*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
***
NÄGEMUSED
August Rei
Neil öil, mil südant muljub mure raudne ring,
Peas mõtted keerlevad kui ehmund linde kari
Ja uni põgeneb kui tabamatu vari
Ning puhkust asjatumalt ootab väsind hing —
Neil öödel sinust mõtted lahkuda ei saa.
Sest tean: ma puhkust leiaksin vaid sinu rinnal,
Kui jälle kõnniksin ma sinu pühal pinnal —
Mu õnnetu, mu ristilöödud kodumaa.
Ja nagu rändaja fatamorgaanat näeb,
Nii näen sind enda ees. Just nagu kaunist filmist
Pilt pildi järel veereb mööda vaimusilmist,
Kui südant näriv mure hetkeks vaiki jääb.
Näen võimsaid varemeid. See oli ordu kants.
Mäe serval seisis ta, mis tõuseb peagu loodis.
All orus puhkab järv kui rohelises voodis
Ja varemete ümber mühab puude krants.
Sa kauneim Eesti linn, kuis võlub mind su sarm,
Kuis joovastab mind sinu vaikne, karge ilu,
Kuis naudin Lossimäel su puiesteede vilu,
Mu veetlev Viljandi, mu nooruspõlve arm!
Ja äkki teine pilt: näe — linna siluett,
Mil võistlejat ei ole. Näe, kuis taeva poole
On Oleviste sihtind torni nagu noole.
Ja vaata, teine torn — just nagu minarett!
Näe, Toompea, muistne Kalevite kaljutipp,
Ja seal Kiek in de Kök, Pikk Hermann, Niguliste —
Kuis uhkelt vaat'vad üle puude roheliste!
Ja ülal lehvib sini-must ja -valge lipp.
Veel palju pilte näen, mis nägemuste vöö
Mu ette toob. Ja iga pilt mult tummalt küsib:
Kas ülekohus tõesti igavesti püsib
Kas igavesti kestma peab orjaöö?
Ei iial, iial mõistus jaksa tajuda,
Et rahvas, kes kord jumalate jooki joonud,
Kes olnud vaba, oma õitsva riigi loonud,
Võiks jääd'valt musta orjaöösse vajuda.
Ei iialgi, ei iial seda olla saa!
Aeg tuleb — võidutuli jälle üles loidab,
Uus vabaduse hommik sulle jälle koidab,
Mu üle kõige kallim maa, mu kodumaa.
