Nonii, nüüd veid lugemist "päris" zimmeriidi kohta, asi oli algselt mõeldud andrusan -i King Tigeri teemasse, aga sealt oleks seda hiljem väga raske leida, siin on teema pealkirjas vähemalt võlusõna sees..
Olukorras, kus Punaarmees valitses terav puudus kõikvõimalikest tankitõrjevahenditest – tankitõrjepüssid, -kahurid ja muu selline, hakati aktiivselt formeerima tankihävitajate salku. Nende „tankivastane“ arsenal koosnes tavaliselt põlevseguga täidetud süütepudelitest (Molotovi kokteil), tankitõrjegranaatidest ja magnetmiinidest. Kui pudeleid ja granaate sai teatud distantsilt heita, siis magnetmiinidega oli asi keerulisem. Niisuguste miinide iseärasuseks oli, et neid ei kaevatud traditsioonilisel kombel maasse, vaid kinnitati vaenlase tankide külge. Selleks tuli võitlejal-tankihävitajal jõuda miiniga vaenlase masina vahetusse lähedusse ja asetada see soomuse külge võimalikult „õrnasse“ kohta. Miini põhja küljes olid magnetid ja sütik aktiveerus tetud ajavahemiku järel, et võitleja jõuaks eemalduda ohutusse kaugusesse. Olid ka variandid miini asetamiseks soomusele ridva abil, kuid kõik see oli iseenesestmõistetavalt äärmiselt ohtlik tegevus.
Kuna magnetmiinide kasutamine oli Idarindel patoloogiliseks muutunud, siis hakkasid sakslased katma oma lahingumasinate välispindu spetsiaalse seguga, mis pidi takistama magnetmiinide kleepumist soomusele. Kate pidi moodustama mittemagnetiseeruva kihi soomuse pinna ja miini magnetite vahel. Omamata võimalust kleepuda metalli külge või siis jõuda soomusele piisavalt ligidale, ei suutnud magnetid miini enam soomuse küljes hoida. Seetõttu oli Punaarmee sunnitud magnetmiinide kasutamisest lobuma, mis kahtlemata rõõmustas kõige enam punaväe võitlejaid-tankihävitajaid. Magnetmiini kinnitamine vaenlase tanki soomusele oli seotud ääretult suure riskiga, see oli tegelikult enesetapjalik ettevõtmine. Tihtipeale anti sellised ülesanded karistuspataljonide sõduritele.
Üsna suurt huvi võib pakkuda J.W.Tompsoni ja C.E.Hollise ettekanne 1945 aasta juulist: „Zimmeriit – antimagnetiline kate soomustehnika jaoks“. See teema huvitas inglasi omal ajal väga, kuna jaapanlased kasutasid samuti magnetmiine Tema Kõrguse tankide vastu.
1944 aasta alguses õnnestus inglastel saada zimmeriidi näidised purukslastud saksa tankide küljest ning sõjavangidelt saadi küsitlemiste käigus infrmatsiooni ka selle kasutamise kohta. Ning lõpuks tegid briti spetsid C.S.A.R.-ist kindlaks ka zimmeriidi keemilise koostise:
polüvinüülatsetaat 25% - side, ehk liimaine eesmärgil
puidutolm 10% - täiteaine
baariumsulfaat 40%
tsinksulfiid 10%
ookri pigment 15% - tumekollase värvuse tekitamiseks.
14 augustil 1945 külastas uurimisgrupp Hensheli tehast (Henschel Werke) Kasselis. Tootmisdirektori ja peainseneri ülekuulamisel selgus, et zimmeriit toodi tehasesse tünnides Zimmeri keemiatehasest (Chemishe Werke Zimmer), mis asus Berliinis. Kuid ülekuulatavate arvamuse kohaselt toodeti zimmeriiti erinevates kohtades, seda nii suure nõudluse tõttu, kui ka sel põhjusel, et ettevõtte tsehhid asetsesid mitmetes linnades. Valmis materjal meenutas konsistentsilt pehmet pastat ja sisaldas kergesti lenduvat atsetoonilõhnalist lahustit. Enne kasutamist ei olnud vaja pastale enam lahustit lisada, selle pealekandmisega said hakkama ka kogemusteta töölised.
