele tuginevad mälestusraamatud. Eesti tulevik püsis olulisena nii ühtede kui teiste jaoks ning osa neist jõudis elada päevani, mil Eesti taas võõrast võimust vabanes. Nende marsilaulus oli kuulutatud: „Eesti vabadus — see me kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita” – ning selle järgi nad oma elu ka elasid. Nende mälestusele on järgnev raamat ka pühendatud.
Ilmuvasse kogumikku on paigutatud artiklid, mis kajastavad Eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris.
Kogumikku illustreerivad ka sõjakirjasaatjate poolt ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud luuletused. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.
Mart Laar. EESTI LEEGION. 20. Eesti Relva-SS Diviis sõnas ja pildis.
„Me leegion marsib ja kindel on ta rüht…”
… laulsid II maailmasõja päevil kümned tuhanded Eesti mehed, kandes hinges ka marsilaulu järgnevaid sõnu: „…meil kohustus püha on täita. Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita!” See Gert Helbemäe sõnastatud marsilaul võtab hästi kokku selle, mille nimel võõras mundris Eesti eest kõike välja pannes maailmasõja tandritel võideldi.
Nii nagu heal lapsel, oli ka Eesti Leegionil palju nimesid. Leegioni nime kandis ta tegelikult lühikest aega, kandes vahepeal Eesti Brigaadi, seejärel aga 20. Eesti SS-Diviisi nime, mida vahel kaunistati veel vabatahtliku või relvagrenaderide nimega.
Tasu need mehed oma pühendumise eest ei saanud. Otse vastupidi – nende saatus oli karm. Paljud pidid maksma vandele ustavaks jäämise eest eluga, teised vangistuse, sunnitöö või muude repressioonidega. Piisas vaid informatsiooniks, et keegi oli sõjas võidelnud „valel poolel”, et jätta ta ilma heast töökohast või haridusvõimalustest. Seetõttu püüti oma minevikku igati varjata. Mõni leegioni võitleja jõudis seetõttu nõukogude süsteemis küllalt kõrgele kohale, nagu Sinimägedes võidelnud Kaljo Kiisk, kelle omaaegne tegevus alles Eesti vabanemise järel laiemalt teatavaks sai. Enamusel siiski nii hästi ei läinud. Murda nende meeste vaimu aga ei õnnestunud ning paljud neist nägid ära ka päeva, mil Pika Hermanni tornis lõi taas lehvima sinimustvalge lipp.
Selliste ridadega alustab Eesti Diviisile pühendatud fotoalbumi sissejuhatust Mart Laar.
Tekstiosa jaguneb 11 peatükiks, mis käsitlevad Leegioni tegevust, andes ülevaate olulisematest sündmustest ja isikutest:
• Leegioni moodustamine
• Väljaõpe Poolas
• Pataljon Narva
• Eesti Brigaad
• Eesti Brigaadist Eesti Diviisiks. 1944. aasta üldmobilisatsioon
• Eesti Diviis lahingutes Eestis 1944. aasta veebruaris-märtsis
• Eesti Diviis Eestis 1944. aasta aprill-juuni
• Sinimäed
• Lahingud Lõuna-Eestis ja Emajõel, taandumine Eestist
• Eesti Diviisi uus formeerimine Saksamaal
• Vastupanu ei lõpe (metsavennad, luuretegevus)
Raamatu põhiosa hõlmavad fotod, mis pärinevad Eesti Filmiarhiivist, Eesti Riigiarhiivist, Herderi Instituudist Marburgis (Karl Hintzeri fotod), Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseumist, Eesti Vabadusvõitluse Muuseumist, erakogudest ja mujalt. Tegemist on väga olulise projektiga, millele ennustatakse suurt menu. Hästi on vastu võetud ka Lätis ilmunud analoogset albumit.
Kui kellelgi on haruldast seniavaldamata pildimaterjali Eesti Leegioni kohta, siis oleme kirjastuses sellest väga huvitatud ja tänulikud.
Kirjastus Grenader/Astlandia üllitab jätkuvalt ka Aja Loodi sarja, mis kätkeb endas mälestusi 20. sajandi keeruliste aegade kohta. Teemanäiteid: I maailmasõda, Vabadussõda, küüditamine, II maailmasõda, põgenemine 1944, pagulus, mälestusi vangilaagritest jne. Sellega seoses ootame lahkesti ja tänulikult infot, kellel on olemas teemakohaseid mälestusi käsikirjadena ning loomulikult ka fotosid, joonistusi.
Grenader/Astlandia kirjastus
http://www.vabaeestisona.com/index.php?page=kultuur
*******
Kogu loo tekst:
Ilmumas kaks uut raamatut eestlastest II maailmasõjas
2007. aasta jõuludeks ilmub kirjastuselt Grenader/Astlandia kaks uut raamatut eestlastest II maailmasõjas:
Sõjakirjasaatjad Saksa armees II maailmasõjas. Ajakirjanduses ilmunud eesti ja saksa rindereporterite artiklid ja luuletused. Koostaja Mart Laar. 368 lk.
Eesti sõduritest II maailmasõjas on viimastel aastatel kirjutatud mitmeid raamatuid. Uurijate käsutusse on jõudnud hulgaliselt uusi arhiividokumente ning mälestusi. Täiendavaks allikaks on siin ka Eesti sõjakirjasaatjate poolt aastatel 1943–1944 ilmunud artiklid. Loomulikult tuleb nimetatud allikale läheneda kriitiliselt ning pidada meeles, et tegemist oli siiski propagandaga. Teiselt poolt annavad need siiski üsna hästi edasi vähemalt kirjutajate endi meeleolu. Mõningaid erandeid välja arvates on eesti sõjakirjasaatjate lood mitte sulepeast välja imetud, vaid kajastavad tegelikult aset leidnud lahinguid. Arhiividokumentidega kõrvutamisel on mitmegi mehe kirjutised ajaproovile hästi vastu pidanud.
Suurema eestlastest koosneva üksuse — Eesti Leegioni — moodustamisega käis kaasas ka vastava sõjakirjasaatjate üksuse loomine, mille ametlikuks nimeks hiljem 20. Eesti SS-diviisiks kasvanud üksuses sai SS-Kriegsberichter-Zug 20/SS-Kriegsberichter-Trupp 20. Esimesed andmed selle olemasolust pärinevad 1943. aasta märtsi lõpust, sama aasta aprillis liitusid sellega Venda Kask, Karl Gailit, Viktor Massalsky, Kaljo Klaasmann ja Theodor Saareke. Karl Gailiti mälestuste kohaselt otsustas ta saada sõjakirjasaatjaks 1943. aasta alguses, mispeale ta suunati koos mitme teise eestlasega Berliini väljaõppele. Esiteks tuli läbi teha noorte jalaväeõpe, mis kujunes õige karmiks, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Väljaõppe järel saadeti mehed kolmeks kuuks Leningradi alla rindele jalaväekompanii koosseisu „rindepraktikale”. Eestlastest langes siin Viktor Massalsky, Karl Gailit sai selga haavata.
Paranemise järel suunati Gailit Neveli alla sõjakirjasaatjate rühma, mille juhiks oli baltisakslane, Tartust pärit SS-Ustuf. Clapier de Collongues. 1943. aasta lõpul asendati ta Elmar Tõnismäega, kes omakorda vahetati 1944. aasta suvel välja SS-Ustuf Paul Kurbjuhni vastu, kelle ülesandeks, nagu hiljem selgus, oli ka salajaste raportite koostamine otse Berliini eesti sõdurite meeleolu kohta. Rühma kuulus kokku umbes kakskümmend meest, nagu näiteks Gerhard Rahnulo, Helmut Joonuks, Venda Kask, Helmut Neider, Jüri Remmelgas, Uno Andre, Adolf Kõrge, Kaljo Klaasmann, Theodor Saareke. Kunstnikuna kuulus rühma Avo Keerend, joonistajana Hugo Elling, raadiomehena Agu Kask ning filmimehena Romuald Dagis. Tõlk oli Helmuth Asson, fotograafideks olid kaks sakslast — Hofstätter ja Seeliger. Hiljem Narva all liitusid rühmaga Artur Rinne ja Harry Abel.
Rühm oli hästi varustatud ning motoriseeritud, selle käsutuses oli 14 sõiduautot ja külgkorviga mootorratast ning 4–5 veoautot. Rühma liikmetele olid välja jaotatud kindralstaabi ülem Keiteli allkirja kandvad sõjakirjasaatja tõendid: „Sõjakirjasaatja see ja see kuulub Saksa relvajõududesse ja tal on õigus osaleda sõjajõudude operatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel nii maal, õhus kui merel. Kõiki väeosade juhte kohustatakse võimaldama sõjakirjasaatjale kõikvõimalikku abi, kaasa arvates transpordi või autokütuse osas. Tagada talle vajaliku informatsiooni saamine”. Omad sõjakirjasaatjad tegutsesid ka Eesti idapataljonide ning hiljem piirikaitserügementide juures. Eestis avaldati sõjakirjasaatjate kirjutisi peamiselt Rindelehes, aga ka Eesti Sõnas ning kohalikes lehtedes.
Eesti sõjakirjasaatjate saatus kujunes erinevaks. Osa meestest langes punaväe kätte vangi ning oli sunnitud veetma pikki aastaid vangilaagrites, teised arreteeriti alles mõne aja pärast. Siberi tee tuli pea neil kõigil, kaasa arvatud Artur Rinnel, ette võtta. Vabasse maailma pääsenud sõjakirjasaatjate võimalused oma ametialal jätkata olid tunduvalt laiemad. Mitmed neist, nagu Jüri Remmelgas ning Hamilkar Mengel koostasid ka oma sõjakogemustele tuginevad mälestusraamatud. Eesti tulevik püsis olulisena nii ühtede kui teiste jaoks ning osa neist jõudis elada päevani, mil Eesti taas võõrast võimust vabanes. Nende marsilaulus oli kuulutatud: „Eesti vabadus — see me kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita” – ning selle järgi nad oma elu ka elasid. Nende mälestusele on järgnev raamat ka pühendatud.
Ilmuvasse kogumikku on paigutatud artiklid, mis kajastavad Eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris.
Kogumikku illustreerivad ka sõjakirjasaatjate poolt ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud luuletused. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.
Mart Laar. EESTI LEEGION. 20. Eesti Relva-SS Diviis sõnas ja pildis.
„Me leegion marsib ja kindel on ta rüht…”
… laulsid II maailmasõja päevil kümned tuhanded Eesti mehed, kandes hinges ka marsilaulu järgnevaid sõnu: „…meil kohustus püha on täita. Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita!” See Gert Helbemäe sõnastatud marsilaul võtab hästi kokku selle, mille nimel võõras mundris Eesti eest kõike välja pannes maailmasõja tandritel võideldi.
Nii nagu heal lapsel, oli ka Eesti Leegionil palju nimesid. Leegioni nime kandis ta tegelikult lühikest aega, kandes vahepeal Eesti Brigaadi, seejärel aga 20. Eesti SS-Diviisi nime, mida vahel kaunistati veel vabatahtliku või relvagrenaderide nimega.
Tasu need mehed oma pühendumise eest ei saanud. Otse vastupidi – nende saatus oli karm. Paljud pidid maksma vandele ustavaks jäämise eest eluga, teised vangistuse, sunnitöö või muude repressioonidega. Piisas vaid informatsiooniks, et keegi oli sõjas võidelnud „valel poolel”, et jätta ta ilma heast töökohast või haridusvõimalustest. Seetõttu püüti oma minevikku igati varjata. Mõni leegioni võitleja jõudis seetõttu nõukogude süsteemis küllalt kõrgele kohale, nagu Sinimägedes võidelnud Kaljo Kiisk, kelle omaaegne tegevus alles Eesti vabanemise järel laiemalt teatavaks sai. Enamusel siiski nii hästi ei läinud. Murda nende meeste vaimu aga ei õnnestunud ning paljud neist nägid ära ka päeva, mil Pika Hermanni tornis lõi taas lehvima sinimustvalge lipp.
Selliste ridadega alustab Eesti Diviisile pühendatud fotoalbumi sissejuhatust Mart Laar.
Tekstiosa jaguneb 11 peatükiks, mis käsitlevad Leegioni tegevust, andes ülevaate olulisematest sündmustest ja isikutest:
• Leegioni moodustamine
• Väljaõpe Poolas
• Pataljon Narva
• Eesti Brigaad
• Eesti Brigaadist Eesti Diviisiks. 1944. aasta üldmobilisatsioon
• Eesti Diviis lahingutes Eestis 1944. aasta veebruaris-märtsis
• Eesti Diviis Eestis 1944. aasta aprill-juuni
• Sinimäed
• Lahingud Lõuna-Eestis ja Emajõel, taandumine Eestist
• Eesti Diviisi uus formeerimine Saksamaal
• Vastupanu ei lõpe (metsavennad, luuretegevus)
Raamatu põhiosa hõlmavad fotod, mis pärinevad Eesti Filmiarhiivist, Eesti Riigiarhiivist, Herderi Instituudist Marburgis (Karl Hintzeri fotod), Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseumist, Eesti Vabadusvõitluse Muuseumist, erakogudest ja mujalt. Tegemist on väga olulise projektiga, millele ennustatakse suurt menu. Hästi on vastu võetud ka Lätis ilmunud analoogset albumit.
Kui kellelgi on haruldast seniavaldamata pildimaterjali Eesti Leegioni kohta, siis oleme kirjastuses sellest väga huvitatud ja tänulikud.
Kirjastus Grenader/Astlandia üllitab jätkuvalt ka Aja Loodi sarja, mis kätkeb endas mälestusi 20. sajandi keeruliste aegade kohta. Teemanäiteid: I maailmasõda, Vabadussõda, küüditamine, II maailmasõda, põgenemine 1944, pagulus, mälestusi vangilaagritest jne. Sellega seoses ootame lahkesti ja tänulikult infot, kellel on olemas teemakohaseid mälestusi käsikirjadena ning loomulikult ka fotosid, joonistusi.
Grenader/Astlandia kirjastus
http://www.vabaeestisona.com/index.php?page=kultuur
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline