Kui roomik oli prooviks stendile tõmmatud ja viga leitud, siis oli ka selge, et graafikat puudutavad rehkendused peavad enam-vähem paika. Seega asusin kere kallale, no ja jällegi sai neid kaks tükki tehtud, siin on nad veidi peale alustamist:

Edasi sai mootoriruumidele katted ja esiplaatidele luugid peale sätitud:

Järgnevalt ootas tegemist tornialune karbik, vaat sellega nägin üksjagu välku küll, nädalapäevad mässasin ja tegelikult ei saanudki hakkama - alles siis, kui võtsin suure valge papilehe ja joonestasin sinna peale karbiku 1:2 mõõtkavas pealtvaate, hakkas asi liikuma - tegelikult olin alguses ühe pikimõõdu juures 24 millimeetrit ära jätnud, arvasin et ilmselt mõõtsin tookord suure kiiruga ja eksisin, et no tühiasi ju tegelikult. Aga pärast suures plaanis joonise tegemist läks seesama 24 milli täpselt paika. Edasi tuli vaid tükid välja lõigata ja kokku liimida, selline ta siis sai:

Pärast karbiku kohale asetamist tekkis sihuke imelik tunne, et kuidagi kribuvõitu on teine..., ei, ma ei arvanud, et oleksin oma mõõtudega totaalselt puusse pannud, aga mudel tundus kuidagi ehmatavalt väike. Sügasin siis veidi kukalt ja panin kibekiiresti Tristari Panzer IA kere alumise osa kokku. Nii võrdluse mõttes, et kuidas tundub.

Pildil on mõlema kere mootoriruumi tagumine sein ühel joonel, nagu näha on itaallase alusvann Pz I omast tunduvalt kitsam - kohe näha, et masin projekteeriti tanketi (L3) baasil. Samuti on ta ka üksjagu lühem, vaatamata sellele, et itaallasel kasutati ridamootorit, kui sakslase jupi maad lühema bokseriga võrrelda. Kui sellistest erinevustest numbrit mitte teha, siis tekib tunne, et itaallased on oma masinat kujundades Pz IA-d silmas pidanud, kuigi peegelpildis: torn on teisel pool. Samuti on ka soomus tüki maad paksem ja relvastus tiba võimsam. Aga roomiku laius, pingutusratta asend, üldine kontseptsioon - kaks meest masinas - kõik see viitab Pz IA populaarsusele projekteerimise ajal. Eks ta tegelikult oligi ju hetkel Euroopa Hirm...
Varsti järgneb.