Niisiis Itaalia kergetank.
Tegelikult ainus omataoline, kuna rohkem neid tolleaegses Itaalias ei olnudki – ülejäänud olid kas tanketid, või siis keskmised tankid (muidugi itaalia klassifikatsiooni alusel). Kuigi esialgne katseeksemplar oleks samuti äärepealt keskmiseks tankiks tituleeritud – tanki täismass ikkagi ületas veidi 6 tonni, mistõttu oli algseks nimekski M6, kuid sellises uhkes keskkaalus õnnestus tal siiski väga vähe aega mõnuleda: varsti tõsteti keskmiste tankide kaalukategooriat 2 tonni võrra, mispeale masina tähistus muutus L6 –ks (carro leggero – kergetank). Selle katsemasinaga tehti tükk aega kõiksuguseid eksperimente, mistõttu järgnevate isendite konfiguratsioon tuli eelkäijast erinev, muudeti mootori asukohta, et suurendada soomustatud lahingusektsiooni mahtu, prooviti kahte erinevat relvastuse varianti ja lisati tolle aja kohta tähtis uuendus – raadiovastuvõtja. Moderniseeritud masin sai 1940 aasta aprillis esialgse heakskiidu ja pärast samal suvel läbitud lõplikke katsetusi demonstereeriti tanki 7 augustil Mussolinile endale.
Tanki ametlik tähistus oli kuni 1942 aasta 4 augustini L 6 ja pärast seda daatumit L 40, arvatavalt kirjutati need hiljem kokku ja saadi L 6/40 – arvatavalt seetõttu, et sellise variandi pakuvad välja itaalia sõjaajaloo uurijad.
Konstruktsiooni poolest see tank millegi väga erilisega silma ei paistnud, kuigi oli ka huvitavaid uuendusi, nagu torsioonvedrustus, kusjuures torsioonid paistsid silma oma lühidusega. Tavaliselt ulatuvad vedruvõllid tanki ühest pardast teiseni, mistõttu sellise vedrustuse tüübiga masinatel on parema ja vasaku külje rataste read teineteise suhtes nihutatud, kuid L6 torsioonid saavad kenasti tanki põhja keskkohta kinnituvates kronsteinides kokku. Kuna kere alumise osa laius on kõigest 1,2 m, siis on torsiooni pikkus pool sellest pluss balanssiiri sisse kinnituv ots. Kuid nende lühidusele vaatamata ei olevat vedrustusele pretensioone olnud – seda arvatavalt balanssiiride suhteliselt suure pikkuse tõttu, mis võimaldas ka torsiooni väikese pöördenurga juures rattakärudele parajalt suure üles-alla- liikumise. Itaalia tankide juures on mind alati mõtlema pannud veorataste ja roomikute konstruktsioon, õigemini nende omavaheline „suhe“ – veorattad on reeglina kaherealised ja roomikud seega ühe, keskel asetseva hammaste reaga. Kuid veoratta tähikud asuvad teineteisele nii lähedal, et roomikulülides olevad tähiku hammaste avad satuvad tugirataste veerepinnale – mis esmärgil just sellist lahendust kasutati – jääb mulle suureks saladuseks. Aga ilmselt pidasid tugirataste kummibandaažid vastu, kuna tanki kaal ei olnud märkimisväärne.
Kere ja torn koostati tollele ajale üsna iseloomulikult: soomusplaadid kinnitati nurkraudadest raamistikule neetide ja poltide abil, kuigi paljude kergetankide juures (näiteks sakslaste Pz I) oli juba mitu aastat tagasi üle mindud keeviskonstruktsioonile. Relvastus asus torni esiossa monteeritud maskis – 20 mm suurekaliibriline kuulipilduja Breda 35, koos 8 mm kuulipilgujaga Breda 38. Mitmetes väljaannetes tituleeritakse Breda 35 küll kiirlaskekahuriks, küll automaatkahuriks, aga itaallased ise nimetavad seda suurekaliibriliseks kuulipildujaks.
Olgu, püüan mitte ära tüüdata - nüüd veidi ka mudelitest. Õigemini sellest, et seni on turul olnud saada vaid epovalust mudelid, pakkujateks Model Victoria ja Crielmodel. No ja hinnaklass kusagil 70 euro ringis, kusjuures sellise raha eest ootaks veidi paremat, kui pakutakse.... Kuigi selle tanki mudelit ehitama ei ajanud mind sugugi väljakannatamatu ihalus itaallaste imelooma järele, vaid hoopis kergelt ärplev toon ühe sealtkandi kollegi jutus – olen temaga päris mitu aastat kontaktis olnud – no et ehk oleksin nõus vähe korralikuma tegema, kui epovalu tegijad pakuvad? Ja mina muidugi vastasin, et kui piisavalt head materjali leiaks, siis võiks ju proovida... No ja ta saatiski, sunnik..., manuaali koopia oli ükspäev postkastis ja hiljem veel ketta mõne raamatuga. Ega siis muud üle jäänudki, kui käised üles käärida, kuigi nendes väljaannetes olevad joonised olid tegelikult täielik jura. Ent samal suvel sai Kubinkas ära käidud ja vaatamata sellele, et meid koos sõbraga sealt üsna kähku välja aeti, õnnestus siiski seal asuvalt masinalt mõned mõõdud võtta. Nendele tuginedes sai graafika lõpuks enam-vähem klappima ja toimetamine algaski pisitasa peale. Nüüd on päris palju aega möödas, vahepeal on ka pausid olnud – TKS tuli vahepeal valmis teha, ikkagi püha üritus – kuid päris seisma pole protsess siiski jäänud. No ja kusagil nädalapäevad tagasi lugesin perthmilitary lehelt rõõmusõnumi – Italeri kavatseb sellel aastal L 6/40 mudeli välja lasta – väikestviisi nagu Murphy seadus kohe. No et kui hakkad midagi kas nullist või muidu veidi põhjalikumalt aretama, siis teeb mõni tootja lõpuks meeldiva üllatuse. Aga tegelikult saabki olema huvitav võrrelda – no et kes millega rohkem põõsasse pani...
Kuna L 6 torn oli peaaegu identne Autoblinda AB 41 torniga ja et see mudel on Italeril täiesti olemas, siis oli AB 41 mudeli ostmine igati loogiline algus – esimese hooga mõtlesin torni kloonida ja asi oleks kohe palju lihtsam olnud. Kuid asja lähemal uurimisel tuli välja et jah, peaaegu on õige igas mõttes: karkass oli sama, kuid soomusplaadid olid erineva paksusega, mistõttu torni välismõõdud erinesid veidi. Võtsin siis olemasoleva aluseks ja tegin selle baasil tsipa suurema, esiseina kaldenurka tuli muuta – Italeri poisid olid selle 15 kraadise nurga alla väänanud, kuigi oleks pidanud olema 12 kraadi. Siin on nüüd näha, mis sellest kõigest välja tuli:
Varsti järgneb...
Ja ootan väga uusi pilte 
a ja küsiks et need Poldid/needid sul endal ikka lisatud 
- kogu kulutatud aja peale oleks mõni ärksam tegija asja juba ammu ära lõpetanud. 
