Kupatus käis ise puki külge, suure hammasratta tagaküljel nende harude vahele käis kaigas, mida hobune ringiratast vedas... Õieti pealmisele küljele.
Reduktorikere küljes veel naelajäänusedki, millega asi kinnitus. Ja kardaani harud justkui paistavad selle väikse koonushammasratta võlli teises otsas...
Paistab täiesti komplektse hobuajami moodi, ei ole jäänus. Puhasta ära, õlita sisse ja pane käima.
Trossvärgiks nimetati seda kuskil, kuskil ka hobugööpliks?
Aga äkki on hoopis vesiveski reduktor? Või mingi vesisaekaatri või muu taolise oma? Sellega oleks küll võimalik klassikalist vesiratast panna elektrit tootma näiteks kui sinna kardaanvõlli taha genekas ühendada.
Soobel pani pihta ja põhja. Sama Gruppen. Mind pani mõtlema koonushammasratta tuttav kuju. Aga mõlemal võivad olla ühed tootjad, seal sarnasus. Taasta ära või vii Kurgja talumuuseumi, saavad teised ka näha. Viljaniitjal oleks läbimõõt olnud 1/2 meetri ringis, kui on euroopa toodang, ameerikas olid suuremad.
Vesiveskitega oli mul tegemist 1960-ndate aastate keskel, vähemalt neil veskitel, mis asusid Avijõel sellist reduktorit ei olnud.
Oli muidugi midagi sarnast, turbiinist tuleva võlli juures oli suur hammasratas, mille eripära oli see, et ratas oli metallist , aga hambad olid puust ja neid sai vajaduse korral ükshaaval vahetada.
Mehed pidasid kuiva vahtrapuud selleks kõige parimaks, kuid paljukest seda järgi oli ja seepärast tuli neid pooltoore saarepuust tehtuga asendada.
Kirumist oli küllaga.
Ühesõnaga asi miski anoolgse põhimõttega nagu Tallinnas see hobuveski oli. Tänud vastanuile. Viimane Arnoldi kommentaar jäi vähe häguseks aga see selleks. Tänan ikkagi.