Peale noorteaega oli 3 kuud tehnilist õpet, väeosa oli Kaug-Idas ja vähemalt nii kaugel, et 2-ks nädalaks puhkuseks polnud mõtet koju sõita, sest enamus aega kulus edasi-tagasi sõiduks. Sõitis ta T-62-ga ja juht siis.
Lahingud olla välja näinud järgmised: meeskond laadis hommikul tanki võimalikult palju mürske täis ja kindlasti pidi ka neid kinnitama tanki tagaosa külge, siis oli lahingu lõpuni neid jätkunud.
Hiinlane tungis edasi jalaväena ja ilma soomustoetuseta ja väidetavalt edasi NL sisemaale u. 15 km, enne kui venelane teda tagasi tõrjuma hakkas. Võeti sisse positsioon ja tulistati tulejuhi käsu peale teatud kaugusele. Hiljem liiguti edasi üle segiküntud lahinguvälja järgmisele positsioonile. Järgnes vene jalavägi kelle ülesanne oli koristada laibad ja lahinguväli. Käsirelvad olid sõduritel enesekaitseks, mitte sõdimiseks ja ründamiseks
Hiinlane tulistas vastu suhteliselt hõredalt ja umbes sihtimisega. Enda elu tal ohtu ei sattunud, sest hiinlase vastutuli oli eelmainitult hõre ja tihti tuli hiina jalaväge, mis tuli päevavalges lainetena, tulistada tanki relvadest.
Kui kellegil on veel meenutusi või fakte konfliktist, siis loeks heameelega, sest üldiselt ei leia peale ametlike ja NL poolt tsenseeritud artiklite suurt midagi.
Kusjuures algul ei mõistnud ma selle inimese käitumist, oli selline järsk ja kinnine, aga kui vana oma loo pajatas siis on kõik selge, et nn. täismõõtmetes lahing mõjutas inimese psüühikat kõvasti.
Sellised lood siis !
