Suurtükivägi Tallinna kaitsel

[Kapten Trumm]

A4, aga mis on lahendus? "NATO koostöö"? "Rahvusvahelised suhted"? "NATOl on kahureid piisavalt"? Saksamaalt FH-70 juurde ostmiseks ju kamin pappi ei anna. Täiendreservile on ju ka mingeid raskerelvi tarvis. Või arvad sa tõesti (ekslikult), et Eesti esmase kaitse suurtükitule vajaduse katab vaid 24 F-70 haubitsat?

Mis neid kiidetud saksa haubitsaid puudutab, siis ärme unusta ka mõningaid ütlemata tõsiasju
-niipalju kui kuulda on, on FH-70 näol tegemist heade ja mugavate, aga reaalsetes oludes kapriissete relvadega. On üks hüdraulikavoolik katki ja ongi lahing läbi. Ei ole ka mingi saladus, et need said lahinguvalmidusse üsna hiljuti, sest oli rohkesti tehnilisi probleeme. Huvitav oleks täitsa teada, kas see hüdraulika ka -20 kraanides külmas töötab? Igatahes saksamaal valmistatud masinad ei taha enam heasti töötada. Vatijopes sõdur on töökindlam.
-võrreldes kooslusega Unimog/DAF+D-30 on Man+FH-70 lootusetult raske ja kohmakas, hiigelsuure pöörderaadiusega. Autorongina on viimane 2-2,5 korda raskem ja poolteist korda pikem. Kuidas jõgesid ületate, kui sildu pole? Lihtne loogika ütleb, et läbi jõe veetud D-30 on parem kui teisel kaldal või allavoolu läinud FH-70. Ise küsimus on veel, kas see volksvageni mootor ka veel töövõimeline on, kui sellega meetrisest veest läbi sõideti. Samuti tulenevalt kaalust on D-30 transporditav pea kõikide jalaväe veoautodega-näiteks vene dessantvägedes on D-30 veok Gaz-66.
-D30 on lihtsasti tarvitatav tankitõrjekahurina (tema üks otstarve ongi TT kahur), FH-70 aga mitte. (samal põhjusel on D-30 360 kraadi kiiresti pööratav).
-last, but not least - D-30 laskemoona ühik kaalub poole vähem. Põhimõtteliselt läheb 122 sõdurile seljakotti. 155 mm moona käsitsi kaugemalt kui 50 meetrit vedada ei ole võimalik (liiga raske).

Nagu elus ikka, vorstil 2 otsa. Vene pillil on ka plusse.

Minuarust parema puudumisel on selle vastuvõtmine arukas tegu. Sõjas läheb vaja kõike, mis pauku teeb. Loomulikult ei ühti see hange kaitseplaneerijate kabinetitarkustega assümmeetrilistest ohtudest ja siia voogavatest NATO kahuritest. Mulle isiklikult meeldib parem vilets pauguraud käeulatuses kui hea pauguraud NATO poliitikute võimuses.

[Juhani Putkinen]

Mulle isiklikult meeldib parem vilets pauguraud käeulatuses kui hea pauguraud NATO poliitikute võimuses.

Mulle kah.

Isegi see "vanaraud" 105 haubits on päris asjalik asi vaadates seda asja, et Eesti opstruktuur on eriti väike. Loomuliklt sellel on ridamisi halbu külgesid, aga ka 105:ne mürsk vaenlase pihta on rohkem kui mitte midagi.

"Siber" õpetas soomlasi Talvesõjas - oli suur puudus suurtükkidest ja laskemoonast. Nüüd neid suurtükke ikka mingil määral on - koos piisavate laskemoonavarudega.

[kala]

Ma teen nüüd väikese kõrvalpõikke ja küsin, et mis ajast seda 105se moona nii palju üle on? Kogu aeg on räägitud, et ei ole moona meil tollele.
Igatahes ei tohiks neid kuhugi ära anda või ära lõhkuda. Las on reserviks.

[Kapten Trumm]

Mõistlik riik talitabki nii, et vanemad asjad konserveeritakse ja pannakse seisma raskete aegade jaoks. Sest nende vanade pauguraudade müügist nagunii midagi ei saa. Meil aga toimub äraspidine protsess - hämatakse suurtest hoiustamise kuludest (suurtüki hoiustamiseks piisab killustikuga tasandatud platsist, 20 kilost kahurmäärdest ja presendist.) ja visatakse vajalikke asju minema. Hea näide oli püstolite lugu, mida kaitseliitlastele jagamise asemel peeti targemaks metallihunti ajada. Või kalasnikovide lugu, mida vastase tagalas tegutsemiseks loodud üksustele andmise asemel anti poliitpakasuhha korras Iraagi armeele (kus nad peagi sisside käes on). Laskemoonahoidlateks on Tapal terve lennuväljatäis angaare, keskelt ära toestada, uus hüdroisolatsioon, küte ja uksed ette. Ei maksa miljardeid.

Ehk tehnika hoidmine pole nii kallis protseduur nagu seda siin demagoogiavõtetega selgitada üritatakse. Kui samad paugurauad kärasid Soome armeele (kes on meist kordi rikkam) 90ndatel kasutada, kõlbavad nad ka meile praegu. Lihtsalt hale on kuulata soigumist "vananenud, vanaraud jne", kui pole ei konkreetseid ideid ega raha, kus siis see moodne tähtede sõja relvastus meile tulema peaks. Ka pole mingi lahendus näputäie kaasaegsete asjade ostmine, sest vastane lööb arvuga. Olgem ausad, need liikursuurtükid muutuvad jõukohaseks siis, kui Panzerhaubitze 2000 vananenud juba on. Eesti territooriumi puhul puudub igasugune sisu osta näiteks neli supermoodsat liikurkahurit, parem tuleb osta pataljon vanemaid. Ei saa kiirkorras koolitatud ajateenijad hakkama nende uute asjade käsitsemise ega korrashoiuga.

Kui räägitakse mingi "tagavara tehnika" soetamisest, siis oponendid armastavad miskipärast hämada igasugu utiliseerimise ja hoiukulude teemal. Sest muid argumente pole (suures hädas võetakse ka agendat toetavad tehnilised puudujäägid välja - räägitakse D-30 laskekaugusest, kuid unustatakse kaal ja liikuvus jne). Sest teemad "meile pole vaja" tambitakse siin kiirelt maatasa ja kesse ikka tahab mittepatrioot olla.

Kui rääkida sõjalisest heidutusest, siis vastast heidutab teadmine, et siin on hajutatud kujul tublisti relvi ja tigedad eestlased, kes hakkavaid neist relvadest paugutama. See, kas meil on üks või kaks Scoutspataljoni või kas neid on Panduri või Pasi soomukid, on idas täiesti kama kaks.

[Juhani Putkinen]

Laskemoonahoidlateks on Tapal terve lennuväljatäis angaare, keskelt ära toestada, uus hüdroisolatsioon, küte ja uksed ette. Ei maksa miljardeid.

Minu arvates okupatsiooniajal Eestis oli hulga igasuguseid punkreid. Nendes on piisavalt stabiilne temperatuur - oleks aga vaja:
- korralik kuivatamismasin, mis hoiab üleliigse niiskuse ära;
- piirdeaed ümber;
- videovalve;
- signalisatsioon;
- võib-olla uus uks ette ja/või korralik lukustus.

[Pirr]

Palju neid D-30`sid KaMin saab Soomest? Mingeid võimalikke "lisasid" ka kaasa tuleb v.a. laskemoon . Loodetavasti laskemoon pole aegunud vaid ikka kasutuskõlbulik ning teda on ka piisavalt palju.

[Juhani Putkinen]

Palju neid D-30`sid KaMin saab Soomest? Mingeid võimalikke "lisasid" ka kaasa tuleb v.a. laskemoon . Loodetavasti laskemoon pole aegunud vaid ikka kasutuskõlbulik ning teda on ka piisavalt palju.

Neid saaks piisavalt nii suurtükke kui ka laskemoona - iseasi on kas "kamina" on nõus võtma nii palju kui antakse. Ja mitte prügi vaid kvaliteetsed.

Kahjuks nendest ladudest on alati nutmine. Üks kord ma vestlesin Soome pioneeriinspektoriga miinidest - oleks olnud saada suures ulatuses kui oleks ainult kirjutanud taotluse, aga väideti, et pole ladusid kuhu ladustada. Ma käisin ka uurimas ühte suurt ladu millesse oleks küll saanud ladustada - aga kui ei taha, nii kuidagi ei saa.

[Kapten Trumm]

Foorumitest on läbi jooksnud arv 36.

[sammalhabe]

Enne kui kallimaid ja paremaid "torusid" ihata peaks ikka olemasolevatega kõvasti trenni tegema. Viimase "Kevadtormi" kohta
oli ajalehes "Sõdur" jutt, kus õppusi jälginud minister ja KV juhataja olla
ajateenijate laskeoskusega väga rahul. Keskmine hajuvus vaid 1,5%, muidu on kusagil 4%. 10 km pealt on see 150 või 400 m. Ja kui meie haubitsad lasevad ~25km, siis panevad ~kildiga mööda .Selline laskmine ei tohiks vaenlase soomuskolonnide liikumist küll häirida. Ja
siis veel kogu aeg positsioone vahetada. Kui Eesti suurtükivägi nii
väike on peaks ta elukutselistest koosnema, et tast tolku oleks.

[Kapten Trumm]

Sügavamalt suurtükiväe hinge-elu tundmata pakuksin küll, et antud lasketäpsus ongi meil olemasoleva "raua" piir ja sa võid sinna pauguraudade taha panna ka Ida-Viru põhiharidusega muulatest "professionaalid", kuid sellest see täpsus ei parane. Kui eesmärgiks on 25 km pealt tabada soomukite kolonni, tuleb kasutada juhitavat moona või juba lennuväge.

[Pirr]

Sügavamalt suurtükiväe hinge-elu tundmata pakuksin küll, et antud lasketäpsus ongi meil olemasoleva "raua" piir ja sa võid sinna pauguraudade taha panna ka Ida-Viru põhiharidusega muulatest "professionaalid", kuid sellest see täpsus ei parane. Kui eesmärgiks on 25 km pealt tabada soomukite kolonni, tuleb kasutada juhitavat moona või juba lennuväge.

Täpse tulejuhtimisega peaks soomuskolonnile vast pihta ikka saama , iseasi, mida haubitsa müsk suudab teha raskema soomuse vastu ... Kui tulejuhtijal on näiteks sihtmärgiks oleva soomuskolonniga silmside või sateliidipilt, siis vast on võimalik täpselt tabada küll.

[Toddie]

sateliidipilt või silmside oleks kahtlemata parim. samas ei oleks paha ka mõni mehitamata UAV ehk väike mudelllennuk, millel odav digikaamera koos saatjaga küljes. ajab asja täiesti ära, reaalajas pilt tuleb staapi ja kui juhuslikult alla lastakse pole kaotus ka just hiigelsuur. Grusiinid kasutavad kogu aeg nagu uudistest lugeda võib. Meie peaksime ka rohkem siukeste asjade peale mõtlema enne kui päris hävitajaid hakkame noolima.

[sammalhabe]

Kui vaadata potentsiaalse vastase (VDV) dessantüksuste relvastust, siis seal praktiliselt puudub raskem soomustehnika. BMD/BTR tüüpi masinatele pole arvatavasti otsetabamust vajagi.
http://www.warfare.ru/?catid=239&linkid=2241
Samas on VDV arvatavasti põhiline mida segastes "rahuvalve-/rahvuskaaslaste abistamis-" operatsioonides kasutatakse.

[hummel]

Hajuvusest veidi.

Suurtükivägi ei anna täppislööke, vaid tulistab maa-ala. 155mm kildude tappetoime raadius on u 200 m (surma võib ka kaugemal saada). Normaalne väike sihtmärk ise on 100x100 m, kuigi FH-70 -ga on ka 10 km peal üksikut punkrit üksiku relvaga taga aetud ning trehvatud vist mõne meetri lähedusse. 1,5% hajuvus laskekaugusest on FH-70-ga igati saavutatav ja teeks 25 km peale 375 m (normaaldistants brigaadiõppustel on olnud u 15-20 km, rünnaku toetamisel ka vähem), mis pole paha. Korrektuurid viimasel laskmistel jäid minu arust ikka nii 100...150 m sihtmärgist, mis on üsna hea. Vaevalt see hajuvus kah väga suurem oli. Kildudega oleks sihtmärk nagunii kaetud.

Vanema H61-37 puhul võib see hajuvus küll suurem olla jah. Tuleneb vanast laskemoonast ennesõjaaegsete panoraamsihikute lõtkudest jms.

[hummel]

Siin on olnud juttu 155mm ülihalbadest omadustest. Jah, kapriisne riistapuu on tõesti ja nõuab tehnilist toetust, kuid see on praktiliselt ka viimastel aastatel saavutatud ja lahendatud. Mõningad detailid on oma jõududega nö moderniseeritud ja sellega suurem töökindlus saavutatud.

Kui sügavast veest sellega (mootorit eemaldamata) läbi võis sõita, ei ole meeles, kuid nii 0,5 m kanti vist jäi. Üle 1 m vett ükski taktikaline veok üldiselt ei taha.
-20 C juures töötab hüdraulika tegelikult normaalselt. Ka laskmisel. Probleeme oli pigem ühe teise osaga, mis oli märja ja külma vaheldumise tõttu lageda taeva all lihtsalt jäätunud.

Mis veokisse puutub, siis UNIMOG on pidurisüsteemita 3,2 t haagise jaoks liiga kerge ja nõrk. Ilmselt maanteel üle 60-70 kmh ei jaksa ja antud haubitsat ei tohigi eriti kiiremini vedada. Kui aga keerata maastikule, käivad veduki rattad kohe kohapeal ringi ka.
Ega see DAF eriti palju etem oleks, kuigi sinna saab vähemalt mahutada meeskonna varustuse ja laskemoonakomplekti.
Venelased veavad seda relva Ural 375 -ga, soomlased 2-teljelise 4 t või 3-teljelise 10 t SISU-ga, mis võrreldavad meie 7 t MAN-iga.

D-30 on hoolimata näilisest väikusest paras lahmakas ja käsitsi liigutaminegi nõuab omajagu füüsilist pingutust. Tehtud nö vene karudele. Meeskond ka suurem. Et platsil ohutult laskeasendisse/rännakasendisse saada, läheb minimaalselt 3-4 inimest vaja. H61-37 ja FH-70 saab häda pärast ka kahekesi toime.
Loomulikult on D-30 siiski parem, kui H61-37.

Mulle valmistab muret nende Soomest ära antavate haubitsatega kaasa saadav suurtükiväe varustus.
Sihikud ilmselt sõjaaegsed ja vajavad igal positsioonil uut rihtimist (nagu H61-37 omadki) - mis võtab rühmas 5-20 minutit aega.
Liugvasaraid vaevalt rohkem kaasa saab, kui 1 (ehk 2!) rühma peale ja seda 40-50 kg komplekti tuleb siis sikutada positsioonil kümneid meetreid ühe relva juurest teise juurde. Loomulikult on vaja seda iga relva juures vahepeal ka 3x kasutada.
Arvutussüsteem on täismanuaalne, mille õppimine keeruline ja automaatsel (vajalikul) tasemel selgeks saamine vaevaline (vähe on meil kaadrit jäänud, kes üldse kvaliteetselt õpetada suudavad). Põhimõtteliselt käsitöö. Seejuures inimlikud ebatäpsused graafikute-diagrammidega manuaalsel töötamisel - nõuab pidevalt täiendavaid kontrollmeetmeid.
Kui saaks kaasa soomlaste aretatud arvutisüsteemi, oleks muidugi igati hea. Iseasi, kas see päris NATO tüüpi tuletellimusi (eriti korrektuurid-ülekanded) suudab arvutada.

Mis veel vanu H61-37 relvi puudutab, siis neile on laskemoona tõesti suures koguses, kuid ehk suudetakse kuhugi uus moon ka ära mahutada. Üldiselt on vale arvata, et angaarid, mida saaks hoiustamiseks kasutada, veel kusagil ladudes mitmekaupa tühjalt või korda tegemata seisavad.
Aga H61-37tele koos moonaga olla kuuldavasti isegi uus omanik praktiliselt leitud. Küsimus pigem, et kes üldse selle relvasüsteemi+varustuse+remondi õpet suudaks läbi viia väljamaalastele ja mis ajast. Ega me isegi eriti enam kõike oska-mäleta ja tegemist palju niigi (lisaks kaadripuudus). Uue rasklerelvasüsteemi täielik kasutuselevõtt ja selgeks saamine on pikaaegne protsess - nii 2...4 aastat.