Tanki välispind ei vajanud zimmeriidi pealekandmiseks mingit töötlemist. Sellegipoolest kaeti soomus tavaliselt eelnevalt roostekindla krundiga. Zimmeriit kanti peale metallist pahtlilabidatega kahe kihina. Esimene kiht kanti peale 5 mm paksuselt ja tõmmati pahtlilabida servaga ruuduliseks. Seejärel jäeti see kiht 24 tunniks normaaltemperatuuril seisma ja tahenema. Ruuduliseks jagatud välispinna eesmärgiks oli järgmise kihi parem nakkumine. Teine kiht kanti peale õhemalt kui esimene ja selle välispinnale anti sakilise servaga labidakese abil laineline profiil, mis pidi veelgi raskendama magnetmiinide asetamist.
Pärast teise kihi pealekandmist järgnes pinna kuivatamine leeklampidega. See protsess kestis ühe tanki töötlemisel ligikaudu tunni ja ei põhjustanud zimmeriidi hapraks muutumist. Leeklampide kuumuse mõjul eraldus lahusti-plastifikaator, peamiseks eesmärgiks kuivatamisel oli mitte jätta niiskeid laike, mis võiksid muidu hiljem üles punsuda ja lahti lööma hakata. Leeklampe kasutamata kõvenes zimmeriit kaheksa päevaga, mis seab kahtluse alla kogu protsessi otstarbekuse, kuna rinne nõudis tanke võimalikult kiiresti ning bensiinist, kui strateegilisest toorainest, oli suur puudus. Henschel Werke peainsener kinnitas, et tema kompanii ei osalenud zimmeriidi väljatöötamisel, vaid tegeles ainult selle tankidele kandmisega. Inseneri arvates oli zimmeriidist loobumine sõja lõpufaasis seotud uute, palju moodsamate tankihävitusrelvade ilmumisega. Midagi polnud öeldud selle kohta, kuivõrd efektiivne või ebaefektiivne oli zimmeriidi kasutamine, sellegipoolest vedas Briti Armee Henschel Werke -st välja ligikaudu 1000 tonni zimmeriiti.
Edasi külastas uurimisgrupp firmat Karl Freudenburg A.G. Weinheimis, kus nad vestlesid ekspertidega polüvinüülatsetaadi alal. See firma ei osalenud samuti zimmeriidi väljatöötamisel, kuigi tegeles mineraalõlil baseeruvate P.I.B. liimidega kleepuvate pommide jaoks. Polüvinüülatsetaati kasutati emulsioonina maskeerimisvärvide tootmisel ja samuti lahustina etüülatsetaadi ja tooli koostises, mida kasutati sõjategevuses. Mainiti, et C.W.Zimmer Berliinist oli sel ajal hästi tuntud kui värvide tootja ja võimalik, et seal kasutati polüvinüülatsetaati.
I.G. Farbenindustrie A.G. Hochst ettevõttes kuulati üle tootmisjuht ja plastmasside väljatöötamise grupi juhataja. Nad tunnistasid, et selline informatsioon oli salastatud. Firma dokumentide uurimine aitas välja selgitada, et 1943 aasta juulis oli müüdud Movilit 20 (polüvinüülatsetaadi markeering) C.W.Zimmer kompaniile, kuigi ülekuulatavad ei teadnud kas selline kompanii eksisteerib veel või mitte.
Kõne alla tulid ka polüvinüülatsetaadi omadused. Movilit 20 koosnes 50% ulatuses bensiini lahusest, see andis leeklampidega kuumutamisel iseloomuliku lõhna. Viskoossuse indeks Stodingeri järgi 1-2% lahusel oli MW 3500, sulamistemperatuur 40-50 *C
Peale kõige muu kinnitati, et leeklamp aurutas lahusti segust välja ning kleepis zimmeriidi soomuse külge, suurendades sel kombel kihi vastupidavust järskudele dünaamilistele koormustele. Samuti tehti kindlaks, et zimmeriit kinnitus paremini puhtale või värskelt värvitud pinnale, kui roostesele või õliga määrdunule. Peale selle oli ookri lisandiga (15%) polüvinüülatsetaat mittemärguv, kuid pakase käes kaotas ta elastsuse ja muutus hapraks.
Ja lõpetuseks – uurimisgrupp jõudis jkäreldusele, et zimmeriidi valmistamise eest vastutas kompanii C.W.Zimmer Co. Ja et arvatavasti ei olnud võimalik zimmeriiti peale kanda pihustamise teel, seda eelnevalt vedeldades.
