Loen mina Eerme raamatut ja siin kirjas : .....sai leitnant K. raskesti haavata. Ta paranes visalt ,kuid saatuslikul sügisel, aastal 1944 oli ta uuesti ühes eesti üksuses. Selle taandumisel Viru rindelt ei langenud ta nagu enamik selle rügemendi ohvitsere. Võib - olla olnuks leitnant K.-l võimalus kodumaalt lahkumisekski, kuna ta pääses taanduvate riismetega Eesti läänerannikule. Aga ta ei tulnud üle mere läände, vaid eelistas jääda metsavennana Eestisse, sest tal oli tasujaveri südames.
Teistkordselt Eestisse tulnud venelased tabasid ta alles mõni aasta hiljem kuskil Võrumaal. Selle eest, et ta oli jatkanud matsavennana võitlust, mis jäi paljudel pooleli, poodi ta avalikult kui töörahva verivaenlane ja fashistlik bandiit Põlva alevikus, nagu sellest kirjutas kommunistlik Rahva Hääl, mis tõigi selle teate üle mere võõrsile.
On kellegil miskit täpsemat infot selle juhtumi ja selle peategelase kohta??
Jäle tapatöö Põlvas!
Seoses
Sinu postitusega meenus mulle, et ma olen aastate eest lugenud üht raamatut, kus oli päris pikalt juttu metsavendadest ning nende saatusest ka Põlvamaal. Kahjuks ei suuda ma aga selle raamatu nime (ega ka seda kohta, kust ma ta sain) meenutada, kuigi olen seda juba paar aastat taga otsinud ja tulutult oma ajusid ragistanud...Igatahes oli seal juttu ühest metsavennast, kes punaste haarangu ajal Ahja lähedal kätte saadi, tääkidega armutult läbi torgiti, kaks kuklalasku tehti ning seejärel koos hukatud kaasvõitlejatega hauda aeti. Mees aga roninud sealt öö saabudes välja ning elanud veel mõned head aastad. Kui kellelegi tuleb tuttav ette ja teab raamatu nime, siis oleksin tänulik, kui ka minu mälu selle koha pealt värskendataks.
Meine Ehre heißt Treue
Õnneks ei ole nõuka-aeg, kus teatud teemadel rääkida ei tohi. Samuti ei ole minu arvates Kristjani asi kritiseerida algatatud teemasid. Kui Kristjan soovib miskit teemat lahata on tal vaba voli uus teema algatada. Muidugi võib ta sel juhul - kommarite ja zuroffi sabarakkude nappuse tõttu siinses foorumis - valdavalt iseenesega vestlema jääda...Kristjan88 kirjutas:Armas Ivalo,jätaks ehk need enamlaste mõrvatööd Eestis.Äkki on sul mingisuguseid allikaid millele toetudes saaks kirjutada natside mõrvatöödest Eestimaal?
Vastu tulles kristjan88 soovidele vestan talle loo omaenda sugulastest, kes jälestusväärsete fashistide ja nende eesti soost sabarakkude poolt mõrvati 1941. aastal.
Lugu räägitud siis minu ema suu läbi selline :
Keegi kauge sugulane (kes ja kui kauge või lähedane ei huvita)naisterahvas kasvatas siis õndsal Pätsu ajal oma ainsat poega . Mees ei mäleta ,aga ju siis mingi revolutsiooni punane oli ja sinna kusagile või 1924. aasta keeristesse ta jäi. Niisiis oli ka naine tulihingeline punane ja sundis selleks ka oma poega. Poiss oli olnud aga hoopis midagi muud ,kui sündinud revolutsionäär ja maailmaparandaja. Aga kuuleka lapsena tegi ta kaasa kõik ema käsud ja maiparaadid , põrandaalused punaringid ( kui selliseid üldse olid ) ja lõpptulemusena maandus hävituspataljoni ridades. Mis kangelastegusid need väekoondised korda saatsid ,peaks kristjan88 unepealt ka teadma. Minu vanaema oli ikka toda punast tädi manitsenud ,et mis poisist piinad ja talle neid kaltsusi ümber seod -las teeb ise omad valikud. Nimelt oli poiss ise siiralt õnnetuna kurtnud ,et teda see asi ei huvitavat ja ainult kuuleka pojana ema käskusid täitvat. Vanaema elas Toompuiesteel ja peale järjekordset juttu punaeidega oli see sülitanud ja tatti pritsinud ,jalaga vastu majaseina tagunud ja hüsteeriliselt röökinud --te raisad kõik veel näete -punane lipp saab lehvima Toompeal!!
Hiljem ,kui sakslased olid juba sees ja sõda eestimaa piiridest välja veerenud tegi vanaema julgeolekupolitseisse järelpärimise. Nii ema ,kui poja surmatunnistused olid välja kirjutatud ühel ja samal päeval.
Kas lõi punane veri roosaks ,ei jõutud laevale või jäeti kui eriti himurad killerid vaenlase tagalasse jäi teadmata.
Lugu räägitud siis minu ema suu läbi selline :
Keegi kauge sugulane (kes ja kui kauge või lähedane ei huvita)naisterahvas kasvatas siis õndsal Pätsu ajal oma ainsat poega . Mees ei mäleta ,aga ju siis mingi revolutsiooni punane oli ja sinna kusagile või 1924. aasta keeristesse ta jäi. Niisiis oli ka naine tulihingeline punane ja sundis selleks ka oma poega. Poiss oli olnud aga hoopis midagi muud ,kui sündinud revolutsionäär ja maailmaparandaja. Aga kuuleka lapsena tegi ta kaasa kõik ema käsud ja maiparaadid , põrandaalused punaringid ( kui selliseid üldse olid ) ja lõpptulemusena maandus hävituspataljoni ridades. Mis kangelastegusid need väekoondised korda saatsid ,peaks kristjan88 unepealt ka teadma. Minu vanaema oli ikka toda punast tädi manitsenud ,et mis poisist piinad ja talle neid kaltsusi ümber seod -las teeb ise omad valikud. Nimelt oli poiss ise siiralt õnnetuna kurtnud ,et teda see asi ei huvitavat ja ainult kuuleka pojana ema käskusid täitvat. Vanaema elas Toompuiesteel ja peale järjekordset juttu punaeidega oli see sülitanud ja tatti pritsinud ,jalaga vastu majaseina tagunud ja hüsteeriliselt röökinud --te raisad kõik veel näete -punane lipp saab lehvima Toompeal!!
Hiljem ,kui sakslased olid juba sees ja sõda eestimaa piiridest välja veerenud tegi vanaema julgeolekupolitseisse järelpärimise. Nii ema ,kui poja surmatunnistused olid välja kirjutatud ühel ja samal päeval.
Kas lõi punane veri roosaks ,ei jõutud laevale või jäeti kui eriti himurad killerid vaenlase tagalasse jäi teadmata.
Agitaatorile lausa hindamatu allikmaterjal:Kristjan88 kirjutas:... Äkki on sul mingisuguseid allikaid millele toetudes saaks kirjutada natside mõrvatöödest Eestimaal?
Saksa fašistlik okupatsioon Eestis. 1947, 575 lk.
SS tegutseb. Tallinn 1963, 615 lk.
Mõlemad raamatud on mul pakkuda, soovidest privas...
ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline