Tavaline vs poolautomaat vintpüss

[A4]

See vaidlus on mõnes mõttes sarnane vaidlusele teemal "kumb on parem tank, kas Tiger või Sherman". Ühest küljest peaks poolautomaat olema parem kui tavaline poltlukuga vint - sellega saab lihtsalt tihedamat tuld anda, laskja ei pea ennast koormama iga lasu tagant uue padruni rauda lükkamisele ning saab täielikult keskenduda sihtimisele ja laskmisele.

Teisalt saab asja vaadata ka suures plaanis. Ainukene riik, mille jalavägi oli Teise maailmasõja ajal relvastatud pool-automaatidega, oli USA. Ja seda ka ilmselt põhjusel, et Garandist sai armee standardrelv juba 1930. aastatel, st seda ei olnud vaja hakata juurutama keset mobilisatsiooni ja tööstuse üleviimist sõjarežiimile.

Euroopa suurriikidest üritasid nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa alates 1930. aastate lõpust relvastusse võtta poolautomaate, kusjuures Nõukogude Liit oli siinkohal edukam. Kuigi mõlema riigi majandus rakendati sõja ajal täielikult sõjavankri ette, relvastusele kulutati tohutult ressursse jne, ei suutnud kumbki riik ka sõja lõpuks kogu armeed poolautomaatidega ümber relvastada. Põhjus oli ilmselt lihtne: vaatamata poolautomaatide eelistele oli poltlukukuga vinte siiski odavam ja kergem toota. Mõlemal riigil oli vanu vine ladudes juba Esimese ilmasõja ajast. Miljonid mehed olid mõlemas riigis väljaõppe saanud just vanade, ühelasulistest vintidest lasmiseks. Nende tootmine ja kasutamine oli aastakümnete jooksul juba sügavalt juurdunud ja lihvitud - sakslased jätkasid minu teada K98-te tootmist ka pärast seda, kui Sturmgewehr oli seeriatootmisesse antud. Seejuures ei suutnudki sakslased töiesti ise korralikku poolautomaati välja töötada, vaid kopeerisid oma Gewehr 43 maha venelaste SVT pealt.

Punaarmee puhul lisandub siia veel töökindluse küsimus. Kui sakslaste ja soomlaste silmis oli SVT-40 trofeerelvana väga kõrges hinnas just oma töökindluse ja lihtsuse tõttu, siis paljud punaarmeelased olid harjunud Mosini vindiga, mis eriti suurt hoolt ja tähelepanu ei vajanud ning seetõttu tekkisid SVT-40 puhul probleemid.

[EOD]

Miljonid mehed olid mõlemas riigis väljaõppe saanud just vanade, ühelasulistest vintidest lasmiseks.

Punaarmee puhul lisandub siia veel töökindluse küsimus. Kui sakslaste ja soomlaste silmis oli SVT-40 trofeerelvana väga kõrges hinnas just oma töökindluse ja lihtsuse tõttu, siis paljud punaarmeelased olid harjunud Mosini vindiga, mis eriti suurt hoolt ja tähelepanu ei vajanud ning seetõttu tekkisid SVT-40 puhul probleemid.

Näpuka parandus - Mosin ja K 98 olid mitmelasulised, mitteautomaatsed relvad. Ühelasulised olid nende eelkäijad, näiteks Vene Berdani vintpüss.
Talvesõjas oli probleeme poolautomaatsete vintpüssidega, kuna külma talve tingimustes õli hangus ja relvad ei toiminud. Lahendus probleemile oli püssiõli vedeldamine petrooliga.